3. märtsil 2022 tähistas EMK Tallinna kogudus oma saja-aastast juubelit. Toomas Pajusoo annab ülevaate koguduse rajamise algusest kuni tänapäevase, uue pühakoja valmimiseni.
4. augustil 1911 asutas piiskop dr William Burt Vaasas Soome Piiskopliku Metodisti Kiriku Konverentsi alluvusse Vene Misjoni. Üheksa asutajaliikme hulgas olid ka Kuressaare kogudust teeniv jutlustaja Vassili Täht ning tema ja Karl Kuuma misjonireisi kaudu elavale usule tulnud kaupmees Martin Prikask. Vaasas sai Täht piiskopi volituse olla jutlustajaks Tallinnas (tollane Reval) ja Prikask Kuressaares (tollane Arensburg). Ametlikus konverentsi protokollis seisab nende nimede taga klausel „määramisel“, mis viitab veel omandamata teoloogilisele haridusele.[1] Prikask oli esimene metodist, kes tundis Jumala kutset alustada juba samal aastal Soome Konverentsi kaudu teoloogilise hariduse omandamist.
Vassili Tähe määramine Tallinnasse oli ettevalmistav etapp metodistide misjonitöö alustamiseks pealinnas. Siiski kogudust tema lühikese kuulutustöö ajal ei jõutud asutada. 1912. aasta augustis toimus Kovnos (praegune Kaunas) Vene Misjoni aastakoosolek, kus Vassili Täht määrati piiskop dr John Louis Nuelseni poolt üheks aastaks dr George Albert Simonsi abiliseks Peterburi ja jutlustajaks Volossovos.[2] Tema edasine misjonitöö jätkus Venemaal Karjala piirkonnas kuni surmani.
Tallinna koguduse sünnilugu hakkas ilmet võtma alles kümme aastat hiljem. Vahepeal oli Martin Prikask lõpetanud Helsingi Metodisti Teoloogilise Seminari, kusjuures eksamid sooritas ta Soome aastakonverentside ajal (1911–1916) ja sai piiskop dr John L. Nuelseni poolt ordineeritud diakoniks ja hiljem vanemaks. Koguduse rajamisele Tallinnas aitas kaudselt kaasa Eesti Piiskopliku Metodisti Kiriku (EPMK) esimene pastorite ja kaastöötegijate aastakonverents, mis toimus Haapsalus 27.–31. juulini 1921. Sel ajaloolisel konverentsil määrati pastor Martin Prikask piiskop dr Nuelseni poolt Eesti ringkonna esimeseks eestlasest superintendendiks (1921–1922), ühtlasi sai ta määramise Tallinnasse. Esimesed vaimulikud koosolekud korraldati üüriruumides Tallinna Tehnikumi saalis Pikal tänaval.
Peagi sai Prikask häid kaastöölisi. 29. septembril 1921 kolis Tallinnasse misjonisuperintendent dr George A. Simons koos õe Ottilieʼga, et jääda siia kauemaks peatuma enne edasiminekut Riiga. Ameerika kodanikena olid nad pidanud pärast Oktoobripööret lahkuma Petrogradist ja elasid Soomes.[3] Umbes samal ajal tulid Petrogradist Tallinnasse Venemaa ja Karjala ringkonna sup Hjalmar Salmi, kes varem töötas koos dr Simonsiga, ja dr Vladimir Rafalovsky.[4] Tallinnas oli neist vendadest suur abi.
Juba sama aasta 9. detsembril osteti Jumala imelisel juhtimisel dr Simonsi abiga Tallinnas kaks maja aadressil Suur Pärnu maantee 19 ja 21.[5] Superintendent Prikask alustas oma korteris Suur Pärnu mnt 19 vaimulike koosolekute korraldamist ja võttis vastu prooviliikmeid. Majade ost pealinnas oli ettevalmistuseks uue rajatava piiskopliku metodisti koguduse asutamiseks, mis toimus 3. märtsil 1922. Kahjuks kõik asutamisega seotud dokumendid hävinesid koos koguduse arhiiviga Tallinna märtsipommitamisel 9. märtsil 1944. Teame vaid, et koguduse rajasid superintendent Martin Prikask, tollane Balti ja Vene Misjonikonverentsi superintendent dr George A. Simons ja dr Vladimir Rafalovsky. Esimesteks liikmeteks võeti vastu Tallinna elama asunud Kuressaare ja Petrogradi metodisti koguduste liikmed.[6]
1922. a juuli lõpus Riias toimunud aastakonverentsil (inglise keeles Russia Mission Conference and Baltic Mission) määras piiskop dr John L. Nuelsen dr George A. Simonsi superintendendiks ja laekahoidjaks, Martin Prikask nimetati misjonisekretäriks ning määrati Arensburgi (praegune Kuressaare); Ferdinand Tombo Revalisse (praegune Tallinn) juhtima koguduse eesti tööd ja Hjalmar Salmi vene tööd (1922–1923). Tombo teenis Tallinnas õnnistusrikkalt kuni 1926. aastani. Oli ärkamisi ja kogudus kasvas. Eriti kasvas pühapäevakooli töö. Koguduse vene tööd jätkas Benjamin Neljubin (1924–1926). Pastor Tombo ajal käidi koos esialgu Suur Pärnu mnt hoovipoolses majas, hiljem renoveeriti tänavapoolne maja ja selle saalis kestsid koosolekud kuni 1929. aastani, mil kogudus võis asuda Veerenni tänava kirikusse.[7]
Esile tuleks tõsta koguduse poolt algatatud sotsiaaltööd. 1924. aastal asutati lastekodu Suur Pärnu mnt 19. Majavanemaiks olid õpetaja Hans Söte ja ta abikaasa. Hiljem aitasid kaasa ka diakonissid. Lastekodus leidsid peavarju usule ja rahvusele vaatamata 20–25 last. Lapsed valiti kõige viletsamatest oludest. Lastekodu algaastail toetasid seda asutust ameerika sõbrad 500 krooniga kuus, hiljem läksid kulud enamasti koguduste kanda. Kuna riiklik laste hoolekanne paranes ja vend Söte pidi kolima Riiga, siis peamiselt aineliste raskuste tõttu tuli kahjuks lastekodu 6. augustil 1928 sulgeda.[8]
Tombo järel määrati Tallinna esimese metodisti koguduse pastoriks Jaan Puskay (1926–1930), kes oli lõpetanud Saksamaal Maini-äärses Frankfurdis metodisti teoloogilise seminari; vene tööd juhatas Adolf Bergmann (1926–1928). 1926. aastal asutati Tallinna noorte ja koguduse pastori Puskay algatusel „Kesköö Misjoni Selts“. Esimeheks sai Johannes Tamm. Seltsi eesmärgiks oli anda abi moraalselt alla käinud inimestele, pidada koosolekuid, levitada kristlikku kirjandust ja selgitada kõlbluseta kirjanduse ja kunsti negatiivset mõju. Hiljem kaasati teisigi kogudusi ja tehti alliansstööd ning registreeriti iseseisev „Öömisjon“, mida juhtis õpetaja Adalgoth Seck. Ta korraldas suuri äratuskoosolekuid peaaegu igas Eesti linnas, sai jagatud kümneid tuhandeid lendlehti, külastati öölokaale, kõrtse, haiglaid ja vanglaid, et kuulutada seal inimestele Kristuse rõõmusõnumit.[9]
Tallinna I kogudus Veerenni tänaval
Töö Tallinna koguduses vajas juba suuremaid ruume. Silmapiirile jäi 1909. aastal Tõnismäe piirkonnas ehitatud puitkirik, mille ehitas ärimees Eduard Lilienthal, evangeeliumi kristlaste üks varaseid juhtfiguure. Kiriku ehitamisega on seotud omapärane lugu, mida kajastas ajaleht Sõnumed.[10]
Vene võimu ajal ei soovinud linnavalitsus anda vabakoguduse esindajale kiriku ehitamiseks luba. Kui Lilienthal lubas oma äriliste eesmärkide nimel kasutada hoonet aidana kapsaste ja sigurite hoidmiseks, siis ehitusluba anti. Hiljem, kui olukord paranes, sai Lilienthal siiski oma „kapsakuuri“ kergesti kohandada palvekoosolekute pidamiseks ja vaimulikud koosolekud said uut hoogu. Saksa okupatsiooni ajal pahandasid saksa võimud, mis kirik see niisugune on, millel pole tornigi. Nii ehitatigi 1918. aastal kirikule torn arhitekt Eugen Habermanni projekti järgi. Hiljem tabasid Lilienthali rahalised raskused ja kirik pandi oksjonile. Keegi Tallinna juut tahtis vägisi kirikut ära osta ja sellest kinosaali teha.
4. märtsil 1929, kui piiskop dr Raymond J. Wade viibis läbisõidul Tallinnas, otsustati endine Lilienthali kirik Suur Pärnu maanteel asuvate majade vastu vahetada.[11] Pastor Jaan Puskayl õnnestus pärast mitmeid läbirääkimisi ja asjaajamisi kiriku juhtkonna, pangategelase Georg Tombachi ja piiskop dr Raymond J. Wadeʼiga sõlmida Veerenni kiriku ostu-müügi leping. Metodistid ostsid kiriku härra Tombachilt ära ja andsid talle vastu kaks maja Suur Pärnu maanteel.
Avajumalateenistus metodistide uues kirikus peeti 24. märtsil 1929. Metodistide kinnisvaraks sai kirik alles 21. novembril 1930. 1200-istekohaga hoone oli tollal Euroopa suurim metodistide puitkirik.
1938. aastal ehitati kirik arhitekt Eugen Sachariase projekti järgi ümber. Esimesena Eestis paigaldati hoonesse aurukeskküte ning Lilienthal kujundas kirikusaali jaoks mugavad ja originaalsed pingid.[12] Lisaks jumalateenistustele peeti Veerenni kirikus iga-aastaseid alliansskonverentse ja muusikalisi üritusi.
Tallinna II kogudus Koplis
Umbes samaaegselt Tallinna I koguduse töö algusega alustati vene-saksa tööharuga, mida juhatas saksa rahvusest õpetaja Adalgoth Seck. Alguses käidi koos Suur Pärnu mnt 19, hiljem mindi Koplisse, kus peeti põhiliselt eestikeelseid vaimulikke koosolekuid Sitsi vabriku kinosaalis ja lühiajaliselt muudes üüriruumides. 1927. aasta suvel asutati Tallinn-Kopli Tallinna II kogudus.
1934. aasta augustis alustati kiriku ehitamisega Kopli tn 92a, mis pühitseti 27. jaanuaril 1935 piiskop dr Raymond J. Wadeʼi poolt. Seda, Petlemma kirikut hüüti rahvasuus ka Sitsi palvelaks. Kiriku juures tegutses supiköök, kus said kehakinnitust üle kuuekümne puudustkannatava lapse, lasteaed ja pühapäevakool.
1940. aasta alguses määrati eelmisel aastal Saksamaale lahkunud A. Secki asemele Tallinna II koguduse vanema kohusetäitjaks jutlustaja Hugo Oengo. Kuni Petlemma kiriku likvideerimiseni nõukogude võimu poolt oli see ainus koht, kus metodistid said koos käia, sest Veerenni tänava avar pühakoda hävines 1944. aastal 9. märtsi pommitamises. Viimane jumalateenistus peeti Sitsi palvelas 9. juulil 1950. Hoone võõrandati repressiivselt ja sinna paigutati Nõukogude sõjaväe raadiojaam. 1991 lammutati kirik endistelt omanikelt luba küsimata. Tallinna kahe koguduse liikmetest moodustati üks metodisti kogudus.
Tallinna metodisti kogudus Mere puiesteel
Alates 16. juulist 1950 sai Eesti Metodisti Kiriku Tallinna Kogudus kasutada allüürnikuna Seitsmenda Päeva Adventistide kirikut Mere puiestee 3 (tollal oli maja number 14a). Võimuorganid arvasid, et juba kolme kuuga hakkavad erinevad konfessioonid omavahel purelema ja tööle tuleb kiire lõpp. Nende omavaheline hea suhe kestis aga ligi viiskümmend aastat, kuni metodistid said endale uue kiriku. Adventistid ja metodistid said ühiselt jagada kirikule peale pandud kõrgendatud hindadega kommunaalmakseid. Hoolimata KGB vastuseisust sai uus paik kogeda kiiret liikmeskonna kasvu, kui kogudust teenisid Aleksander Kuum (21.09.1899–12.02.1989) ja Hugo Oengo (12.12.1907–10.12.1978). Logistiliselt hea asukoha tõttu liitus kogudusega usklikke Saalemi vennastekogudusest (Aspe tn 5), Saaroni nelipüha palvelast (Metalli tn 5), samuti Oleviste kogudusest, et tulla soojemasse ruumi. Peamise juurdekasvu moodustasid aga metodistid endisest Veerenni kogudusest, kes kaotasid oma kiriku märtsipommitamisel 1944 ega käinud kuni 1950. aastani Kopli Petlemma palvelas. Stalini režiimi ajal toimus Kuuma arreteerimine ja Siberisse saatmine, kuna ta polnud kuulekas KGB-le. Ta pidi maksma kallist hinda, kuid tänu Jumalale kogudus jäi püsima, sest kogudusevanem Kuum julges Jumalalt saadud tarkusega võimuesindajatele vastu hakata. Kuumale öeldi, et ta peab kiriku sulgema ja võtmed üle andma. Kuum vastas: „Kui te mulle annate nööri ja käsite mul ennast üles puua, siis vastutan mina selle teo eest. Kui aga teie mind üles poote, siis vastutate teie. Samuti on lood ka võtmetega. Kui mina need teile ära annan, siis vastutan mina kiriku kinni panemise eest, kui aga teie need minult ära võtate ja kiriku sulgete, siis vastutate teie.“ Nii jäidki võtmed vend Kuumale ning kogudus sai tööd jätkata.[13] Kuumale aga mõisteti karistuseks 25+5 aastat, kuid ta viibis Siberis vaid veidi üle nelja aasta (26.03.1952–01.07.1956). Pärast Stalini surma mõistis Nikita Hruštšov amnestia kõigile poliitvangidele, kelle hulka kuulusid ka vaimulikud.
Tulnud tagasi vangilaagrist, alustas vend Kuum 1956. aastal ka venekeelsete jumalateenistustega, mis kestavad kuni tänaseni, kuigi ta ise on juba taevases kodus. Siber ei suutnud külvata ta südamesse kibedust vene rahva vastu, sest nemadki olid Nõukogude süsteemi ohvrid. Mere puiestee sai paigaks, kus puhkes võimas ärkamine ja paljud inimesed andsid oma elu Jumalale, sh ka käesoleva loo autor 1965. aastal. Ärkamise kulminatsiooniks kujunes 1968. aasta, kui Jumal päästis ansambel Sela kaudu hulganisti noori inimesi, mis muidugi ärritas julgeolekuorganeid. Jumal kasutas koguduse keskelt välja kasvanud noortejuhti Jaanus Kärnerit, kes sai taga kiusatud KGB poolt. Ta eksmatrikuleeriti TPI-st usulise tegevuse tõttu, kuid seda põhjust ei sobinud ametlikult tunnistada. Meil oli ju konstitutsiooni põhjal „usuvabadus“. Hiljem õnnestus Kärneril imekombel emigreeruda USA-sse. Sela ansambel jätkab aga laulmist veel tänaseni.
Tallinna koguduses toimus aktiivne töö. Jumalateenistusi ja piiblitunde peeti seitse korda nädalas. Teisipäeval ja neljapäeval kell 17 toimus piiblitund, kell 19 evangeeliumi kuulutus, pühapäeval kell 10 peajumalateenistus ja 15.30 evangeeliumi kuulutus. Lisaks toimus pühapäeval venekeelne teenistus algul kell 8.00, hiljem hakati neid pidama kell 12.30. Koguduses oli läbi aegade tugev rõhk muusikatööl. Läheks pikaks kõiki neid kollektiive ja juhte siin esile tõsta. Koguduses tegutsesid pasunakoor, noortekoor, meeskoor, naiskoor, segakoor, vene segakoor, mandoliinikoor, ansambel Sela, kammeransambel, kammerkoor Credo ja hilisemal ajal ka väikelaste koor. Kaasa on aidanud hulgaliselt soliste ja pillimängijaid.
Tallinna kogudusele kujunes oluliseks hooneks Apteegi tn 3, millesse ehitati kirikuvalitsuse, koguduse juhatuse, raamatupidamise, kooriharjutuste ja pühapäevakooli ruumid, samuti paar ametikorterit pastori ja juhatuse esimehe perele. Tallinna märtsipommitamisel olid hoonest järele jäänud vaid varemed. Keegi linnaametnikest polnud kalliduse tõttu varemete taastamisest huvitatud. Pastor Hugo Oengo kui ehitusspetsialist tegi projekti ning saadi ehitusluba. 4. mail 1958 alustasid vabatahtlikud koguduse liikmed maja taastamist varemete prahi ära veoga. Hugo Oengo ja Paul Kornel olid taastamistöödel majandusmeesteks ning nende juhendamisel läks töö väga ladusalt ja juba jaanuaris 1960 võttis riiklik komisjon maja vastu.[14] Mäletan, et väikese poisikesena aitasin koos teiste usklikega ka ise krohvimatte seina lüüa.
Umbes viiskümmend aastat tagasi alustati Apteegi tänaval pühapäevakooli tööga, mis tollal oli ametlikult keelatud. Selle eest kutsuti pastoreid julgeolekusse ülekuulamisele, kus ähvardati ja hirmutati, mitmel korral määrati ka rahatrahv. Esimesed vaprad õpetajad olid Urve Pärnamets ja Helvi Kruusmann. Hiljem lisanduid veel mitmed ustavad abilised: Elmet Saupõld, Pille Mägila ja Inna Välja. Venekeelset laste pühapäevakooli tööd juhtisid alguses Eini Tšerenkova ja Ella Hotjanovitš ning laste muusikatöös abistas Marika Lanberg (hiljem Labanova). Töö lastega oli tollal seotud suurte riskidega, kuid Jumal hoidis ja kandis kõigist raskustest üle. Mere puiestee kirikus juhtisid vene segakoori Paul Kornel, Georg Lanberg, Juri Tšerenkov ja Veronika Lanberg (hiljem Fjodorova).
Aastast 1970 teenis Tallinna metodisti kogudust pastorina Olav Pärnamets, kes varem teenis Paide kogudust. 1979. aastal valiti ta EMK superintendendiks. olles selles ametis ustavalt aastani 2005. 1990. aastal ordineeris piiskop vanemaks Toomas Pajusoo. 1992. aastal määrati koguduse noortepastoriks Taavi Hollman.
Koguduse registreerimine taasiseseisvunud Eestis
Pärast laulvat revolutsiooni ei olnud Eesti enam endine. Vabaduse tuuled hakkasid puhuma ja 20. augustil 1991 kuulutati Toompeal Riigikogus taas välja Eesti Vabariik. 22. detsembril 1992 tunnistati taasiseseisvunud vabariigis EMK omandireformi õigustatud subjektiks ja EPMK õigusjärglaseks. Ajaloolise tõe huvides tahan märkida, et EMK Tallinna kogudus registreeriti 10. novembril 1993 EV Siseministeeriumi Usuasjade Talituses ja kanti Eesti kirikuregistrisse (registrinumber 01800234). Vastavalt „Kirikute ja koguduste seadusele“, mis kuulutati välja Vabariigi Presidendi poolt (otsus nr 110, 27.02.2002), tehti EMK Tallinna koguduse esmakanne 6. juulil 2004 Tallinna Linnakohtus registrikoodiga 80206721.
Tallinna koguduse uus kirikuhoone Narva maanteel
Pärast Eesti taasiseseisvumist tõusis taas päevakorda uue pühakoja ehitamine. Muidugi kaasnesid sellega koguduseliikmete pidevad palved Jumala poole. Esimene ametlik taotlus krundi saamiseks esitati juba 30. märtsil 1989. Pärast pikaajalist ootamist, korduvate pöördumiste tegemist Tallinna Linnavalitsusele ja kohtumist peaminister Mart Laariga, kinnitas lõpuks Tallinna Linnvalitsuse Ekspertiisibüroo 27. oktoobril 1993 EMK Tallinna koguduse uue kirikuhoone eskiisprojekti.
Kaasaegse multifunktsionaalse sakraalehitise nimeks sai algselt Balti Misjonikeskus, mille projekteerisid rahvusvaheliselt tunnustatud arhitektid Vilen Künnapu ja Ain Padrik, sisekujunduse tegid Argo ja Katrin Vaikla ning köögi tehnoloogiline projekt telliti Heidi Pajusoo käest.
28. mail 1994 toimus Narva mnt 51 asuva Balti Misjonikeskuse krundi õnnistamine, milles osalesid Põhja-Euroopa Ühinenud Metodisti Kiriku piiskop Hans Växby, superintendent Olav Pärnamets. Väliskülalistest osalesid Euraasia ÜMK piiskop Rüdiger Minor ning mitmed Põhja-Euroopa ÜMK Eksekutiivkomitee liikmed ja dr James White USA-st. Kohalike külalistena olid kohal Tallinna Linnapea Jaak Tamm, arhitektid Vilen Künnapuu ja Ain Padrik. Samuti osalesid paljud koguduseliikmed, muusikaga teenis kammerkoor Credo. Ehitusluba saadi 28. septembril 1994.
1. oktoobril 1994 pandi pidulikult paika Balti Misjonikeskuse nurgakivi. See tähelepanuväärne sündmus leidis aset samal päeval, kui Tallinnas toimus Metodisti Maailmanõukogu Eksekutiivkomitee koosolek, mistõttu nurgakivi panekul osalesid paljud piiskopid, MMN peasekretär dr Joe Hale ja maailma suurima metodisti kiriku koguduse pastor dr Sundo Kim Söulist.
Algasid pingsad ehitusaastad, mis tõid endaga kaasa nii rõõmu kui muret, kuid Jumal ei jätnud meid häbisse. Sageli oli vaja koguduses organiseerida ööpäevaringseid palvekette, mille tulemusena Jumal saatis meile sõprade kaudu rahalist abi ja hoone hakkas kuju võtma. Suuremad toetused tulid Lõuna-Korea Kwanglimi Metodisti kogudusest, USA mitmetest organisatsioonidest, nagu World Evangelism, World Methodist Council; The General Board of Global Ministries; The Friends of Estonia ning paljudelt ÜMK Aastakonverentsidelt ja üksikannetajatelt. Maja ei olnud veel seestpoolt lõplikult valmis, kui 2000. aastal alustati jumalateenistuste pidamist kirikuhoone aatriumis. 10. septembril 2000 saabus kauaoodatud rõõmupäev, kui toimus kirikusaali pidulik sisseõnnistamine piiskop Hans Växby poolt. See on olnud Jumala ime, et kirikuhoone valmis ilma võlgadeta ja riigipoolse rahalise abita. Saagu Jumala nimi austatud kõige eest, mis ta on teinud! Soovin, et Jumal saaks kasutada uut sugupõlve, kellele ta on usaldanud evangeeliumi kuulutuse töö Tallinna metodisti koguduse kaudu. Alljärgnevalt on toodud kõigi pastorite nimed, kes on teeninud Tallinnas algusest, kui kogudust veel ei olnud rajatud, kuni tänaseni välja.
Tallinna metodisti koguduse pastorid läbi aegade:
- Vassili Täht 1911–1912
- Martin Prikask 1921–1922
- Ferdinand Tombo 1922–1926
- Hjalmar Salmi (vene töö) 1922–1923
- Benjamin Neljubin (vene töö) 1924-1926
- Jaan Puskay 1926–1930
- Adolf Bergmann (vene töö) 1926–1928
- Adalgoth Seck (eesti, vene töö) 1928–1932 (Tallinn-Kopli)
- Martin Krüger (hiljem Kuigre) 1930–1932
- Martin Prikask 1931–1933
- Ferdinand Tombo 1932–1938 (Tallinn I)
- Martin Prikask 01.02.–15.05.1938 (Tallinn I)
- August Parkja (abipastor) 01.02.–15.05.1938 (Tallinn I)
- Adalgoth Seck (eesti, vene töö) 1933–1939 (Tallinn-Kopli)
- Aleksander Kuum 1938–1952 (Tallinn I)
- Hugo Oengo 1939–1941 (Tallinn II)
- Hugo Oengo 1944–1978
- Aleksander Kuum 1956–1970
- Olav Pärnamets 1970–2014
- Georgi Lanberg (vene töö) 1971–2001
- Heigo Ritsbek (abipastor) 1979–1982
- Heigo Ritsbek (pastori kt) 1982–1989
- Toomas Pajusoo 1990–2018
- Taavi Hollman (noortepastor) 1992–2000
- Aleksander Fjodorov (v. noortepastor) 1993–2001
- Juri Tšerenkov (vene abipastor) 1998–2013
- Taavi Hollman 2000–2005
- Aleksander Fjodorov (vene töö) aastast 2001
- Robert Tšerenkov (vene noortepastor) 2002–2007
- Robert Tšerenkov (vene töö) 2007–2018 (superintendent aastast 2018)
- Joel Aulis (noortepastor) 2011–2015
- Joel Aulis aastast 2015
Artikli foto: Tallinna Piiskopliku Metodisti koguduse
pühapäevakool 1924. a. aadressil Suur Pärnu mnt 19
Fotod: Toomas Pajusoo erakogust
[1] „Russia Mission. Held in Wasa, Finland, August 4. 1911“ – Minutes of the Annual Conferences of the Methodist Episcopal Church, Spring Conferences 1911. New York: Eaton & Mains, Cincinnati: Jennings & Graham, 183.
[2] Simons, G. A. Venäläiseltä työkentältämme. – Rauhan Sanomia, no 10, 1912, 115.
[3] „Mõnesugust“. – Kristlik Kaitsja, nr 11, 1921, 171.
[4] Puskay, Jaan. „Mõnda üksikkoguduste ajaloost“. – Kristlik Kaitsja, nr 8/9, 1933, 130.
[5] „Mõnesugust“. – Kristlik Kaitsja, nr 2, 1922, 25.
[6] Uuetoa, Harry. „Tallinna I Metodisti kogudus 10. aastane“. – Kristlik Kaitsja, nr 4, 1932, 59.
[7] Puskay. Ibid, 131.
[8] Kuum, Aleksander. „Eesti metodistide sotsiaaltööst“. – Kristlik Kaitsja, nr 8/9, 1933, 132.
[9] Kuum. Ibid, 133.
[10] „Eesti metodist 25-aastane“ – ajaleht Sõnumed, nr 186, 05.09.1933, 4.
[11] „Kodumaa teateid“. – Kristlik Kaitsja, nr 3, 1929, 48.
[12] Ojalo, Hanno. Tallinn põleb! 9. märts 1944. Tallinn, 2018, 104.
[13] Intervjuu diakon Harald Altokiʼga 1997. aastal.
[14] Pikner, Marge. „Kogudusemaja – 25“ EMK Tallinna koguduse laualeht Tee, 1985.
