Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Anne Trumm

Hingehoiu koordinaator Helgi-Anne Trumm 90

juurtega, esimese metodisti emakoguduse liikmete järeltulija, kolmandat põlve metodist. Terve tema elu on olnud seotud kogudusega, juba sellest peale, kui ta sündis Veerenni kiriku pastoraadis, kus neil oli väike tuba. Ema vaatas taevasse, seal helkisid tähed – nii sai tüdrukuke oma nime.

Elu nõudis tragidust, õppimist ja ümberõppimist, kohandumist, ettevõtlik ja läbilöögivõimeline olemist. Varakult pidi ta täiskasvanuks saama, et pere elu keerulistes oludes korraldada.

Eluaegne suur lugemishuvi ja arvudega tegelemine on hoidnud mälu erksa ja huvilisena, nii et Helgi-Anne võib end õigustatult nimetada „mälupulgaks”.

Paar lapsepõlvemälestust

Elades Luha tänaval, käis ta emaga Veerenni tänava Lilienthali kirikus pühapäevakoolis.

Sõja tõttu asutati nende 20. Algkooli äsja valminud uude, suurde majja, sõjaväehospidal (1944. a alguses), mistõttu katkes tal ja vennal koolitee.

Luha tänavaga seondubki mälestustes 9. märtsi (1944) õuduste öö, Tallinna pommitamine, vaid mõni nädal enne Helgi 12. sünnipäeva. Sel õhtul läks ema tütardega varjendisse, poeg oli kinos. Naabermaja süttis pommitabamusest. Nende kolmekordse puumaja elanikud olid nii tublid ja hakkajad, reageerisid viivitamatult, sellega päästsid kodumaja. Nimelt oli nende maja vastas Härjapea jõe maapealne kraaviosa (osa jõest oli juba torudesse viidud). Nõudis kiiret ja jõulist tegutsemist, et kasta põrandariided ja tekid märjaks, vinnata need ülemistele korrustele ning riputada sealt tuletõkkeks alla. Nii hoiti ära maja süttimine ja maha põlemine. Vend saabus kinost, pea salli mähitud, sõnumiga, et terve tänav on leekides.

Ema õde oli linna lauspõlengust äärmises paanikas ja hirmul, sidus kiiruga mõned asjad kompsu ja tema pealekäimisel võeti ette sõja jalust ära põgenemine. Ema Kristiine oma 4 lapsega, kusjuures väikseim oli vaid kuune, ja tädi Emilie asusid teele, midagi esmavajalikku kaasa haarates. Nad suundusid rongiga Virtsu poole. Sealt oli kuuldavasti viimane võimalus minna üle mere (ohtlikult sulavat) jääteed mööda. Ema istus väiksemate tütardega reel, tema, vend ja tädi käisid jala kõrval, põlvini märjad. Hirm ja ärevus olid nii valdavad, et keegi selle rännaku järel ei haigestunud. Muhus oli üks memm hobusega vastas, ootamas oma tütart, keda sel korral ei tulnudki. Nähes nende peret väikeste lastega, võttis ta nad oma ulualla, kuhu jäid tegelikult kolmeks kuuks. Ema õmbles, makstes sellega veidi seal elamise eest. Külarahvas aitas, tõi toitu. Muhus olid nad näinud Tallinna lõõmamise kuma.

Kõige väärtuslikum, mis ema kaasa oli pakkinud, oli Pühakiri. Sellest piibliraamatust luges ta õhtuti lastele ette ja õpetas ka palvetama. Nii püsisid elavana usk ja lootus Jumala peale.

Kevadel suundus pere Saaremaale, kus elas isapoolne vanaema. Nad said elukoha tallu, kust pere oli ära küüditatud (1941). Seal läksid Helgi ja vend Ülo uuesti kooli, mis linnas pooleli jäi. Saaremaal oli ka mitu Helgi esimest töökohta. Vanima tütrena tuli tal korraldada pere igapäevaelu, hankida elamisvahendeid jms, mis teadagi polnud neil aastatel kerge. Rõõmu ja uut elujõudu pakkus see, kui nad emaga hakkasid kirikukooris laulma ja kooriga osalesid ka Tallinnas laulupeol. Kihelkonna kirikus käis Helgi leeris.

Sunnitud küüditamise juures manukaks

Uutmoodi elukorraldus võttis järjest maad. Hakati rajama kolhoose, inimesi nendesse astuma keelitades. Korraldati kiidu- ja kihutuskoosolekuid. Nii ka sel 1949. aasta suvel, kui Helgile ja vennale tuli käsk osa võtta noortekoosolekust (keeldumine või kutse eiramine polnud sel ajal mõeldav, pidi minema). Algul räägiti kolhooside headusest mesijuttu, aga korraga tulid sinna sõdurid ja piirasid rahvamaja sisse. Kohalolnutest moodustati 3-liikmelised meeskonnad, sõduritega kaasa, niipalju öeldi, et minnakse rahvavaenlaste juurde ja teie lähete appi inimestele asju pakkima. Muud ei selgitatud. (Neid, keda meeskondadesse ei värvatud, hoiti majas kinni, et nad ei saaks kedagi hoiatama minna.) Veoautolt hakati kolmikuid esimestesse majadesse maha laadima, järjest kaugemate kodude poole liikudes. Nemad vennaga sattusid kõige kaugemasse peresse. Keelatud oli midagi öelda, samuti ei tohtinud nutta. Selle pere tütar oli kooliõpetaja, seega rahvavaenlane. Vanavanemad palusid pisarsilmil, et väike lapselaps võiks nende juurde koju jääda. Oli vaja staabist järele küsida, aga luba ei antud, nii et ka väike rahvavaenlane võeti külmale maale kaasa. Ehkki surma ähvardusel oli keelatud nutta, siis mida muud nad saidki teha, kui ohjeldamatult, jõuetult nutta, kui süüdimõistev otsus pererahvale ette loeti. Inimestel, ka neil noortel manukatel (Helgi 17-, vend 19-aastane) oli surmahirm, püssitoru ees polnud võimalik kellelgi vastu hakata. Aega pakkimiseks ja asjade kokkuotsimiseks oli suhteliselt vähe, seda tehti enamasti rahulikult ja alistunult. Õige pea hakati tuimalt inimesi auto peale kokku korjama, et neid sadamasse viia, kus laev oli juba ootel. Selliseid veoautosid saabus igalt poolt üle Saaremaa.

Helgi-Annet vaevasid aastaid need tema (teise) õuduste öö üleelamised; nendest said „tõrjutud mälestused”. Noorena küll just sageli ei mõelnud inimestele, kes oma elud ja kodud pidid jätma. Ega selle päeva rõhuvatest piltidest õieti ei vabanenudki. Siiani tulevad need aegajalt meelde.

Aga eluga oli vaja edasi minna. Helgi saadeti võimude poolt raamatupidamise kursustele ja seejärel kolhoosi raamatupidajaks.

1950. aastate keskel tuli Helgi üksi Saaremaalt Tallinnasse edasiõppimise sooviga, otsis oma sõjas haavata saanud isa üles, sai tema kaudu tööle ja ka elamise. (Ajad olid keerulised, siin mahub see ära ühte lausesse). Ta hankis rahalisi vahendeid, et tuua ka ema õdedega ära mandrile. Siin pidid nad elama erinevates kohtades, vahepeal kolhoosigi astuma. Helgi-Anne ajas asju, et seada perekonna elu. Vahepeal toimusid ta enda isiklikus elus ka muutused, aga kirikuga jäi ikka seotuks.

Pühendumine kirikutööle ja hingehoiule

Aastad 1980-1990 olid ühiskonnas tormiliste muutuste, üldise elavnemise, uuenduste, teotahte aktiviseerumise ja lootuste tärkamise aeg. Kui taastati Eesti Vabariik, pääses usuelu nagu paisu tagant vabadusse. Kõigisse kirikutesse hakkas voolama inimesi, kes jõudsid Jumala juurde ja soovisid liituda kogudustega. See tingis koguduste töös muudatusi.

Hakkaja inimesena haaras Helgi-Anne Trumm koos õe Helle Uusmäega hingehoiu tööharu eestvedamisest kinni. Suurenenud liikmete hulk nõudis organiseerimist. Kogudus jaotati piirkondadeks ja hingehooldusgruppideks. Igal ringkonnal oli vastutav diakon, rajoonivanem ja abilised; külastati kõiki kodusid, küsides inimeste elu-olu ja palvevajaduste järele ning viies koormad üheskoos Jumala ette. Nii toimus tegelik hingehoid, mis on ju aitamis- ja hoolekandetöö, sidepidamine, vaimuliku kasvu toetamine, ärakuulamine ja palveabi. Samas hoiti kirikus oma grupi liikmetel silma peal: kui kedagi mõnda aega enam näha ei olnud, võttis rajoonivanem temaga ühendust. Et keegi ei tunneks ennast üksiku või mahajäetuna.

Ühiskonnakorra totaalne muutus (s.h 1992. a rahavahetus), lükkas inimesed järsult raskesse majanduslikku olukorda. Sel ajal hakkas meie maale saabuma humanitaarabi, mille jagamine toimus samuti rajoonihooldajate kaasabil, sest riiklikud hoolekande-struktuurid alles hakkasid kujunema.

Helgi-Anne Trumm oli ustavalt koguduse hingehoiu koordinaator ja eestvedaja üle 25 aasta.

Tänagi valutab ta südant, et see väga oluline töölõik on soiku jäänud, ilma järelkasvuta. Sellest annavad selget märku paljud meie hulgast ära kadunud õed-vennad või need, kes oma kodudest enam välja ei saa. Hingehoid on terve koguduse ülesanne, iga koguduseliige on teisele hingehoidjaks. Tänastes oludes on igaühel ju taskutelefonid, lihtne oleks paari-kolme inimesega regulaarset ühendust pidada. Tulgu see tänastele koguduseliikmetele südaasjaks. Innustagu ja õhutagu armsa õe Helgi-Anne Trummi eeskuju ja entusiasm nooremat põlvkonda üle võtma hoolekannet üksteise eest.

Aga rahu Jumal ise pühitsegu meid, et me kõigi vaim, ja hing ja ihu oleks tervikuna hoitud…

Helgi-Anne rikkaliku elukäigu meenutustest tegi väljanoppeid
Anneli Klausson
Tallinna kogudus
Foto: Ergo Reintam

Märgusõnad:

Veel rubriigis Meie inimesed

Mine asukohta Üles