Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Rubriik

Arvamus

Pühadusest, pühadest asjadest, kohtadest ja pühitsemistest

Püha Vaim

Mis seostub meil esimese hooga sõnaga püha? Küllap midagi harrast – nagu näiteks jõululaul „Püha öö“; midagi pidulikku, erilist.Piibli algkeeltes (heebrea qadoš, kreeka hieros, ladina sacer)on see mõiste palju asisem, tähistades eelkõige mingiks otstarbeks ‚eraldatut‘.

Prantsuse sotsioloog Emile Durkheim (1858-1917) on öelnud: „Religioon on pühade, see tähendab, eraldatud ja keeldudega ümbritsetud asjadega seonduvate tõekspidamiste ja praktikate ühtne süsteem, mis ühendab selle järgijad ühtsesse moraalsesse kogukonda, mida nimetatakse Kirikuks.“ (The Elementary Forms of Religious Life)

Loe edasi

Pühakirja usaldusväärsus

Piibel on Jumala Sõna. Kui usume selle väite tõesusesse, järeldub sellest loogiliselt, et Piibel on usaldusväärne. Seetõttu on iga kiriku usutunnistuses kinnitus, et Piibel on meie usu alus. Väide, et Piibel on Jumala Sõna, põhineb sellel, mida Piibel enda kohta kõneleb. Vanas Testamendis kordub fraas „nõnda ütleb Issand“ eri variatsioonides 3800 korda. Uues Testamendis, Pauluse 2. kirjas Timoteosele 3:16, on öeldud: „kogu Pühakiri on Jumala sisendatud,“ mida võiks sõna-sõnalt tõlkida: „kogu Pühakiri on Jumala-hingatud.“ 1. Korintlaste 2:13 ja 2. Peetruse 1:21 on vaid kaks paljudest kirjakohtadest, millest ilmneb, et Piibellikke kirjutisi peeti Jumala Sõnadeks.

Loe edasi

Jätkuvalt ligimese otsinguil

Jätkuvalt ligimese otsingul. Foto: Andrea Piacquadio, Pexels

Maailmas on olemas üksainus tõeliselt tore asi – see on inimestevaheliste suhete ilu. – Saint-Exupéry 

Probleemi pole? 

Piibli armastuse käsk näib lähtuvat eeldusest, et meil iseenda armastamisega probleemi pole: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“, on meile öeldud (Mt 22:39). Justkui enda armastamine oleks alus ja sellega oleks kõik kombes ning just sealt tuleks otsida võtit ligimesearmastuseks.  

Loe edasi

Suuna pilk tänastele kitsaskohtadele

Meil on läbi ajaloo hulgaliselt väga eeskujulikke näiteid, kus kristlased on võtnud initsiatiivi ning lahendanud mitmeid sotsiaalseid kitsaskohti ühiskonnas. Maire Latvala jutluses on toodud välja, kuidas metodisti kirik juhtis Ühendkuningriigis sotsiaalseid programme. Või kuidas eesti kirjakeel, eestikeelne haridus ja sellele järgnenud rahvuslik ärkamine on kogudustes tehtud töö tulemus – just kristlased olid need, kes nägid kitsaskohti ning tegutsesid. 

Aga kuidas see kõik puutub meie tänasesse olukorda? Emakeelne haridus on meie jaoks enesestmõistetav. Sotsiaalsete probleemidega tegeleb nüüd enamasti riik ja kogudusest tihti palju tõhusamalt. 

Psalmides kõlab üleskutse: „Laulge Issandale uus laul”. Loomulikult võib see tähendada uut muusikapala või luuletust, aga mitte ainult. „Uus laul” saab tähendada ka tegusid. Omal ajal on kristlased märganud kohti, kus ühiskondlikult kaasa aidata, ja on seda ka teinud. Aga kas omaaegsed tähelepanufookused peaksid püsima sajandeid? Kas peaksime kinni hoidma mõnest kunagisest sotsiaaltöö vormist või pigem vaatama, mis on tänase päeva kitsaskohad, millega keegi veel ei tegele? Kas meie uus laul ei võiks olla see, et võtame kristlastena lahendada ühiskonna kitsaskoha, mis on hetkeil põletavaim, aga pole saanud piisavat tähelepanu? 

Hingeline tühjus 

Üks asi, millega keegi ei näi piisavalt tegelevat, on inimeste vaimne või hingeline tühjus. Aineliste kitsaskohtadega tegeletakse agaralt ning enamasti edukalt, aga vaimsetega mitte. Psühholoogilise toe kättesaadavus on küll aina paranenud, aga see ei leevenda lõplikult tühjusetunnet, mida inimene oma hinges tajub. Psühholoogiat võib selles mõttes nimetada vaimulikkuse laadseks tooteks, mis põhineb teaduslikul lähenemisel inimese käitumismustritele ja ajukeemiale. Lisaks on kirik jätnud ühiskonnale mulje, nagu tegeleks kogudus eelkõige teoloogiliste ja filosoofiliste küsimustega, religioossete riituste läbiviimisega, ettekirjutuste tegemisega ühiskonnale, vahel ka sotsiaaltööga. Pärast paljusid vestlusi ilmalike inimestega jääb aina rohkem hinge kriipima järeldus, et millegipärast oleme suutnud jätta mulje, nagu oleks Piibli kandev sõnum kümnes käsus, mitte evangeeliumis. 

Ometi elame ajastus, kus aina enam otsitakse hingepidet. Ilmselgelt ei piisa ainult materiaalsest heaolust. 

Kuhu selles võtmes siis kristlasena oma pilk suunata? Kas jätkame tegelemist pelgalt nendega, kes tänavapildis jäävad silma räbalate riietega? Või hakkame märkama ka neid, kes on räbaldunud vaimulikus mõttes? Kui palju on neid, kes otsivad oma vaimule midagi siit, midagi sealt, püüavad riietada end sellega, mis parajasti kätte satub – natuke ühest artiklist, veidike teisest raamatust, kübeke mõne guru käest. Aga koguduses on meil puhtusest säravad vaimsed rõivad olemas, mida jagub absoluutselt kõigile. 

Latvala toob välja, et usk ja teod peavad olema tasakaalus. Aga oled sa mõelnud selle peale, et rääkimine on samuti tegu? Et evangeeliumi kandva sõnumi kellelegi selgitamine on tegu? Sest tavaliselt läheb meie mõte tegude juures eelkõige sotsiaalabi osutamise peale – tehkem midagi head. 

Usu jagamisest 

Me mõtleme, et kui räägime usu teemadel, siis jagame usku. Aga see pole tõsi. Usk on tõesti igaühe isiklik asi, mida ei saa kuidagi teisele jagada. Aga me saame jagada informatsiooni! Teavet selle kohta, millised on Piibli kandvad ideed – mitte vaid näpunäited teemal, mida tohib ja mida ei tohi, vaid kuidas saab Püha Vaim meie vaimuelule „turbokäigu“ sisse panna. Kuidas palves Jumala käest abi küsides hakkab Ta täitma meie vaimset ja hingelist tühjust. Et Jumal ei ole hea jõuluvana, kelle käest küsida pelgalt materiaalset nänni või kergeid lahendusi keerukates olukordades, vaid just vaimset ja hingelist tervenemist, mille tagajärjel saame ka oma olukorrad lahendatud. 

Aga kuidas seda infot siis jagada? Kas läheme ja räägime kõigile, et kui nad Jumalat ei usu, siis lähevad põrgusse? Lihtne, eks ole! Millegipärast ei leia sellise jutu peale keegi isiklikku suhet Jumalaga. Miks? Sest me maalisime ühekülgse pildi karistavast ning karmist Jumalast. Me ei rääkinud neile selle isiku tõelisest olemusest, kellesse „soovitame” (loe: käsime) neil uskuda. 

Pauluse kirjas roomlastele 10. peatükis on sammhaaval ära toodud, kuidas päästetakse igaüks, kes hüüab appi Jumalat. Aga et kuidas nad saaksid Teda appi hüüda, kui nad ei usu Tema olemasolu, veel vähem Tema armastust? Aga kuidas nad saaksid uskuda midagi, mille kohta neil piisavalt infot ei ole? Ja kuidas neil saaks infot olla, kui keegi neile ei räägi? 

Seega esiteks – me peame rääkima. Ja teiseks – kas me räägime Jumala olemusest, milline ta on; või räägime hoopis käskudest ja oma koguduses läbiviidavast kultuuriprogrammist? 

Kuula! 

Üks tegu on veel, mida on tarvis harjutada – kuulamine. Seda nii kristlasena isiklikult kui ka kohaliku kogudusena ning kirikuna tervikuna. Me elame ajastus, kus saame sotsiaalmeedias säutsuda ja postitada nii palju kui pähe tuleb. Aga tõeline defitsiit valitseb kaasinimese ärakuulamise osas. See on ühiskonnas täna üks peamisi kitsaskohti – mitte arstiabi kättesaadavus või töötuks jäänute turvavõrgustik, vaid kaastundlike kuulajate puudus. Hingeline tühjus ja üksindustunne on tingitud sellest, et pole kaaslast, kellega jagada oma sisemisi mõtteid ja tundeid. Säutsumine ja postitamine on odav aseaine, mis näib tühjust justnagu lappivat, aga pärast ekraani sulgemist tuleb üksindus tagasi. 

Kui meil on olemas lähedane mõttekaaslane, siis ei teki ka üksi olles seda üksinduse tunnet. Ja kuniks inimesel ei ole elukaaslaseks Jumalat, saame ja peame olema meie, kristlased, nende vahel vahemeheks. Mitte minu pastor või piiskop või keegi misjonär, vaid mina ise – kristlane, s. o keegi Jeesuse Kristuse sarnane. 

Alles kedagi ära kuulates tuleb ilmsiks meie hoolimine ligimesest. Hoolimine ei ole see, et hõõrun talle soola hingehaavadele ja tänitan, kuidas ta on ise süüdi oma probleemides, kuna ei usu Jumalat. Hoolimine pole ka see, kui ähvardan põrguga või muude halbade tagajärgedega. Hoolimine on väga paljuski mõista püüdmine ning alles seejärel sobilikul viisil ja koguses info või soovituste pakkumine. Aga taaskord: mitte oma käsitluse pealepressimine, vaid tolle inimese jaoks uutest võimalustest rääkimine, mille rakendamine või mitterakendamine jääb tema enda otsustada. 

Kokkuvõtteks 

Usk ja teod käivad tõesti käsikäes. Aga tegude mõtet tasub laiendada. Mitte vaadata ajalukku ning korrata vana laulu, vaid oma tegudega laulda Issandale uus, tänane laul. On mõistetav, et uute viiside õppimine võtab natuke aega. Aga mida varem alustame, seda varem uued laulud kõlama hakkavad. 

Loo autor on kristlane, kes õpib uusi laule koos kogudustega. Kui sind artiklis toodud mõtted vähegi puudutasid, küsi oma kogudusest eesti autorite väike vihik „Evangeeliumi isiklik jagamine”. Loe see läbi ning kutsu siinse loo kirjutaja oma kogudusse külla, et läbi arutada, mismoodi uusi laule Issandale ka oma koguduses selgeks õppida. 

Kasvamisest

Vaimulik kasvamine seostub minu jaoks õppimise, pühendumise, jagamise ning üksteise toetamisega. Piiblit lugedes näeme, kuidas Jumal kutsub meid tegutsema. Mitte passiivselt kõrvalt vaatama, vaid aktiivselt kaasa teenima. Kas Jeesus on meie elus reaalne? Kas me kasutame meile kingitud jumalikke vaimuande ühiseks kasvamiseks, ühiseks kasuks? Kas see, kuidas me elame, annab tunnistust sellest, et meis on evangeeliumi vägi? Inimestena me ei suuda olla täiuslikud, aga teised meie ümber ei otsigi mitte meie täiuslikkust, vaid nad soovivad näha Jumala väge meie sees.

Loe edasi

Kasvamisest

Mai Jaanus, FOTO: Üllas Tankler

2020 aasta on metodisti kirikus kasvamise aasta. Kes oleks osanud aga arvata, et see aasta kujuneb hoopis teistsuguseks kui kõik eelmised? Meid tabas ülemaailmne pandeemia mitmeks kuuks ning tuli oma koguduse/pere/tööelu täielikult ümber korraldada. Olukord mõjutas suuresti ka minu elu ning järgnevalt tahan puudutada paari aspekti täpsemalt, kuidas nii suur olukorra muutus ja (näiliselt) kriisiolukord võib meie vaimulikule kasvule tõuke anda. 

Loe edasi

Kasvamisest

2020 aasta on metodisti kirikus kasvamise aasta. Kes oleks osanud aga arvata, et see aasta kujuneb hoopis teistsuguseks kui kõik eelmised? Meid tabas ülemaailmne pandeemia mitmeks kuuks ning tuli oma koguduse/pere/tööelu täielikult ümber korraldada. Olukord mõjutas suuresti ka minu elu ning järgnevalt tahan puudutada paari aspekti täpsemalt, kuidas nii suur olukorra muutus ja (näiliselt) kriisiolukord võib meie vaimulikule kasvule tõuke anda. 

Loe edasi

Kristlik taimetoitlus

Cheese-plate-brooke-lark-unsplash

Piiblis, 1Kr 10:23 öeldakse: „Kõik on lubatud!” – Siiski kõigest ei ole kasu. „Kõik on lubatud!” – Siiski kõik ei ehita kogudust.

Paulus rääkis selles kontekstis ohvriliha söömisest, kus mõned „nõrgad“ koguduseliikmed ei söönud ebajumalale ohverdatut, teised „tugevad“ sõid aga muretult teadmises, et ebajumalad ei ole miski. Kui enne oli kõik ohvriliha, siis tänapäeva sekulaarses maailmas on ohvriliha väga erandlik. Ei tea, kas saaks võib-olla tõlgendada tänapäeva tööstusliku lihatootmist ohvriks tööstusele või rahale?

Loe edasi

Kuidas sünnib ajakirja sisu

„Koduteel“ oli juubeli eel huvitatud oma püsiautorite mõtetest seoses kaastöö tegemise ja ajakirja tulevikuga. Sel eesmärgil saatsime välja kirjalikud küsimused, uurides artiklite kirjutamiseks vajaliku motivatsiooni allikaid, kaastöö tegemise tähendusrikkust nende endi jaoks ja sedagi, kas või kuidas nad on kogenud tagasisidet oma kirjutistele. Küsisime autoritelt ka seda, millised on nende endi isiklikud ootused ja lootused ajakirja oleviku ja tuleviku suhtes.

Loe edasi
Mine asukohta Üles