Tänu su sõna eest
Tänu Su sõna eest, mida kui mõõka
Tohin siin kaasas kanda.
Kes jõuaks iial ta sügavust mõõta,
Lööki ta terale anda!
Sõbrale sünnipäevaks
Kuis kinkida aega? See võimatu tegu.
Meil igal on ajaga isiklik lugu.
Meil pause, mis otsekui seiskaksid aja –
Ja tormised spurdid, kus kiirust on vaja.
Meil päevad, mis suruvad maadligi maha
Ja teised, mil pilvisse tõusta on iha.
Meil ajad, mis loovad meis sügavad armid
Ja teised, mis jätavad kullase helgi.
Saab ometi kinkida hetki, mis soojad,
Mis päikese juurde meid üheskoos toovad.
Saab jagada päevisse kogunen’d vaeva
Saab üheskoos paluda Isa, kes taevas.
Kuis kinkida aega? Kui südamest soovid
Ja sõprusetundes teist toetada proovid,
Siis avastad aegade ühise osa
Ja mõistad, kuis võimatut kingitust teha.
Foto: Lachlan Ross @ Pexels
Püha Vaimu tuvi
Püha Vaimu tuvi istub taral,
silmis arukas ja ustav pilk.
Tahad minna oma rammu varal
või talt abi palud iga silmapilk?
Nagu näed, ta pole üldse kaugel.
Ootab, et sa sirutaksid käe,
puudutaksid sulekuube valget,
unustaksid omaenda väe.
Püha Vaimu tuvi pilk on puhas.
Nõnda puhtaks me vist eal ei saa.
Tuvi fööniksina tõuseb tuhast
ja su möödaläinud elu uueks saab.
Kevade algus
Taevas on kumamas valgus,
varsti kerkimas päikese pea.
Jälle on kevade algus,
seda tunda on südamel hea.
Sellelgi kevadel valgus
võidab pimeda, küllap sa näed.
Aga Kolgatal oli see algus,
kus kaotasid kurjuse väed.
Ülestõusnud Jeesus võib saata
uut väge, mis suudab ja võib
selle kevade säravaks muuta,
et puhkeks taas lootuse õis.
Foto: AngelaL_17 @ Pixabay
Kõik muutub ajas
Kõik muutub ajas, maa teeb oma ringe,
ja igast jõulust valgemaks saab päev.
See püha võtab maha elupinge,
küll hetkeks vaid, ent edasi siis läed.
Nii Jõululaps, kes südameisse tuleb,
meis aasta-aastalt kasvab suuremaks.
Vaid see, kes iseenda talle suleb,
ei suuda iial saada paremaks.
Jana Laaneser
Ma oma vilja veel ei näe
Ma oma vilja veel ei näe,
Veel seemet varjab maa.
Veel pole saabunud see päev,
Mil sirpi haarata.
Ma oma vilja veel ei näe,
Kuid külvan hoolega.
Ei tohi väsida mu käed,
Kui loodan lõigata!
Nurisejad
Uhkelt läks ta minust mööda,
ainult peaga noogutas.
Olen käinud võõras peres,
viibinud ka naabri juures,
kuidas seal mind kohtlevad.
Tõesti meil on leigust, tuimust,
vähe armastust ja lahkust.
Kantslis aina pikad loengud,
lauljatel, mis moodi soengud!
Lähed ütled – pahandab.
Seda aga kuuled üha:
andke ikka rohkem raha,
õnnis see, kes ohverdab.
Mis siis imestada maksab,
kui meil kogudus ei kasva.
Eelistatud meil on mõned,
laulavad ja peavad kõnet,
esirinnas igal pool.
Sina aga istu taga,
tee mis tahad, kasvõi maga,
sinu vastu puudub hool.
Ei tea, kas ka taevariigis,
eelistatud erileeris?
Lugu see nüüd ette kantud:
minule vist pihta antud –
mõtleb mõni vend või õde.
enam siia ma ei tule,
ja kas mujal ruumi pole…
Kuulge, mis meil kiri ütleb:
/2. Kr. 7:7/
„Teil ei ole kitsas meie seas,
vaid teil on kitsas oma südames.”
Aga tema jäi välja…
Sina kuulutasid talle tõde –
Aga tema vajas armastust
Sina kutsusid sõbrad kokku,
et tema hingele kasu tuua
Aga tema ootas võimalust olla kahekesi sinuga ja rääkida sellest, mida sina olid leidnud ja tema alles otsis
Sina kuulutasid kõigile, kuidas tema Jumalat otsib
Aga tema oleks tahtnud otsida väga vaikselt
Sina tõid ta juurde suuri ja vägevaid
Aga tema hoolis kõige enam sinu lihtsast tunnistusest, mille sa andmata jätsid
Sina tõid talle kuulata laule ja lugusid hellast Jeesusest
Aga tema oleks tahtnud kuulda hellemaid noote sinu hääles, selleltsamalt Jeesuselt pärinevaid
Sina rääkisid imedest, mis siin ja seal toimusid
Aga tema ootas imet sinu isiksuse juures
Sina rõõmustasid, et Jumal on sind muutnud
Aga tema nägi, et sa polnud muutunud
Sina püüdsid ta pilku Jeesuse peale suunata
Aga tema nägi sind seismas tema ja Jeesuse vahel
Sina rääkisid, mida usk on sulle andnud
Aga tema nägi seda, mida sinu usk temalt ära oli võtnud
Sina läksid üha usinasti kirikusse
Aga tema tegi kõike seda, mida sina oma uues usinuses teha ei olnud jõudnud
Sina kutsusid teda kirikusse
Aga tema lootis Jumalat ka mujal kohata
Sa said ägedaks, et ta ei tulnud, kuigi sa olid meelitanud, palunud, nutnud, manitsenud, ähvardanud. Sa olid teda rünnanud kõigi relvadega. Sa ei olnud enda meelest midagi tegemata jätnud.
Aga tema jäi välja…
Sulle ei juhtu midagi, ilma et Jumal ei teaks
Sulle ei juhtu midagi, ilma et Jumal ei teaks.
Kõik mis toimub ta pilgu all tuleb sul ainult heaks.
Usalda kogu südamest Jumal ei väärata eal.
Ärka ja uinu teadmises: oled ta peopesa peal.
Jõuluöö, rahuöö
Igavik valas end aega ja ruumi,
Armastus maandus ahelais maal.
Inglidki lunastussaladust uurind,
kuid selle sügavust mõõta ei saa.
Kõiksuse Kuningas loomade sõimes,
Võimsaim ilmus kui väike laps.
Kes oma õndsuse kaaslasteks lõi meid,
tuli, et saada me vabastajaks.
Jõuluöö, rahuöö, lootuste hommik,
Jumala eneseandmise tipp.
Taevariik saabus, sest Jeesuses ongi
õndsuse lõputu igavik.
Foto: Mark Basarab @ Unsplash
Lõikustänu
Mulle meeldivad värvid,
mis sügis on toonud,
tema tuumakas küpsus ja töö.
Mulle meeldivad annid,
mis Jumal on loonud –
inimlaps võta, täna ja söö.
Mulle meeldivad ploomide ümarad paled,
õunte naeratus roosakas, lai.
Kapsad tüsedad, porgandid saledad,
tomati põsele päike teind pai.
Meie tööst, Isa õnnistusest, mullast
sai põllule vili ja lauale leib.
Vihmasagarast, päikesekullast
on ikka toidetud meid.
Mulle meeldib tänulik süda,
Isa heldusest rõõmus meel.
Kiitkem Teda, kiitkem kõik Teda.
meil on rahu ja leiba on veel.
Maire Simm
Foto: Evi Radauscher @ Unsplash
Metsad on kuldsed ja säravad
Metsad on kuldsed ja säravad,
taevas haneparvede keed.
tuul avab sügisel väravad,
hüüan linnuparvedel kaasa – head teed!
Sügis, sügis – hingematvalt ilus
ja lehekulda täis on terve õu.
näe, kress veel põleb vana ploomi vilus
ning pudenenud vilju täis ta põu.
Ja usin külvaja, kel kaasas palved
sai Isa õnnistuse – vihma, päikese.
nii täidet’ uudseviljast jälle salved,
ning tänu tuua võib nii suur kui väikene.
Barabase laul
Ma olin süüdi
ja surma mõistetud,
mind ootas karistus
surres ristipuul.
Kui oli kadunud
ka viimne lootuskiir,
sain hämmastava sõnumi:
Et keegi Naatsareti mees
saab minu ristiaseme
ja kuigi süütu on, ta kannab minu süü
ja mina vaba olen nüüd!
Kes on see Naatsareti mees,
kes läheb surma röövli eest?
Ta talub hoope, mida mina olin väärt
ja nõrkeb piinades.
Kui suur on armastus, kui suur on arm,
mis mulle teenimatult nüüd osaks saab!
On Jumal saatnud Jeesuse,
kes andis elu minu eest
ja oma verega ta maksis minu süü
ja mina olen vaba nüüd.
Evelin Kõrvits (Tallinna kogudus)
on loonud nii teksti kui ka muusika.
Laulu esiettekanne toimus ansambel Sela
esituses 28. apr 2019 Tallinna koguduse
jumalateenistusel.
Sõnad
Kergelt sõnu ära pilla,
see võib hävitada silla,
mida mööda leidis tee
teineteise mõistmine.
Sõnad ülevad ja suured –
tihti puuduvad neil juured.
Neis on uhket sädelust,
aga vähe armastust.
Milline on sõnaseeme,
mida külvad oma teele?
Õige sõna ütle nüüd,
et see poleks järelhüüd…
Luuletus
“Ära karda,” ütles ingel,
ütles seda Maarjale.
“Oled armu leidnud sina,
õnnistuseks teistele.”
“Ära karda,” ütleb täna
Jõulusõnum sinule.
Elujulgust, rahu tooma
tuli Jõululapsuke.
Ärge kartke, kuigi pime –
ikka sünnib Jõuluime,
igal aastal uuesti.
Jätab oma sooja sära,
mis ei kustu hingest ära,
valgustab me eluteed.
Kevad
Kevad on kui rõõmus haldjas,
lendab ringi, pintsel peos.
Nii saab peagi igast aasast
lilleline kunstiteos.
Roheliseks maalib muru,
puudel pungi paisutab.
Pajukiisusid ta õhtul
tasakesi kaisutab.
Kevadet sa leiad kõikjalt:
metsast, niidult, ojaveest.
Taevaisa, sind ma tänan
selle kauni aja eest!
Jõuluootuse mõtted
Jõulurahu tulgu koju –
väiksesse või suurde.
Leidku tee, et jõuda vaikselt
igaühe juurde.
Kuigi kõigil on nii kiire,
kohustused reas,
teadke, et üks jõuluingel
liigub meie seas.
Tähtsat sõnumit ta jagab,
kuula teda vaid.
Kingib lootust, kingib rõõmu,
mõtteid ilusaid!
Heli Vihti luulekogust
„Hea sõbra luuletused“
Pärnu : Hea Tegu, 2017 ([Tallinn] : [Trükisilm])