Ära astu, Jõululaps, mu ukselävest üle, külm ja kitsas minu tuba, ruumi siin ei ole. Ei ma teinud jõulurooga, kutsund külalise, pleekind kuue varju peidan hinge murelise.
Armas on kodupaik Eesti —maa, saared, pikk merepiir,maailma mastaabis väike,meile ta piisavalt suur. Loodus on siin põhjamaine,talvel külm, lühike päev.Lume all uinuv nii vaikseltootamas kevadet. Kui valgus ja soojus tuleb,tervitab linnulaul,kaob ära tardunud olek,pungad ja õied on puul. Põllumees valmistab pinda,kuhu võiks külvata. Takünnab ja kobestab mulda,et vili võrsuda saaks.
Tänulikkus Jumala sõna väe eest, mis on võrreldud mõõgaga – igavene, tõde paljastav ja kahtlusi hajutav. Luuletus kutsub üles hindama Pühakirja mõju ka maailma lõpule lähendes.
Kuis kinkida aega? See võimatu tegu. Meil igal on ajaga isiklik lugu. Meil pause, mis otsekui seiskaksid aja – Ja tormised spurdid, kus kiirust on vaja. Meil päevad, mis suruvad maadligi maha Ja teised, mil pilvisse tõusta on iha. Meil ajad, mis loovad meis sügavad armid Ja teised, mis jätavad
Püha Vaimu tuvi istub taral,silmis arukas ja ustav pilk.Tahad minna oma rammu varalvõi talt abi palud iga silmapilk?Nagu näed, ta pole üldse kaugel.Ootab, et sa sirutaksid käe,puudutaksid sulekuube valget,unustaksid omaenda väe.Püha Vaimu tuvi pilk on puhas.Nõnda puhtaks me vist eal ei saa.Tuvi fööniksina tõuseb tuhastja su möödaläinud elu uueks saab.
Taevas on kumamas valgus,varsti kerkimas päikese pea.Jälle on kevade algus,seda tunda on südamel hea. Sellelgi kevadel valgus võidab pimeda, küllap sa näed. Aga Kolgatal oli see algus, kus kaotasid kurjuse väed. Ülestõusnud Jeesus võib saatauut väge, mis suudab ja võibselle kevade säravaks muuta,et puhkeks taas lootuse õis. Foto: AngelaL_17 @
Kõik muutub ajas, maa teeb oma ringe,ja igast jõulust valgemaks saab päev.See püha võtab maha elupinge,küll hetkeks vaid, ent edasi siis läed. Nii Jõululaps, kes südameisse tuleb,meis aasta-aastalt kasvab suuremaks.Vaid see, kes iseenda talle suleb,ei suuda iial saada paremaks.Jana Laaneser
Ma oma vilja veel ei näe,Veel seemet varjab maa.Veel pole saabunud see päev,Mil sirpi haarata. Ma oma vilja veel ei näe,Kuid külvan hoolega.Ei tohi väsida mu käed,Kui loodan lõigata!
Uhkelt läks ta minust mööda,ainult peaga noogutas. Olen käinud võõras peres,viibinud ka naabri juures,kuidas seal mind kohtlevad. Tõesti meil on leigust, tuimust, vähe armastust ja lahkust. Kantslis aina pikad loengud, lauljatel, mis moodi soengud! Lähed ütled – pahandab. Seda aga kuuled üha: andke ikka rohkem raha, õnnis see, kes ohverdab.Mis
Sina kuulutasid talle tõde – Aga tema vajas armastust Sina kutsusid sõbrad kokku, et tema hingele kasu tuua Aga tema ootas võimalust olla kahekesi sinuga ja rääkida sellest, mida sina olid leidnud ja tema alles otsis Sina kuulutasid kõigile, kuidas tema Jumalat otsib Aga tema oleks tahtnud otsida väga vaikselt
Sulle ei juhtu midagi, ilma et Jumal ei teaks. Kõik mis toimub ta pilgu all tuleb sul ainult heaks. Usalda kogu südamest Jumal ei väärata eal. Ärka ja uinu teadmises: oled ta peopesa peal.
Igavik valas end aega ja ruumi, Armastus maandus ahelais maal. Inglidki lunastussaladust uurind, kuid selle sügavust mõõta ei saa. Kõiksuse Kuningas loomade sõimes, Võimsaim ilmus kui väike laps. Kes oma õndsuse kaaslasteks lõi meid, tuli, et saada me vabastajaks. Jõuluöö, rahuöö, lootuste hommik, Jumala eneseandmise tipp. Taevariik saabus, sest Jeesuses
Metsad on kuldsed ja säravad, taevas haneparvede keed. tuul avab sügisel väravad, hüüan linnuparvedel kaasa – head teed! Sügis, sügis – hingematvalt ilus ja lehekulda täis on terve õu. näe, kress veel põleb vana ploomi vilus ning pudenenud vilju täis ta põu. Ja usin külvaja, kel kaasas palved
Ma olin süüdi ja surma mõistetud, mind ootas karistus surres ristipuul. Kui oli kadunud ka viimne lootuskiir, sain hämmastava sõnumi: Et keegi Naatsareti mees saab minu ristiaseme ja kuigi süütu on, ta kannab minu süü ja mina vaba olen nüüd! Kes on see Naatsareti mees, kes läheb surma röövli eest?
Kergelt sõnu ära pilla, see võib hävitada silla, mida mööda leidis tee teineteise mõistmine. Sõnad ülevad ja suured – tihti puuduvad neil juured. Neis on uhket sädelust, aga vähe armastust. Milline on sõnaseeme, mida külvad oma teele? Õige sõna ütle nüüd, et see poleks järelhüüd…
Follow Me