Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Rubriik

Luulet

Sõbrale sünnipäevaks

Kuis kinkida aega? See võimatu tegu. 

Meil igal on ajaga isiklik lugu. 

Meil pause, mis otsekui seiskaksid aja –  

Ja tormised spurdid, kus kiirust on vaja. 

Meil päevad, mis suruvad maadligi maha 

Ja teised, mil pilvisse tõusta on iha.  

Meil ajad, mis loovad meis sügavad armid  

Ja teised, mis jätavad kullase helgi.  

Saab ometi kinkida hetki, mis soojad, 

Mis päikese juurde meid üheskoos toovad. 

Saab jagada päevisse kogunen’d vaeva 

Saab üheskoos paluda Isa, kes taevas.  

Kuis kinkida aega? Kui südamest soovid 

Ja sõprusetundes teist toetada proovid, 

Siis avastad aegade ühise osa 

Ja mõistad, kuis võimatut kingitust teha. 

Foto: Lachlan Ross @ Pexels

Püha Vaimu tuvi

Püha Vaim

Püha Vaimu tuvi istub taral,
silmis arukas ja ustav pilk.
Tahad minna oma rammu varal
või talt abi palud iga silmapilk?
Nagu näed, ta pole üldse kaugel.
Ootab, et sa sirutaksid käe,
puudutaksid sulekuube valget,
unustaksid omaenda väe.
Püha Vaimu tuvi pilk on puhas.
Nõnda puhtaks me vist eal ei saa.
Tuvi fööniksina tõuseb tuhast
ja su möödaläinud elu uueks saab.

Nurisejad

Uhkelt läks ta minust mööda,
ainult peaga noogutas.
Olen käinud võõras peres,
viibinud ka naabri juures,
kuidas seal mind kohtlevad.
Tõesti meil on leigust, tuimust,
vähe armastust ja lahkust.

Kantslis aina pikad loengud,
lauljatel, mis moodi soengud!
Lähed ütled – pahandab.
Seda aga kuuled üha:
andke ikka rohkem raha,
õnnis see, kes ohverdab.
Mis siis imestada maksab,
kui meil kogudus ei kasva.

Eelistatud meil on mõned,
laulavad ja peavad kõnet,
esirinnas igal pool.
Sina aga istu taga,
tee mis tahad, kasvõi maga,
sinu vastu puudub hool.
Ei tea, kas ka taevariigis,
eelistatud erileeris?

Lugu see nüüd ette kantud:
minule vist pihta antud –
mõtleb mõni vend või õde.
enam siia ma ei tule,
ja kas mujal ruumi pole…
Kuulge, mis meil kiri ütleb:
/2. Kr. 7:7/
„Teil ei ole kitsas meie seas,
vaid teil on kitsas oma südames.”

Aga tema jäi välja…

Going away

Sina kuulutasid talle tõde –
Aga tema vajas armastust 

Sina kutsusid sõbrad kokku,
et tema hingele kasu tuua
Aga tema ootas võimalust olla kahekesi sinuga ja rääkida sellest, mida sina olid leidnud ja tema alles otsis 

Sina kuulutasid kõigile, kuidas tema Jumalat otsib
Aga tema oleks tahtnud otsida väga vaikselt 

Sina tõid ta juurde suuri ja vägevaid
Aga tema hoolis kõige enam sinu lihtsast tunnistusest, mille sa andmata jätsid 

Sina tõid talle kuulata laule ja lugusid hellast Jeesusest 
Aga tema oleks tahtnud kuulda hellemaid noote sinu hääles, selleltsamalt Jeesuselt pärinevaid 

Sina rääkisid imedest, mis siin ja seal toimusid
Aga tema ootas imet sinu isiksuse juures 

Sina rõõmustasid, et Jumal on sind muutnud
Aga tema nägi, et sa polnud muutunud 

Sina püüdsid ta pilku Jeesuse peale suunata 
Aga tema nägi sind seismas tema ja Jeesuse vahel 

Sina rääkisid, mida usk on sulle andnud
Aga tema nägi seda, mida sinu usk temalt ära oli võtnud 

Sina läksid üha usinasti kirikusse
Aga tema tegi kõike seda, mida sina oma uues usinuses teha ei olnud jõudnud 

Sina kutsusid teda kirikusse
Aga tema lootis Jumalat ka mujal kohata 

Sa said ägedaks, et ta ei tulnud, kuigi sa olid meelitanud, palunud, nutnud, manitsenud, ähvardanud. Sa olid teda rünnanud kõigi relvadega. Sa ei olnud enda meelest midagi tegemata jätnud. 

Aga tema jäi välja… 

Jõuluöö, rahuöö

Lumine mets õhtul

Igavik valas end aega ja ruumi,

Armastus maandus ahelais maal.

Inglidki lunastussaladust uurind,

kuid selle sügavust mõõta ei saa.

Kõiksuse Kuningas loomade sõimes,

Võimsaim ilmus kui väike laps.

Kes oma õndsuse kaaslasteks lõi meid,

tuli, et saada me vabastajaks.

Jõuluöö, rahuöö, lootuste hommik,

Jumala eneseandmise tipp.

Taevariik saabus, sest Jeesuses ongi

õndsuse lõputu igavik.

Foto: Mark Basarab @ Unsplash

Lõikustänu

Foto: Evi Radauscher, Unsplash

Mulle meeldivad värvid,
mis sügis on toonud,
tema tuumakas küpsus ja töö.
Mulle meeldivad annid,
mis Jumal on loonud –
inimlaps võta, täna ja söö.

Mulle meeldivad ploomide ümarad paled,
õunte naeratus roosakas, lai.
Kapsad tüsedad, porgandid saledad,
tomati põsele päike teind pai.

Meie tööst, Isa õnnistusest, mullast
sai põllule vili ja lauale leib.
Vihmasagarast, päikesekullast
on ikka toidetud meid.

Mulle meeldib tänulik süda,
Isa heldusest rõõmus meel.
Kiitkem Teda, kiitkem kõik Teda.
meil on rahu ja leiba on veel.

Maire Simm

Foto: Evi Radauscher @ Unsplash

Metsad on kuldsed ja säravad

Metsad on kuldsed ja säravad,

taevas haneparvede keed.

tuul avab sügisel väravad,

hüüan linnuparvedel kaasa – head teed!

 

Sügis, sügis – hingematvalt ilus

ja lehekulda täis on terve õu.

näe, kress veel põleb vana ploomi vilus

ning pudenenud vilju täis ta põu.

 

Ja usin külvaja, kel kaasas palved

sai Isa õnnistuse – vihma, päikese.

nii täidet’ uudseviljast jälle salved,

ning tänu tuua võib nii suur kui väikene.

Barabase laul

Barabas

Ma olin süüdi
ja surma mõistetud,
mind ootas karistus
surres ristipuul.
Kui oli kadunud
ka viimne lootuskiir,
sain hämmastava sõnumi:

Et keegi Naatsareti mees
saab minu ristiaseme
ja kuigi süütu on, ta kannab minu süü
ja mina vaba olen nüüd!

Kes on see Naatsareti mees,
kes läheb surma röövli eest?
Ta talub hoope, mida mina olin väärt
ja nõrkeb piinades.

Kui suur on armastus, kui suur on arm,
mis mulle teenimatult nüüd osaks saab!

On Jumal saatnud Jeesuse,
kes andis elu minu eest
ja oma verega ta maksis minu süü
ja mina olen vaba nüüd.

Evelin Kõrvits (Tallinna kogudus)
on loonud nii teksti kui ka muusika.
Laulu esiettekanne toimus ansambel Sela
esituses 28. apr 2019 Tallinna koguduse
jumalateenistusel.

Sõnad

Kergelt sõnu ära pilla,

see võib hävitada silla,

mida mööda leidis tee

teineteise mõistmine.

 

Sõnad ülevad ja suured –

tihti puuduvad neil juured.

Neis on uhket sädelust,

aga vähe armastust.

 

Milline on sõnaseeme,

mida külvad oma teele?

Õige sõna ütle nüüd,

et see poleks järelhüüd…

 

Luuletus

“Ära karda,” ütles ingel,

ütles seda Maarjale.

“Oled armu leidnud sina,

õnnistuseks teistele.”

“Ära karda,” ütleb täna

Jõulusõnum sinule.

Elujulgust, rahu tooma

tuli Jõululapsuke.

 

Ärge kartke, kuigi pime –

ikka sünnib Jõuluime,

igal aastal uuesti.

Jätab oma sooja sära,

mis ei kustu hingest ära,

valgustab me eluteed.

Kevad

Kevad on kui rõõmus haldjas,
lendab ringi, pintsel peos.
Nii saab peagi igast aasast
lilleline kunstiteos.

Roheliseks maalib muru,
puudel pungi paisutab.
Pajukiisusid ta õhtul
tasakesi kaisutab.

Kevadet sa leiad kõikjalt:
metsast, niidult, ojaveest.
Taevaisa, sind ma tänan
selle kauni aja eest!

Jõuluootuse mõtted

Jõulurahu tulgu koju –
väiksesse või suurde.
Leidku tee, et jõuda vaikselt
igaühe juurde.

Kuigi kõigil on nii kiire,
kohustused reas,
teadke, et üks jõuluingel
liigub meie seas.

Tähtsat sõnumit ta jagab,
kuula teda vaid.
Kingib lootust, kingib rõõmu,
mõtteid ilusaid!

 

Heli Vihti luulekogust
„Hea sõbra luuletused“
Pärnu : Hea Tegu, 2017 ([Tallinn] : [Trükisilm])

Aastad

Aastad viivad, aastad toovad,
meie elukangast koovad.
Viivad kõrvalt mõne kalli,
toovad juustesse meil halli.

Aastad kustutavad ära
mitme asja võltsi sära.
Aastad toovad mõistmist sest,
kus on tuum ja kus on kest.

Aastad viivad tervist, rammu,
lühendavad meie sammu.
Aastad toovad märkamist,
varavalges ärkamist.

Aastad toonud palvejulgust,
südamesse rahu, valgust.
Seda aastad küll ei vii,
see mu usk ja kindlus siin.

Mine asukohta Üles