Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Rubriik

Tunnistus

Piiblid pööningul

Kasvasin üles marksistlikule ideoloogiale toetuva riigikorra ajal, kus ühiskonna mudel ja inimese oma panus pidid olema elus hakkama saamise tagatiseks. Loomulikult ei mahtunud sellesse religioon ja usk Jumalasse, mis, nagu Marx ise väljendas: „religioon on oopium rahvale“. Inimese vaimseid vajadusi pidi täitma ideeliselt laetud moraalne küps otsus anda oma panus ideaalse ühiskonna ülesehitusse.

Loe edasi

Ateismist Piiblini on vaid üks samm

Aastal 1976 olin E. Vilde nimelise Tallinna Pedagoogilise Instituudi üliõpilane raamatukogunduse ja bibliograafia erialal. Sel kevadel olime kolme sõbrannaga kujundanud välja eksamiteks õppimise rütmi: istusime neljakesi pikkade päevade kaupa kellegi juures (tihti minu kodus) ja lugesime kordamööda konspektidest ja õpikutest üksteisele ette kordamisküsimuste vastuseid.

Loe edasi

Minu esimene kohtumine Piibliga

Inna Välja

Aasta oli siis 1972-73, olin keskkooli-ealine. Ma ei olnud Piiblit kunagi käes hoidnud ega lugenud – see kuulus tol ajal ju „riigi- ja rahvavaenuliku“ kirjanduse hulka. Juhtus nii, et ühel päeval olime tüdrukutega ühel klassiõel külas, kui tema vanemaid kodus ei olnud. Ja ühel hetkel ütles ta, et näitab meile midagi. See, mida ta näitas, oli tõenäoliselt kelleltki piiril konfiskeeritud Piibel, salakaubana sisse toodud – uhiuus, väikeses formaadis, tumeda kaanega. Miks ma seda arvan? Sest sõbratari isa töötas üsna kõrgel kohal nõukogude julgeolekuteenistuses – kust mujalt sellist Piiblit võis tol ajal leida.

Loe edasi

Varastatud Piibel

Andrus Norak

EMK Teoloogilise Seminari esimene rektor Andrus Norak (27. märts 1958 Tallinn – 23. juuli 2011) kirjutas: „Esimene suur katse (usu)asjasse selgust saada oli püüda leida omale Piibel. Õnneks oli isa suvemaja ligidal Leesi kirik. Kirik, mille juurest ma ei pidanud lihtsalt mööda sõitma ja kohe edasi minema. Kirik oli ühe koha peal. Kirik nagu võllas kõrbes, kui viidata siinkohal Arvo Valtoni novellile. Käia ümber ja vaadata aknast sisse. Kirik, mis ei lähe eest ära ega tõmba endale häbelikult kardinaid ette.

Loe edasi

Teenimislood

Haapsalu vitraaz autor Urmas Rahuvarm

Anneli Klausson

Üles kasvanud olen tollases tavalises nõukogudeaegses peres, kus elati ilma Jumalata.

Esimesed paarkümmend tööaastat olin sisearhitekt, projektide tekstid kirjutasin standardkirjas või vaba šriftiga. Viimati olin asutuses, kus osa disaineritest, sealhulgas ka mind, saadeti ootamatult 2 aastaks kirjakooli kalligraafiat õppima. Püüdsin küll selgitada, et mul seda oma töös vaja ei lähe.

Loe edasi

Kristlased ja koroona

Maxmiliano ratastoolil haiglas

Koroonaviirus on kirikutes tõstatanud küsimuse, kuidas kristlasena sellesse teemasse suhtuda. Hindrek Taavet Taimla abiga küsisime koroona läbi põdenud kristlastelt, mida nemad sellest viirusest arvavad ja milline on nende sõnum kristlaskonnale. Vastajateks olid Kuressaare nelipühi koguduse liige ja EMK Teoloogilise Seminari tudeng Andra Laum, Tallinna Missio koguduse liikmed Iiri ja Hannes Hermaküla ning brasiillane Pilarese ja Rio de Janeiro metodisti kiriku pastor, Cascadura piirkonna superintendent Maxmiliano Miler.

Loe edasi

Jumala juhtimine ja ajastus

Tahan jagada ühte kogemust. Käisin oktoobris perega USA-s. Minule oli see esimene kord USA-d külastada. Reisi eesmärgiks oli tegelikult algselt minu abikaasa Tarmo soov näha pilvelõhkujaid. Suurt reisieelset vaimustust või kõrgeid ootusi meil nagu polnudki. Oleksin ise eelistanud suurte linnade asemel ilmselt lõunapoolseid osariike, aga New Yorgi nägemise vastu otseselt ka midagi ei olnud.

Loe edasi

Tunnistus

Ajavahemikus 1999–2018 käisin Eestis üle 13 korra. Esimest korda Eestis käies olin 14-aastane ja möödunud aasta reisil olles olin 31-aastane. Reisidel käies olen külastanud Teoloogilist Seminari, Laager Gideoni, Tallinnat, Narvat, Kohtla-Järvet ja Jõhvit. Olen sõna otseses mõttes Eestis üles kasvanud. Olen Eestis õppinud erinevaid asju, muuhulgas ka näiteks manuaalkäigukastiga sõitmist. Kuid kõige tähtsam, mida olen õppinud, on Jumala armastus Eesti suhtes.

Olin vaid 14-aastane, kui astusin 1999. aastal Tallinnas lennukist välja eestimaa pinnale. Kõik sellel maal oli uus – uus nii minu jaoks, kui ka uuena sündinud riik. Eesti oli iseseisva riigina eksisteerinud alles üheksa aastat ning ei olnud veel Euroopa Liidugagi ühinenud. Tallinna Lennujaam oli vaid pisut enam kui vaid mõned lendude väljumise väravad ja mõned tualettruumid.

Loe edasi

Tunnistus

VLKSM märk

Esmalt ma tänan oma Jumalat Jeesuse Kristuse läbi teie kõikide pärast, sest teie usust räägitakse kogu maailmas. (Roomlastele 1:8)

Kasvasin üles usklikus peres Ukrainas. Meie kodus valitses armastus ja üksmeel, kuid ohtu nõukogude võimu poolt tajusin juba varases lapsepõlves.

Meie koolis õppis mitmeid usklikest peredest pärit lapsi, keda hakati õpetajate poolt taga kiusama. Alati alandati hindeid, kuigi me kõik õppisime hoolega.

Meid peeti teise sordi inimesteks. Eriti ilmnes see eksamite ajal. Ebaõiglaselt madalad hinded võtsid mitmel ära motivatsiooni hästi õppida. Meid naeruvääristasid ka teised õpilased, kuid kõigele vaatamata meeldis mulle õppida. Eriti huvitas mind kirjandus ja luuletuste deklameerimine.

Kui algas komsomoliorganisatsiooni värbamise kampaania, muutus olukord eriti teravaks. Meid suleti klassiruumi ja jagati avaldused, millele pidime alla kirjutama. Meid oli kokku kaheksa õpilast, keda hoiatati, et enne meid koju ei lasta, kui oleme komsomoli astunud. Olime hirmunud, kuid ei lasknud seda välja paista. Õpetaja karjus ja peksis kaardikepiga vastu lauda, meie istusime vaikselt ja palvetasime. Keegi meist alla ei andnud ja mitme tunni pärast lubati meid viimaks koju.

Kust me võtsime lastena jõu ja julguse oma usu eest seista? Eelkõige olid meil kodus head eeskujud – vanemad ja vanavanemad. Mäletan oma vanaema palveid varastel hommikutundidel. Ta ei unustanud kunagi meid Jumala ette kandmast. See andis meile hingejõu.

Pärast keskkooli püüdsin kaks korda ülikooli astuda. Tegin sisseastumiseksamid edukalt ära, kuid mõlemal korral kustutati mind hiljem nimekirjast, kuna ma polnud kommunistlik noor.

Möödusid aastad ja kord linnas koos õega jalutades kohtasime toda kunagist õpetajat, kes meid kõige enam alandas. See kunagine veendunud kommunist pöördus meie poole sõnadega: „Olen valmis teie ees põlvitama, et teilt andestust paluda! Kui te täna koolis käiksite, vääriksite kindlasti kuldmedalit. Ma imetlesin alati teie suurt julgust, millega oma usu eest seisite. Ma tunnen nüüd häbi.” Varsti pärast seda kohtumist lahkus ta siit ilmast.

See kohtumine aitas meil mõista, millise olulise tunnistuse saime anda Jumala armu ja kaitse kaudu. Vahest sai ka sellele kahetsevale õpetajale osaks Jumala andestus.

Olime õega väga üllatunud ning Jumalale tänulikud selle kohtumise eest. Üksnes Jumala arm andis meile nooruses jõu usus kindlaks jääda.

rist

Maria (Ukraina, autor toimetusele teada)

Leida lugu

Kohtasin juhuslikult ühel päeval Tartus Toomel oma endist kursusekaaslast, kellelt sain teada, et mu hea sõbratar ja õpingukaaslane Leida on raskesti haige. Ennegi nõrkade kopsudega, oli ta oma surma piiril heitlevale internaadi-toakaaslasele andnud viissada kuupsentimeetrit verd tema elu päästmiseks. Pärast seda Leida enda tervis äkiliselt halvenes, ta lamavat Tartu Invaliidide Sanatooriumis väga raskes seisundis.

Läksime koos abikaasa Gustaviga teda külastama. Kui rääkisime talle Jumala armust, selgitas ta, et tunneb sügavat häbi Jumala ees ega suuda seetõttu Tema poole pöörduda. „Kui mul oli tervis ja tulevik, elu täis lootusi, (ta oli tõusev täht spordis kõrgushüppe alal ning õppis paralleelselt arstiteadust ja kehakultuuri – A. Henno), ei vajanud ma Jumalat, aga nüüd, kui minuga on kõik otsas, peaksin Temalt armu paluma – ei, mul on häbi seda teha!“

Püüdsime teda küll veenda, et Jumal andestab ja armastab teda just sellisena nagu ta on, aga ta jäi kõhklevaks. Nõustus siiski sellega, et viime tema eest palvesoovi kogudusse.

Hiljem külastasin teda veel paaril korral. Ükskord oli ta ainsana palatis. Väljas oli puhkev kevad, laual vaasis hiirekõrvus kaseoksad. Leida pööras silmad akna poole ja õhkas jõuetu häälega: „Kevad… kevad!“ Siis hüüdis kogu oma jõudu kokku võttes: „Ma ei taha surra!“ Seda oli ülimalt traagiline kõrvalt näha.

Loe edasi

Mine asukohta Üles