Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Rubriik

Tunnistus

Mõtteid ajast. Tõnu Kuusemaa

Praegu elame sellises murettekitavas ajas. Võiks öelda, et prohvetlikud lõpuajad hakkavad kätte jõudma. Osaliselt on need juba käes. See puudutab ka Ühinenud Metodisti Kirikut. Ühe näitena võiks tuua – kümme aastat tagasi ma veel ei uskunud, et need arengud, mis meie kirikus täna on, võiksid üldse aset leida. Lõpuaja protsessid, millele on Piiblis viidatud, ei toimu väga kiiresti – mõne kuu või mõne aastaga – need võivad võtta aega aastaid, aastakümneid ja põlvkondi. 

Loe edasi

Mõtteid ajast. Külli Kuusemaa

Külli Kuusemaa

Enamasti tajume aja kiiret kulgemist ja imestame: „Kuhu see küll kadus?“ Aga tore on see, et aeg-ajalt tekivad ka hetked, kus aeg peatub. Hetk, kui aeg peatub, on rahuaeg, sisemine puhkus. Sageli on need hetked kusagil looduse keskel. Mul on oma lemmikpaik, kus kogen aja peatumist – minu lapsepõlve koht vanaema juures mere ääres. Teinekord on see rahuaeg aga hoopis teiste inimeste keskel. Sõbrad naeravad mind, et mina puhkan, kui ma teiste inimestega vestlen. Lihtsalt istume koos näiteks kaks tundi ja jutustame. Minu jaoks on see aeg inimestega, kellega mul on usalduslik sõprussuhe, puhkuseks ja annab uut energiat. On inimesi, keda seltskond väsitab, aga mina vastupidi, tunnen, et väikese seltskonnaga koos olemine toidab mind. 

Loe edasi

Mõtteid ajast. Jana Laaneser

Jana Laaneser

Taas nägin ma päikese all, et jooks ei olene kärmeist ega sõda sangareist; samuti ei olene leib tarkadest, rikkus mõistlikest ega menu osavaist, vaid aeg ja saatus tabab neid kõiki. Koguja 9:11 

Öeldakse, et aeg on elu ja elu on aeg. Jumal on andnud meile nii ühe kui teise, kuid raisates aega, raiskame ka oma elu. Pigem on nii, et aeg ja elu ei oota kellegi järel, vaid kipub hoopis kiirelt käest libisema. Me peame õppima oma aega maksimaalselt kasutama ja kogu oma ülejäänud elust tõelise elu tegema. Me ei saa aega säilitada ega tagavaraks koguda, seetõttu on targem jätta ka oma elu raiskamata. 

Loe edasi

Piiblid pööningul

Kasvasin üles marksistlikule ideoloogiale toetuva riigikorra ajal, kus ühiskonna mudel ja inimese oma panus pidid olema elus hakkama saamise tagatiseks. Loomulikult ei mahtunud sellesse religioon ja usk Jumalasse, mis, nagu Marx ise väljendas: „religioon on oopium rahvale“. Inimese vaimseid vajadusi pidi täitma ideeliselt laetud moraalne küps otsus anda oma panus ideaalse ühiskonna ülesehitusse.

Loe edasi

Ateismist Piiblini on vaid üks samm

Aastal 1976 olin E. Vilde nimelise Tallinna Pedagoogilise Instituudi üliõpilane raamatukogunduse ja bibliograafia erialal. Sel kevadel olime kolme sõbrannaga kujundanud välja eksamiteks õppimise rütmi: istusime neljakesi pikkade päevade kaupa kellegi juures (tihti minu kodus) ja lugesime kordamööda konspektidest ja õpikutest üksteisele ette kordamisküsimuste vastuseid.

Loe edasi

Minu esimene kohtumine Piibliga

Inna Välja

Aasta oli siis 1972-73, olin keskkooli-ealine. Ma ei olnud Piiblit kunagi käes hoidnud ega lugenud – see kuulus tol ajal ju „riigi- ja rahvavaenuliku“ kirjanduse hulka. Juhtus nii, et ühel päeval olime tüdrukutega ühel klassiõel külas, kui tema vanemaid kodus ei olnud. Ja ühel hetkel ütles ta, et näitab meile midagi. See, mida ta näitas, oli tõenäoliselt kelleltki piiril konfiskeeritud Piibel, salakaubana sisse toodud – uhiuus, väikeses formaadis, tumeda kaanega. Miks ma seda arvan? Sest sõbratari isa töötas üsna kõrgel kohal nõukogude julgeolekuteenistuses – kust mujalt sellist Piiblit võis tol ajal leida.

Loe edasi

Varastatud Piibel

Andrus Norak

EMK Teoloogilise Seminari esimene rektor Andrus Norak (27. märts 1958 Tallinn – 23. juuli 2011) kirjutas: „Esimene suur katse (usu)asjasse selgust saada oli püüda leida omale Piibel. Õnneks oli isa suvemaja ligidal Leesi kirik. Kirik, mille juurest ma ei pidanud lihtsalt mööda sõitma ja kohe edasi minema. Kirik oli ühe koha peal. Kirik nagu võllas kõrbes, kui viidata siinkohal Arvo Valtoni novellile. Käia ümber ja vaadata aknast sisse. Kirik, mis ei lähe eest ära ega tõmba endale häbelikult kardinaid ette.

Loe edasi

Teenimislood

Haapsalu vitraaz autor Urmas Rahuvarm

Anneli Klausson

Üles kasvanud olen tollases tavalises nõukogudeaegses peres, kus elati ilma Jumalata.

Esimesed paarkümmend tööaastat olin sisearhitekt, projektide tekstid kirjutasin standardkirjas või vaba šriftiga. Viimati olin asutuses, kus osa disaineritest, sealhulgas ka mind, saadeti ootamatult 2 aastaks kirjakooli kalligraafiat õppima. Püüdsin küll selgitada, et mul seda oma töös vaja ei lähe.

Loe edasi

Kristlased ja koroona

Maxmiliano ratastoolil haiglas

Koroonaviirus on kirikutes tõstatanud küsimuse, kuidas kristlasena sellesse teemasse suhtuda. Hindrek Taavet Taimla abiga küsisime koroona läbi põdenud kristlastelt, mida nemad sellest viirusest arvavad ja milline on nende sõnum kristlaskonnale. Vastajateks olid Kuressaare nelipühi koguduse liige ja EMK Teoloogilise Seminari tudeng Andra Laum, Tallinna Missio koguduse liikmed Iiri ja Hannes Hermaküla ning brasiillane Pilarese ja Rio de Janeiro metodisti kiriku pastor, Cascadura piirkonna superintendent Maxmiliano Miler.

Loe edasi

Jumala juhtimine ja ajastus

Tahan jagada ühte kogemust. Käisin oktoobris perega USA-s. Minule oli see esimene kord USA-d külastada. Reisi eesmärgiks oli tegelikult algselt minu abikaasa Tarmo soov näha pilvelõhkujaid. Suurt reisieelset vaimustust või kõrgeid ootusi meil nagu polnudki. Oleksin ise eelistanud suurte linnade asemel ilmselt lõunapoolseid osariike, aga New Yorgi nägemise vastu otseselt ka midagi ei olnud.

Loe edasi

Tunnistus

Ajavahemikus 1999–2018 käisin Eestis üle 13 korra. Esimest korda Eestis käies olin 14-aastane ja möödunud aasta reisil olles olin 31-aastane. Reisidel käies olen külastanud Teoloogilist Seminari, Laager Gideoni, Tallinnat, Narvat, Kohtla-Järvet ja Jõhvit. Olen sõna otseses mõttes Eestis üles kasvanud. Olen Eestis õppinud erinevaid asju, muuhulgas ka näiteks manuaalkäigukastiga sõitmist. Kuid kõige tähtsam, mida olen õppinud, on Jumala armastus Eesti suhtes.

Olin vaid 14-aastane, kui astusin 1999. aastal Tallinnas lennukist välja eestimaa pinnale. Kõik sellel maal oli uus – uus nii minu jaoks, kui ka uuena sündinud riik. Eesti oli iseseisva riigina eksisteerinud alles üheksa aastat ning ei olnud veel Euroopa Liidugagi ühinenud. Tallinna Lennujaam oli vaid pisut enam kui vaid mõned lendude väljumise väravad ja mõned tualettruumid.

Loe edasi

Mine asukohta Üles