Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Väljaanne

Nr 135 – 4 2019

Toimetajalt

Marjana Luist

Immaanuel – Jumal on meiega. Selles ajakirja numbris võid igalt leheküljelt saada kinnitust sellele, et Jumal on meiega!

Meie taevane Isa on meiega nii headel päevadel kui ka siis, kui leiame end olevat justkui surmavarjuorus.

Meie Päästja on meiega ka olukordades, kus kelleltki teiselt enam abi loota ei saa, nagu on kogenud Heidi Pajusoo ja tema perekond.

Meie Issand on meiega kui oleme turvalises kodus ja siis, kui oleme kodust kaugel võõral maal, nagu kirjeldab oma reisiloos Lea Kübar .

Meie Läkitaja on meiega, kui viime Rõõmusõnumit lastele ja noortele, ja ka siis, kui tunnistame Temast eakatele.

Meie Varustaja on meiega Tema riigi töös ja teeb võimalikuks alustada kirikuehitust ilma rahata, nagu seda tegi Võru kogudus.

Meie Jumal on meile lähedal ka siis, kui tunneme üksindust ja pelgame abi küsida

Ta ON meiega! Immaanuel!

Jõulurahu

„Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel! “ (Lk 2:14)

Eestis on traditsiooniks enne jõulupühi kuulutada välja üleriigiline jõulurahu. 13. sajandi Skandinaaviast pärit traditsioon on muutunud meie riigis nii populaarseks, et erinevad linnad kuulutavad välja nüüd oma jõulurahu, jahimeeste selts kuulutab metsades välja jahirahu ja mõned koolid kuulutavad advendiaja alguses välja jõulurahu oma koolides. Mul ei ole midagi selle vastu, et meie ühiskonnas rahu rohkem oleks, sest me tõesti vajame seda. Tõestust rahu vajadusele ei ole vaja kaugelt otsida, piisab vaid vaadata tagasi 2019. aasta kõige põletavamatele teemadele meedias. Esikoht kuulub kindlasti poliitika valdkonda – valimiseelsed debatid, uue koalitsiooni ja opositsiooni omavahelised sõnelused, ministrite tagasiastumised, valetamised, halvustamised, vaidlused, vastastikune poriloopimine. Seda kõike on olnud väga palju. Teravalt kerkis ühiskonnas üles ka perevägivalla teema. See on äärmiselt kurvastav, et elades näiliselt heaolu ühiskonnas, ei suuda kõik inimesed oma emotsioonide, frustratsiooni ja vihaga hakkama saada ning „lahendavad“ olukordi, teistele haiget tehes. Paratamatult tulevad meelde Jeesuse sõnad: „Iga kuningriik, mis on omavahelises riius lõhenenud, laastatakse, ja ükski linn või pere, mis on omavahel riius, ei jää püsima.“ (Mt 12:25). Seega – me tõesti vajame meie ühiskonnas rohkem rahu.

Kuid ma arvan, et me kõik mõistame, et formaalsest jõulurahu väljakuulutamisest sisuliselt midagi ei muutu, kuigi see on kena traditsioon. Rahu ei ole võimalik peale sundida või kunstlikult tekitada. See on midagi, mis on inimese enda sees, tema südames. Rahu kas on või seda ei ole. Kristlastena me mõistame, et tõeline rahu tuleb Jumalalt ja seda sama mõtet kannab ka inglikoori laul, mida jõuluevangeeliumist ikka loetakse – ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal (Jumalal) on hea meel. Näib, et vahel tõlgendatakse seda kirjakohta natuke valesti arvates, et inglite kuulutatud rahu tuli või tuleb kuidagi automaatselt, iseenesest, justkui võluväel ja kõigile. Kuid mulle paistab, et jutt ei käi mingist globaalsest rahust kõikidele inimestele, mingist kosmilisest rahust, vaid rahust inimeste seas, kes tunnevad Jumalat, kellest Jumalal on hea meel. Inimestest, kes täidavad Jeesuse suurt käsku – armastada Jumalat kogu oma südamest ja oma ligimest nagu iseennast. Jutt on rahust Jumalaga, mis tuleb läbi pattude andekssaamise, mille tegi meile võimalikuks Jõululapse sündimine siia maailma. Jutt on rahust, mis täidab meie südamed, kui me anname teistele andeks ja oskame ka ise teistelt andeks paluda. Tõeline rahu, mille Jõululaps siia maailma tõi ja millest inglid laulsid, tuleb kõigepealt südamesse, muudab selle südame ja alles siis muudab ka selle inimese välist keskkonda.

Kallid lugejad! Soovin teile kõikidele jõulurahu, mis tuleb Jumala tundmisest ja tema muutvast väest!

Jõulukellad… Uksekell?

Mõni aeg tagasi koputas keegi mu kodu uksele. Olin maja teises otsas toimetamas ega kuulnud esialgu. Kui märkasin, läksin avama ja ütlesin külalisele, et ta oleks võinud uksekella helistada: „Näe, muidu oleksin peaaegu tähele panemata jätnud, et ukse taga oled!“ – „Kus see uksekell teil on?“ – „Ee… Tõsi jah – me vahetasime ju paar aastat tagasi ukse välja… Eelmise uksega oli uksekell kaasas, nüüd meil ju kella polegi! Vabandust!“

Tänapäeval on kõiksugu vahvaid uksekelli kõikvõimalike helinate ja tilinatega. Aga koputamine uksele on toiminud lausa läbi aastatuhandete ning selle tähendust ei pea entsüklopeediast otsima.

Kop-kop-kop

Paar tuhat aastat tagasi koputas Jeesus selle maailma uksele. Piiblis öeldakse Johannese evangeeliumi alguses selle kohta nõnda: „Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu“ (Jh 1:11). Tuttav oli universumi Looja ennekõike iisreali rahvale, aga omadeks pidas Jumal ometi kõiki.

Kop-kop-kop

Issanda koputus ei olnud siiski vaid globaalne ja üldine, vaid lisaks ka individuaalne. Sõnumis Laodikeia kogudusele läks asi n-ö isiklikuks. „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga“ (Ilm 3:20). Siinne pöördumine on koguduse poole, kuid kõlab samas nii konkreetselt, et meil igaühel on põhjust kõrvu teritada.

Kop-kop-kop

Suur pilt ja detailid

Filmidest või fotograafiast on meile tuntud mõisted üldplaan ja lähiplaan. Või siis räägime ‘suurest pildist’ ja ‘detailist’. Ei saa küsida, kumb on õigem või olulisem. Profifotograaf, kellega mul oli kord eesõigus väike koolitus läbi teha, rõhutas muuhulgas korduvalt, et pildistamisel on tarvis kaameraga liikuda kord objektile hästi lähedale ja teinekord jälle hoopis kaugemale. Pildile jäävad siis erinevad asjad ning loovad sellele erilise iseloomu.

Kristlik õpetus toonitab, et Jeesus on kogu maailma lunastaja. Samas näitab ta meile, et Jeesus on iga üksiku inimese lunastaja. Kaks tähtsat teemat – omavahel küll seotud, aga siiski kaks ise asja. Meil on vahel pisut mugavam näha Jumalat tegutsemas kusagil „mujal“ ja muidugi arvame, et ta peaks lahendama maailma suured probleemid, võimaldades meil jääda pigem nende uudiste mugavateks pealtvaatajateks. Teisalt tuleb paljudel meist ette aeg-ajalt olukordi, kus hing justkui kisendab: „Kus sa, Jumal, nüüd oled?!“ Tahaks, et ta oleks just siin, minu elus, otse minu põletavate probleemide juures, ja kipume talle etteheiteid tegema, sest ta näib olevat pigem kauge ja suur, seda gloobust eemalt jälgiv Jumal.

Piibel aitab meil mõista, et Jeesus sündis siia kogu inimkonna heaks ning samas iga üksiku inimese – sinu ja minu – heaks. Mõned meist on rohkem huvitatud globaalsest, teised individuaalsest mõõtmest. Ühtesid huvitab esmajoones „suur plaan“, teisi üksikasjad. Ometi ei saa keegi meist ignoreerida seda „detaili“, milleks on meie endi elu.

Jõulud on Jeesuse koputus meie uksele

Jõuludest võib rääkida mitmel moel. Olgu sel korral meie lähenemiseks tõdemus, et jõulud on Jeesuse koputus meie uksele.

Kop-kop-kop

Üleskutsest, et jõulude ajal peaksime vaikseks jääma ja endasse vaatama, on saanud rohkesti pruugitud klišee. Samas on ka klišeede algses tuumas kunagi ikka mingi tera olnud. Nõnda tuleb ka tunnistada, et vaikseks jäämisel on oma väärtus. Aga milleni see meid viib? Vaikus iseenesest võib olla ka täielik tühjus. Kuid vaikuses võime ka midagi olulist hakata tähele panema, mis melu keskel muidu märkamatuks jääb. Nii et võib-olla vaikus polegi täielik vaikus, vaid hakkame tasapisi koputust kuulma?

Mõelgem sellele, mida koputus võib meie jaoks tähendada.

  • Koputus võib kaugele kosta, koputust võib ka mitte kuulda (kui näiteks teler väga valjusti jõulumuusikat või järjekordset seebiooperit mängib)
  • Koputust võib tähele panna, koputust võib ka mitte märgata
  • Koputusele võib reageerida, koputust võib ignoreerida
  • Koputust võib oodata, koputusest võib ehmuda
  • Koputusele võib kellegi tähelepanu juhtida („Kas kuulsid, keegi koputas uksele!“), koputuse puhul võib eeldada, et keegi teine avama läheb.

Uks kui kujund vastastikusest suhtest

Ehkki koputada võib muidugi ka aknale või maja seinale, viib koputamine me mõtted siiski esmajoones uksele. Meie piiblitekstis, kus Jeesus ütleb: „Ma seisan ukse taga ja koputan…“, on omamoodi päris huvitav, et lause algab tegelikult sõnaga „Vaata!“ (varasem piiblitõlge) või „Ennäe!“ Justkui koputamine ise ei olegi olnud piisav tähelepanu äratamiseks – Jeesuse koputamisele on tarvis eraldi tähelepanu tõmmata: „Hei! Kuule! Halloo! – Kas hakkab juba kohale jõudma, et ma siin innukalt ust müksin?“ Paistab, et seespool olija on väga kõva kuulmisega – või on ta tähelepanu tõesti hoopis mujal.

Uks on läbi aegade kandnud endas väga sümboolset tähendust. Uks ja ukselävi on ülemineku, teisenemise, muutuse tähis. See on olnud väga oluline ja sügava tähendusega kujund Piibli erinevatele autoritele. Uks tähistab sageli kodu tervikuna, sest uks on sissepääsutee kõigesse, mis kodus on või mida kodu tähistab. „Südameuks“ on siis vastavalt sellele tee avamine kogu meie olemusse. Uks, mis on suletud, varjab ja välistab (nii halba kui head). Avatud uks osutab võimalustele (vrd Ilm 3:8; Ap 14:27).

Koputus uksele pakub tõepoolest rikkalikku mõtlemisainet. See kirjeldab vastastikuse suhte võimalust. Ühel pool on tema, kes annab märku: ma soovin tulla su juurde. Ma soovin olla seespool, olla osa sinu elust. Ma soovin jagada sinu rõõme ja muresid. Siinne tekst tuletab meelde, et initsiatiiv on Jumala poolel (nagu see Eedeni aiast alates on olnud!). Jumal, kellest Jeesus meile sõnumi tõi, ei ole ükskõikne, eemalolev Jumal, kellele ei läheks korda minusuguse väikese inimese elukene.

Niisiis, ühel pool on armastuse märguanne, soov ja hea tahe.

Teisel pool on otsustamine. Kui Jeesus meisse luba küsimata sisse murraks, ei oleks tal põhjust koputada. Ta koputab ja see tähendab, et ta näitab tahet luua meiega suhe. Meil teisel pool on võimalus valik teha ja otsustada. Meil on võimalus koputust märgata, sellele reageerida, avada oma süda ja öelda: Tere tulemast!

Tulen ja söön õhtust… Ühine söömine oli tol ajal eriti tähtis osaduse ja ühtekuuluvuse tähis. Selle olulisus on väärtustatud siiski tänapäevalgi paljudes kultuurides.

Mida Jeesuse sisenemine meie ellu endaga kaasa võib tuua?

1. Jeesus tuleb, et olla meie elus. Kui näiteks ka jõuludel on ühine söömine paljudes peredes väga oluline, siis sealjuures pole asi sugugi üksnes söömises. See on ennekõike suhtlemise, koosolemise, osaduse vorm. Lähedus üksteisele. Nii et pilt Jeesuse soovist meiega n-ö lauas ühineda sobib jõuluajaga väga hästi kokku. See tähendab Jeesust meie kodus, Jeesust meie elus. Ta ei ole väljaspool, ta ei ole eemalseisja.

2. Lisaks osadusele meiega tähendab Jeesuse koputus veel midagi enamatki. Jeesus tuleb, et meid uuendada, sest tema ligiolul on mõju. Jeesuse koputus ja soov siseneda meie ellu ei tähenda seda, et meie elus oleks kõik tingimata hästi. Ta koputab, et meie elu uuendada peegeldama neid väärtusi, mis Jumalalt pärit. Küllap on paljudele meist tuttav kogemus, kui ootamatu külalise puhul hakkame uksel end vabandama ja püüame leida viisi, kuidas viisakalt öelda, et praegu ei ole külastamiseks hea aeg, toas kõik segamini ja lisaks muudki mured.

Jeesuse puhul me võime olla ausad ja tunnistada: tõepoolest, kõik meie elus ei ole nii ilus ja korras, et sobiks teda vastu võtta. Aga see pole põhjus tema koputuse ignoreerimiseks. Jeesus koputas Laodikeia koguduse uksele mitte seepärast, et väikest viisakusvisiiti teha, vaid seepärast, et kogudus vajas Jeesuse uuendavat ja muutvat väge.

Armastus ukselävel

Uks on suhete loomise kujund. Suhete kõige kaunimaks tasandiks – ja samas kõige suuremaks väljakutseks – on armastus.

Armastust väljendab ühelt poolt see, et Jeesus üldse koputab – soovib siseneda meie ellu, osaleda selles ning meid uuendada – ja teiselt poolt väljendab armastust see, et ta jätab meile võimaluse avada.

Jeesuse koputus me südameuksele on selles mõttes on ebatavaline, et see saadab meid jätkuvalt. Avamine temale ei ole ühekordne tegu või jõululise hetke meeleliigutus. On omamoodi müsteeriumiks, et meil on alati võimalus Jeesust enam oma ellu sisse lasta. Tegelikult on see inimsuhetes umbes samamoodi. Ka väga sügavas läheduses kallite inimestega me jätkuvalt koputame. Me anname üksteisele märku soovist jagada oma elu igas uues olukorras – ja avame end teineteisele. Jätkuvalt.

Suhted ei ole midagi, mis üks kord ja alatiseks paika pannakse. Suhted on dünaamilised, seal on areng ja kasvamine. Niisugune on ka meie suhe Jeesusega.

Kop-kop-kop…

Suurim ime ajaloos

Nimi Immaanuel on ristiusu keskmes ja südames. Jesaja 7:14 prohveteeringust pärinev nimi on Matteuse evangeeliumis omistatud Jeesusele: „Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel“, see on tõlkes: Jumal on meiega. (Mt 1:23).

Milline imeline fraas: „Jumal on meiega“! Immaanueli ime on liigutav. See nimi on ühest küljest kui tõotus meile, mis ütleb, et Jumal on meile lähedal, siinsamas ja praegu. Teisalt tähendab see nimi Jeesuse identiteedi ja loomuse ilmutust. See mitte ainult ei kinnita uskliku kogemust Jumalast, kes on tõesti meiega, vaid see viitab ka võib-olla kõige unikaalsemale ideele kristlikus teoloogias. Sellele, et Jeesus – olles nii inimene kui Jumal – on tõepoolest Jumal inimeste juures kui nende täiuslik päästja ja lõplik lepitaja.

Nimi Immaanuel kuulutab suurimat imet ajaloos – imet, mis on isegi suurem Jeesuse surnust ülestõusmisest ja võib-olla isegi murrangulisem kui „creatio ex nihilio“ (loomine mitte millestki). Matteuse evangeeliumis avaldatud sündmus seoses nimega Immaanuel on imeline mõistatus, mida nimetatakse inkarnatsiooniks. Termin inkarnatsioon väljendab imelist sündmust, milles Jumal-Poeg sünnib Maarjast ja saab Jeesuses inimeseks. Ehk lihtsamalt öeldes: Jumal sai inimeseks.

Seesama Jumal võttis initsiatiivi, saades inimeseks, et lepitada endaga inimesi, kes olid pimeduses. See näitab tema imelist armu. Ristiusk ei ole peamiselt selles, mida teha, vaid selles, mis on tehtud. See ei ole niivõrd püüd leida Jumalat või otsida Jumalat, vaid pigem on see üllatus, et Jumal tuleb sinu ellu, ning selle reaalsuse tähistamine. See, mida me teeme, on usus alles teisejärguline. Laskem end praegu – advendiajal, taas üllatada Jumala meile antud armulisusest, ja vastusena sellele otsigem veel enam seda imelist Jumalat, kes on meiega.

Arvutud suhted, kohustused ja huvid killustavad kindlasti ühe keskmise täiskasvanu tähelepanu, kuid olen tihti imetlenud, kuidas Jumal isiklik armastav tähelepanu on pidevalt ja täiuslikult meile suunatud. Olgem hämmastunud Jumalast, kes on meiega – jah, isegi meiega, andekssaanud patustega – ja pöörakem sel advendiajal oma tähelepanu temale, olles ootusrikkad ja oodates rohkem teda meie elus.

On mõistetav, et varajane kirik heitles ideega, et keegi võis samaaegselt olla nii inimene kui ka Jumal, sest Jumala teatud omadused näisid olevat vastuolulised tavalise inimese piiratusega. Kirikul võttis aega kolm sajandit, et kokku leppida selles, kes Jeesus tegelikult oma loomuselt oli.

Kristlased seisid silmitsi mitmete küsimustega. Kuidas saab jumalik kõiketeadmine näiteks ühilduda piiratud teadmistega ja teadmistes kasvava inimesega? Või kuidas saab kõikvõimas Jumal olla samaaegselt väike inimlaps? Ja lõpuks, kõige suuremat väljakutset esitav probleem, kuidas Jumal saab olla nõrk, kannatada ja surra Jeesuses, kui Jumal on täiuslik, igavene suverään, Looja ja Vaim?

Vanas Testamendis Jumal teab kõike. Jesaja küsib irooniliselt: „Kellega on ta (Jumal) nõu pidanud, et see annaks temale arusaamise ja õpetaks õiguse rada, õpetaks temale tarkust ja teeks teatavaks mõistuse tee?“ (Jesaja 40:14.) Loomulikult on vastuseks see, et mitte keegi ei ole Jumalale andnud arusaamist. Kokkuvõtteks ütleb Jesaja: „Kõik rahvad on tema ees nagu eimiski,“ (Jesaja 40:17).

Inkarnatsiooni imes näeme, et Jeesusel, olles jumaliku loomusega, oli selline tarkus, et ta sai 12aastase poisina sünagoogis õpetada, ning samaaegselt ta ka „kasvas tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures.“ (Lk 2:52.)

Kunagi varem ei olnud Jumal ajaga seotud ega tundnud vajadusi, kuid sisenedes aega nagu inimene, sai temast sõltuv ja vajadustega isik nagu iga laps. Ta koges inimlikke emotsioone nagu kaastunnet näljaste (Mt 15:32), haigete (Mt 14:14) ja üksikute suhtes (Mk 15:34).

Püüdes mõista oma Päästja ja Issanda, Jeesuse Kristuse, loomust ja isikut, leppisid varakristluse usklikud viimaks 351. aastal Chalkedoni kirikukogul kokku, et vastavalt Uue Testamendi õpetusele tuleb Jeesust mõista kui tõelist Jumalat ja tõelist inimest, ühendades endas jumaliku ja inimliku loomuse ühes isikus.

Jumaliku ja inimliku loomuse eksisteerimise müsteeriumit ühes isikus on kirjeldatud erinevatel viisidel. Näiteks kirikuisa Irenaeus ütles: „Jumala Sõna, meie Issand Jeesus Kristus, sai oma kõikeületava armastuse kaudu meiesuguseks, et teha meid tema enda sarnaseks.” (Against Heresies, V, sissejuhatus). J. I. Packer kirjeldab müsteeriumi lihtsates terminites, öeldes: „Kõikväeline ilmus maailma kui abitu inimlaps, võimetu tegema midagi enamat kui vaid lihtsalt lebama, vaatama, siplema ja häält tegema, vajades söötmist, mähkmete vahetamist ja õpetamist nagu iga laps.“ (Knowing God, p. 53). Oma kuulsas laulus nimega „And Can It Be“ sõnastab Charles Wesley selle lihtsalt: „See kõik müsteerium: surematu sureb.“

Inkarnatsiooni eesmärk on selge. Johannese evangeelium väljendab korduvalt, et Jeesus on saadetud Isa poolt kindla eesmärgiga. Jeesus ise ütles: „Aga minul on suurem tunnistus kui Johannese oma: teod, mis Isa mulle on andnud täide viia, needsamad teod, mida ma teen, tunnistavadki minust, et Isa on minu läkitanud.“ (Jh 5:36.) Inkarnatsioonis saatis Jumal oma Poja meid päästma.

Kiri heebrealastele täidab meid veelgi suurema imestusega Jumal-inimese Jeesuse Kristuse suhtes. Esmalt, Jeesust kirjeldatakse 1. peatükis kõrgemana inglitest, hiljem 3. ja 4. peatükis portreteeritakse teda kui paremat (tõelist) Joosuat, kes juhib Jumala inimesed tõotatud maale. 5., 6. ja 7. peatükis on Jeesus tõeline ülempreester ning 8. kuni 10. peatükini täiuslik ja tõeline ohver. Läbi kogu selle kirja näeme Jeesust kui ülempreestrit, kes saab meile kaasa tunda.

„Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!“ (Hb 4:15-16.)

Need on lohutusesõnad, mis tulevad meile inkarnatsiooni kaudu, sest Jeesus saab olla meie ülempreestriks, kuna ta on tõeliselt Jumal ja tõeliselt inimene. Ta saab tõeliselt esindada meid Jumala ees ja esitleda meile Jumalat, sest ta ise on inimene ja on Jumal. Jeesus teab meie nõrkusi, valu ja kannatust. Ta teab isegi meie kiusatust! Sest ta on elanud meie elu. Ta elab seda praegugi. Taevasse ülendamine, et sealt valitseda ja oma rahva pärast palvetada, ei lõpetanud Jeesuse inimeseks olemist.

Jeesus on ka täna Immaanuel – Jumal on meiega. Kõigile, kes teda Päästjana vastu võtavad, on antud õigus saada Jumala lasteks (Jh 1:12) ja „et te olete aga pojad (ütleb Paulus), siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu“ (Gl 4:6). Püha Vaimu kaudu, kes on Jeesuse Vaim, on Jumal tõeliselt meiega igavesti, kus iganes ja mida iganes me kristlastena kogeme. Jumal on tulnud, et jääda.

Simon Graf. Foto: Simona Andreas

Simon Graf,
NextStep Piiblikooli direktor

Abi küsimine ja aitamine

Jõulueelne aeg toob tavapärasest enam meie mõtteisse inimesed, kes on üksinda, maadlevad raskete eluprobleemidega või elavad puuduses. See on aeg, mil inimeste südamed on justkui eriliselt avatud kaasinimeste vajadusi märkama ja soov kedagi rõõmustada on suurem kui tavaliselt. Samas on abivajajad meie ümber aasta ringi ja võibolla lausa meie oma lähikondlaste keskelgi. Me vajame rohkem oskust neid märgata – ka neid, kes ise abi ei küsi ja oma muredest ega vajadustest avalikult rääkima ei kipu.

Kevadine hingehoiukoolitus „Miks on nii raske abi küsida” keskenduski sellele, mis teeb abi küsimise mõne inimese jaoks ülimalt keeruliseks ja miks inimesed seetõttu otsustavad oma vajadustest pigem mitte rääkida, kuigi abi ja tugi võiks olla lausa käeulatuses. Minu jaoks oli koolituse huvitavaim osa see, kus räägiti perekonnapärandist ja sellest, kuidas see meie elu mõjutab. On ju tuntud ütlemised, et „Me kõik tuleme lapsepõlvest“ või „Igaüks tuleb oma seljakotiga“. Sageli me ei otsigi neist sõnadest sügavamat tähendust. Ent kui vaatame lähemalt, mida oma täiskasvanuellu oleme kaasa toonud, siis on seal kesksel kohal meie lapsepõlvekodust pärinevad tavad, minevikust meelde sööbinud kõnelused, kunagi omaks võetud reageerimisviisid, käitumismallid ja uskumused. Lisaks on me pagasis ka palju elu jooksul õpitut, kaasa arvatud toimetulek või toimetulematus oma emotsioonidega, teatud tunnete ja mõtete väljendamise lubatavus või keelatus, arusaam õiglasest või ebavõrdsest kohtlemisest, isiklikud haiget saamised, pettumused, kannatused, rõõmud, õnnestumised, eduelamused ja läbikukkumised.

Perekonnapärand ehk peremüüdid on aga sageli üpris hoomamatud, samas tugeva mõjuga. Otsesõnu räägitakse neist tõekspidamistest ehk vähe, aga kõik suguvõsas teavad neid ning langetavad nii suuri kui ka argiseid otsuseid neist lähtuvalt. Müüdid ja tõekspidamised on eriti tähtsad olnud eelnevate põlvedele, olles oluliseks nähtamatuks abivahendiks perekonna väärtuste ja põhimõtete edasikandmisel. Samas, kui neist müütidest ja uskumustest saavad takistused elumuutustega kohanemisel, kui need pidurdavad omavaheliste probleemide lahendamist ja toovad kaasa põlvkondade vahelisi arusaamatusi, on ehk aeg neile otsa vaadata ja küsida, millised neist endas tõelist väärtust kannavad.

Mis on siis mõned neist uskumustest, mis nii tugevasti suunavad meie suhtumist ja käitumist?

  • Mehed ei nuta. See tähendab sageli arusaama, et nad on vaprad, ei taha ega tohigi näida nõrgana, ei näita oma emotsioone välja, ei hooli tervisest ega oma vajadustest, rabavad, kuni pikali kukuvad. „Nii tugevad kui kaljud suures meres, on mehed igas eluvõitluses…“ (Miina Härma)
  • Mees toob leiva lauale. See viib sageli mehe keskendumisele tegevusele väljaspool kodu, mille tulemusel ta võõrandub kodustest asjadest, kaasa arvatud oma naisest ja lastest.
  • Õige inimene ei kurda ega palu abi, vaid saab kõiges oma eluga hakkama. Tulemuseks on, et me ei jaga sõpradega oma raskusi; ei helista, kui on mure, ei otsi isegi emotsionaalset tuge.
  • Tõelises abielus ei tülitseta. Tulemus: eriarvamustest ei räägita omavahel ja konflikte püütakse iga hinna eest vältida, surudes oma soovid, vajadused ja rahulolematuse alla ja võibolla elades need välja laste, naabrite, kolleegide peal.
  • Tubli naine käib tööl, hoiab kodu korras ja kasvatab korralikud lapsed. Järeldus selles on, et naine peabki toime tulema korraga paljude asjadega. Kui ta ei saa sellega hakkama, pole ta järelikult tubli, ja süümepiinad närivad …
  • Abielu on eluaegne. Seda tuleb iga hinna eest hoida, ka halbade või isegi vägivaldsete peresuhete korral. Lahutus ei ole aktsepteeritav lahendus; isegi välise abi otsimine tähendab justkui peresuhete reetmist.
  • Oma pere asjadest väljaspool kodu ei räägita. Tõsine takistus abi küsimisel!
  • Usk on suurim väärtus. Tulemuseks hoiak, et Piibel, kogudus, ja kaaskristlased on esmaseks prioriteediks ja ollakse valmis loobuma ka näiteks perega koos olemisest teiste teenimise või lausa otsesõnu usu nimel.

Selliseid ja muidki käitumisjuhiseid kinnistatakse põlvest põlve, seda nii sõnades kui ka läbi vastava käitumise. Sageli neid ei analüüsita, vaid võetakse omaks ilma pikemalt juurdlemata. See võib mõnikord tähendada ka tõeliselt headest väärtustest tuletatud vildakaid järeldusi, mis inimest sisemiselt traumeerivad ja abi otsimast takistavad. Suguvõsa kokkusaamistel räägitakse üha lugusid, mis omaks võetud pereväärtusi illustreerivad. Need lood võivad olla nii innustavad kui ka hoiatavad rõhutamaks seda, millest peaks hoiduma, et ellu jääda.

Lisaks on suureks ja oluliseks mõjutajaks oma elust rääkimisel või teatud asjadest vaikimisel meie rahva traumeeritud ajalugu tervikuna. Ka see minevikukoorem mõjutab otseselt inimeste valmisolekut abi paluda ja seda vastu võtta. Mitme põlvkonna vältel ei usaldatud ju peret tabanud raskustest otsesõnu rääkida oma pere keskelgi, rääkimata siis klassikaaslastest, naabritest, töökaaslastest, sugulastest. Kogu õhustik oli tulvil varjamist ja salatsemist ning see kujundas inimeste käitumist. Iga pere uskus, et pidi ise ja omal jõul ellu jääma ja hakkama saama olukorras, mille saatus neile oli määranud. Sellekohase näitena meenub hiljutine eesti film „Seltsimees laps”.

Ehk just praegusel jõulueelsel ajal võiks hetkeks järele mõelda, milline on lugu, mida sa endas kannad. Kui oled pereinimene, siis mis on need uskumused, traditsioonid ja mustrid, mida olete oma vähemalt kahest erinevast päritoluperekonnast kaasa toonud omaenese perre ja igapäevasesse ellu. Traditsioonidel ja perelugudel on suur väärtus, kuni nad pere toimetulekut toetavad. Needsamad lood võivad aga kujuneda komistuskivideks olukordades, kus oleks tarvis astuda julgeid samme ja otsida uusi, tavapärasest erinevaid lahendusi.

Ka inimese usulised arusaamad ja arenguastmed on olulisel määral mõjutamas tema suhtumist abi palumisse ja vastu võtmisesse. Usk mõjutab tugevasti seda, kuidas inimene näeb iseennast, kuidas ta mõtestab oma suhteid kaasinimeste ja kogukonnaga, ennekõike aga Jumalaga. Esmalt ongi vaja välja selgitada, kuidas inimene probleemist mõtleb ja sellesse suhtub. Mõnikord selgub, et on omaks võetud uskumusi, mis küll algselt võivad pärineda piiblist, aga kontekstist välja rebituna viivad teelt kõrvale ja tekitavad põhjendamatut süütunnet.

Mõned näited:

  • Jumalariigis tehtav töö on kõige olulisem. Kõik muu on teisejärguline, järelikult võib sellele tuua ohvriks ka oma lähisuhted või isiklikud plaanid ja unistused.
  • Kristlasel ei tohi olla konflikte. Rasketest asjadest rääkimist välditakse, kuigi seesmiselt võib olla palju küsimusi ja pingeid, mis inimest väsitavad ja rusuvad.
  • Kristlane peab olema täiuslik. Sõnasõnalise tõlgendamise tulemuseks on perfektsionism, mis toob kaasa pideva küündimatusetunde ja enesesüüdistamise.
  • Halvast ei tohi rääkida. See on pigem ebausk kui usk, kus kardetakse rääkimisega halba suurendada. Aga kui me ei räägi halvast, mis meie elus on, siis ei saa sellest ka vabaneda.
  • Kurbus, viha ja muretsemine ei sobi kristlase ellu. Allasurutud tunded mõjutavad inimest negatiivselt ikkagi; lisaks tekib veel süütunne, et tegeldakse „lubamatute“ tunnetega.
  • Jumal peab tervendama kõik haigused, ka psüühikahäired. Üksnes usule lootma jäädes ei otsi ega saa inimene abi, mis võiks tulla arenenud meditsiini kaudu. Jumal on andnud inimesele võimed ja oskused ka selleks, et meditsiinilist abi anda.
  • Minevik pole oluline, sest vana on möödas, uus on sündinud. Kui arvame, et minevikutaust ei mõjuta meid usule tulemise järel, elame eitamises. Jumalale on oluline kogu meie lugu, meie areng, Jumal võib uuendada ka meie mineviku – aga Ta ei võta seda meilt ära.

Samas on eluterve piibellik usk mitmete uuringute kohaselt inimestele suureks toeks, kinnituseks ja abiks toimetulekul keeruliste elusündmustega, eriti elu lõpusirgel olles. Usust võib abi vajav inimene jõudu ammutada. Jeesuski ütles: „Sinu usk on sind aidanud.”

Inimestena elame igaüks oma reaalsuses. Oleme elukaarel erinevates punktides ja arengutasemel. Kõiki neid asjaolusid on vaja arvesse võtta, kui oleme abistajad, kaasaarvatud hoolitsus enese eest. On oluline, et aitajal endal oleks hea osadus Jumalaga ja „kruus” ikka täidetud, alles siis saame teisi aidata. Ja teha seda usalduses, et kõiketeadja Jumal on tegelik aitaja, lahenduse tooja ja mina olen vaid väike lüli, teeviit, abistav kuulaja. Siis võin olla tänulik, kui ma ka rohkemat teha ei suutnud.

6-tunnise koolituse „Miks on nii raske abi küsida?” põhjal 
(läbiviijad Maire Latvala ja Karita Kibuspuu)
kokkuvõtte teinud Anneli Klausson Tallinna kogudusest.

Karita kibuspuu
Karita Kibuspuu. Foto: Meelis Kibuspuu
Maire Latvala
Maire Latvala. Foto: Ragnar Esken

Aitamine

Aitamine on tegevus, millega soovime teisele inimesele kasu tuua ja tema heaolu parandada. Aitamise alla mahub mitmeid erinevaid tegevusi ärakuulamisest kuni oskuste õpetamiseni, et inimene saaks ise oma olukorda parandada. Aitav käitumine on üldinimlik, selleks on vaja:

  • märgata, et midagi on viltu ja hinnata olukorra tõsidust,
  • mõista, et inimesel on vajadus abi järele ja ta tahab seda,
  • soov ja valmidus olukorra lahendamisele kaasa aidata,
  • endale aru andmine, kui palju aega ja ressurssi on võimalik sellesse panustada.

Abi hakatakse otsima, kui on tekkinud probleemsituatsioon, millega on iseseisvalt raske toime tulla ja mille lahendamisel on mitmeid takistusi (isiksuslikud, väärtuste ja hoiakutega seotud jms).

Abi otsimist välditakse sageli juhul, kui probleem on sotsiaalselt taunitav või abi otsides tuleks oma nõrkusi tunnistada (sageli inimene eitab probleemi, mis on teistele ilmne).

Lahenduse leidmist tõkestavad inimese enda loodud mõttestambid, mille tulemuseks on sisemine segadus, kartus muutuste ees, soov situatsioonist põgeneda, probleemi ise-lahenemise ootus, jõukaotus pingelistes olukordades, lootusetus, raskused lahendustee nägemisel ja sõnastamisel, olukorrast kinni hoidmine, ennast-kahjustavad harjumused, ängistus, sõltuvus autoriteetide ütlustest jms.

(Eha Rüütli artiklist „ Aitamise psühholoogiline keerukus ja põhimõtted töös rühmadega”)

 

Aitamise tasandid koguduses

  • Baastasandi moodustab õpetuslik alus: kuidas jutlustes ja piiblitundides käsitletakse olulisi teemasid. See loob aitamiseks raamistiku ja valmisoleku.
  • Olulise kaaluga on mitteformaalne tasand, kus osadus-, palve- ja piibligruppides ning erinevate ürituste ettevalmistamisel isiklikul pinnal spontaanselt suheldakse.
  • Ilmikliikmetest hingehoidjate tasand, kes on saanud vastavat koolitust ja külastavad koguduseliikmeid kodudes, haiglates, hooldeasutustes ning peavad sidet oma piirkonna liikmetega.
  • Lihtsaim ja olulisim tasand on koguduses see, et oleme kõik üksteisele hingehoidjateks. See tähendab võtta aega, olla kohal ja kättesaadav, kuulata, peegeldada öeldut, teada saamaks, kas oleme õigesti aru saanud. Kuulata südamega ja sisemise tähelepanuga ka seda, mida inimene ütlemata jätab. Lahendus võib mõnikord tulla, kui rääkija kuuleb ennast oma muret selgelt väljendamas ja taipab ise, mida tuleks teha. Siis on koht palveks kas koos hingehoidjaga või omaette. Inimese probleemi ei tohiks ilma tema loata viia palvegruppi või arutada teistega; konfidentsiaalsus ja usaldusväärsus on üliolulised. Alati tuleks hoiduda kohtumõistmisest, hinnangute andmisest ja omapoolsete lahenduste pakkumisest. Sealjuures peaksime aitajana endale aru andma, millist abi ja mil määral suudame pakkuda; kõiki probleeme pole võimalik lahendada. Vajadusel tuleks otsida professionaalset abi väljastpoolt. (Latvala ja Kibuspuu, koolitus 2019)

Märgates neid, kes on üksinda

Cristian Newman, Unsplash

EMK kõige uuema koguduse – Uue Alguse koguduse – pastori Stanislavi abikaasa Maria Ossipova on 43aastane kahe lapse ema, EMK Teoloogilise Seminari värske vilistlane (lõpetas 2019 cum laude) ning töötab hambapolikliinikus ortodondi assistendina.

Varem tegeles Maria palju aastaid lastetööga, kuid viimasel ajal on tema südames töö eakatega. Tema initsiatiivil käivad kolm naist ja kolm meest Tallinna Uue Alguse kogudusest regulaarselt Iru hooldekodus eakaid üksikuid inimesi külastamas. Praegu külastatakse ligikaudu 20 hooldekodu elanikku, kellele ei ole lähedasi või kes on sugulaste poolt ära unustatud.

Kuidas see mõte sündis, et külastada hooldekodu eakaid?

Töö Iru hooldekodu eakatega ei ole kristlaskonnas uus. Venekeelne Tallinna kogudus ja mõned teised kogudused, näiteks Oleviste kogudus on Iru hooldekodus käinud juba pikka aega. Nad korraldavad seal jumalateenistusi, kontserte jms. Aga mulle tundus, et selles töös võiks astuda sammu edasi. Hooldekodus juba tegutsevate kristlaste kaudu leidsime üksikuid inimesi, kellega me suhtlema hakkasime ning nende kaudu jõudsime järgmiste eakateni, kes on samuti üksikud ja meie regulaarseid külastusi ootavad. Me „haakisime“ end teiste koguduste töö „külge“ ja hakkasime tegelema sama sihtgrupiga natukene teisest küljest. Meil on aega, et külastada neid nende tubades ja vestelda nendega individuaalselt. Iru hooldekodus on 335 inimest. Mõnedel neist ei ole sugulasi: abikaasa on surnud, lapsi ei ole, sugulased elavad välismaal või kaugemal ja keegi neid ei külasta. Seega on neil väga hea meel, kui keegi tuleb ja just nendega vestleb.

Lugedes nii Vana kui ka Uut Testamenti, võib sealt näha, et Jumal palub eriliselt hoolitseda kahe inimgrupi eest. Need on orvud või lapsed, kelle vanemad ei hoolitse nende eest, ja lesed ehk vanad inimesed, kes ise ei saa hakkama. Selleks, et lapsendada laps, on vaja julgust, teadmisi ja moraalset valmisolekut. „Lapsendada“ eakat inimest on samuti keeruline. On vaja pühendumist, aega, raha, ettevalmistust. Kuid iga inimene on võimeline soojendama teise inimese elu, külastades teda korra või kaks kuus ning kinkides neile oma südamesoojust! Psalm 68:7 „Jumal paneb üksildased elama majadesse.“

Mida te eakaid külastades teete?

Ma vastan sellele küsimusele alati, et me „töötame nende lastena“. Me lähme neile külla, küsime, kuidas neil läheb, võtame kaasa midagi head. Nad väga armastavad koduseid küpsetisi. Vahel nad paluvad tuua natukene vorsti. Me joome koos teed ja jalutame hoovis. Vahel söödame neid, kes ise hakkama ei saa. Mõnikord on neil vaja abi mobiiltelefonidega või kapi koristamisega. Vahel ma viin nende prillid parandusse või viin neile hambapastat, mida nad on palunud tuua, või midagi sarnast. Mõnikord loeme neile Piiblit ja Päevasõna ning alati enne lahkumist palvetame nende eest.

Peamiselt me vestleme nendega. Nad tahavad rääkida oma lapsepõlvest, noorusest, peredest, lastest, hobidest, tervisest ja haigustest jne. Eakate hulgas on endisi õpetajaid, sportlasi ja erinevate elukogemustega inimesi. Sportlastele ja inimestele, kes on palju reisinud, meeldib rääkida oma reisikogemustest. Nad on rääkinud oma suhetest lastega. Näiteks üks eakatest on pidanud matma oma kaks last, kes on sooritanud enesetapu. Nad tahavad sellistest teemadest rääkida. Vahel nad räägivad sellest, et nende suhted lastega on rikutud ja nad ei ole oma lastega pikka aega suhelnud. Vahel me otsime neid kontakte, helistame nende lastele ja püüame suhteid klaarida. Püüame neid julgustada, palvetada.

Me räägime ka endast, et oleme usklikud inimesed ja arvame, et see on Jumala tahe, et eakate eest tuleb hoolt kanda. Usust lähemalt hakkame neile rääkima siis, kui nad näevad, et me neist tõesti hoolime.

Vahel tunnen, et ma ei saavuta head kontakti mõne eakaga, näiteks, kui näen, et üks meesterahvas on väga kõva südamega, siis ma kutsun abi. Meil on selliseid inimesi kogudustes, kellel on evangelisti and ja nad tulevad ning vestlevad ja palvetavad nende inimestega, kellega minul on raske kontakti saada. Igaühel on oma and.

Piibel Mt 25
Foto: Marjana Luist

See on emotsionaalselt päris kurnav töö?

On. Seetõttu on hea kahekesi käia, et üksteist toetada. Ja üks väga hea nipp on ka see, et pärast külastust võiks minna jumalateenistusele, et ennast laadida. Mõnikord on eakate külastamine väga positiivne kogemus. Aga vahel on külastus kurnav, näiteks kui näen, et tal on valud ja tütar ei ole ikka veel helistanud ja ma tean, et ma ei saa teda kuidagi aidata. Vahel nad küsivad: miks ma elan? See on samuti selline kurnav küsimus. Siis ma räägin talle, et sina oled ainuke inimene oma haige tütre jaoks. Võib-olla see ongi sinu töö praegu temale mõelda, tema eest palvetada ja püüda temaga kontakti saada.

Mõned eakad on mulle juba lähedasteks saanud ja nende külastamine ei kurna mind. Mul on hea meel nendega suhelda. Vahel ütlen oma meeskonnale, et sel nädalal ma ei lähe, sest pean moraalselt puhkama. On täiesti normaalne puhkust võtta. Tavaliselt käime külastamas kord nädalas. Aga igaüks meist käib keskmiselt 3 korda kuus. Vahel külastame ühte inimest korraga, vahel nelja, vahel kuut inimest. Mõnikord on väga lühike visiit, umbes 10 minutit, pisut vestleme, anname talle midagi head, palvetame ja lähme edasi. Aga vahel võtab külastus aega ühe tunni.

Miks te seda teete?

Ma tunnen, et seda on vaja teha. Piiblis räägitakse leskedest, aga mulle tundub, et sinna hulka käivad eakad inimesed, kes ei suuda enda eest hoolt kanda. Täiskasvanud saavad ise hakkama, tööl käia jne. Aga eakad ei saa ennast ise aidata, nad vajavad hoolt. Mt 25:34-36 ütleb: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.” Mõned eakad on üksikud, sest kõik lähedased on surnud või elavad välismaal või on neil alkoholiprobleemid. Mõned eakad on üksikud, sest neid on unustatud, ja keegi ei külasta neid ega helista neile. Need vanad inimesed ei saa kellelegi rääkida, et tunnevad seljavalu või soovivad näiteks kanakotletti. See on kurb. Nad vajavad inimese soojust ja hoolt. Meie kohustus on neid külastada ja jagada nende hingekoormat. Kui näeme, et toome eakatele inimlikku soojust, kui nad näevad, et keegi mõtleb nendele, keegi hoolib neist, see tekitab hea tunde, et ma täidan Issanda käsku.

Mul oli üks selline juhtum hooldekodus, et üks kristlasest eakas ütles, et ta ei ole enam mitte keegi, sest ta on kodust ja kogudusest nii kaugel eemal. Ma vastasin talle, et see ei ole nii. Võib-olla Jumal just saatis meid teie juurde, sest Ta teadis, et vajate vaimulikku perekonda ka siin. Nüüd oleme meie teie vaimulik pere.

Milline on Iru Hooldekodu eakate ja töötajate suhtumine teisse?

Mõnikord on mõne üksiku inimese puhul tunda vastuseisu, aga enamasti on suhtumine väga positiivne. Eakad on meile väga tänulikud. Mõistame, et hooldajate töö on raske ja me teeme omalt poolt kõik, et suhtuda neisse lugupidavalt ning järgida kõiki hooldekodu reegleid, näiteks teeme külastusi õigel ajal, et mitte segada protseduuride teostamist ega personali tööd, külastame eakaid üksinda või kahekesi, mitte suure grupiga, kanname siniseid kilesusse, viime neile vaid pisut söögikraami, et mitte rikkuda nende dieeti jne. Uurisime hooldajatelt, milliseid toiduaineid me eakatele tuua ei tohiks, millistel aegadel ei sobi külastada jne.

Kuidas selles töös saaks kaasa aidata?

Viimasel ajal on inimestel pidev ajapuudus. Mõtleme, et kui on rohkem aega, siis ma kindlasti teen ja lähen ja aitan. Aga rohkem aega ei teki meil kunagi. Väikesed lapsed vajavad pidevat hoolt, aga kui nad kasvavad suureks ja lähevad ülikooli, siis on vaja rohkem tööd teha, et nende elamise ja õppimisega seotud kulusid katta. Kui lapsed on iseseisvad, siis märkame, et vanemad vajavad rohkem tähelepanu ja hoolt. Ühel päeval avastame, et enam ei ole nii palju tervist ja energiat. Kunagi ei ole aega piisavalt palju.

Arvan, et paljudel on mõni vana tädi, onu, vanemate naaber või sõber, kes ise ei saa hakkama ja on nüüd hooldekodus. Külastage teda, küsige tema tervise kohta, rääkige talle oma lastest ja näidake nende pilte, minge temaga õue jalutama, küsige, mis on ta lemmiktoit ja püüdke teda kostitada, aidake koristada lauda või voodit. Saage sõpradeks. Hooldekodus on toas mitu inimest, saage nendega tuttavaks, tooge nendele natukene(!) koduseid küpsetisi, saage nende n-ö tugiisikuks. Ja ühel päeval on nad nõus koos teiega palvetama.

Kellel on soov eakate töös kaasa aidata, siis ka selleks on mitmeid võimalusi. Hooldekodudes on üsna vähe personali ja tööd on palju. Vahel seal on vaja lihtsalt füüsilist jõudu, suvel nad lihtsalt ei jõua kõiki ratastooliga patsiente õue viia, nad ei jõua kappe koristada. Kui külastada eakaid kasvõi kord kuus või kord kahe kuu tagant või neile helistada kord nädalas, seegi näitab, et te hoolite temast. Aga usun, et on inimesi, kellel on tervist, aega ja kelle süda on avatud selle töö jaoks. Võib-olla inimesed ei julge ise minna ja neil on vaja, et keegi läheks nendega esimesel korral kaasa. Kui on südames soov kaasa aidata Iru hooldekodu töös, võib võtta ühendust ja külastada ühel korral eakaid meiega koos. Ja siis saab inimene otsustada, kas ta soovib selles teenistuses kaasa aidata või mõistab ta, et see ei ole tema jaoks. Ka see on arusaadav. Me kõik oleme erinevad.

Eakate külastamise teenistus on pisut spetsiifiline ja võib-olla igaüks ei saagi sellest osa võtta. Hooldekodus võib olla ebameeldiv lõhn vms. Aga eakate töös saab kaasa aidata ka ilma hooldekodu külastamata. Vahel on vaja abi transportimisel. Näiteks möödunud pühapäeval külastas üks Iru hooldekodu ratastoolis elanik meie pühapäevast jumalateenistust. Tema transportimist oli vaja korraldada. Mõned inimesed ongi teada andnud, et nad saavad kord kuus transpordiga abistada. Mõnikord on mõnel eakal vaja seinalampi või telefonilaadijat. Selliste asjade soetamisel saab kaasa aidata. Mõned inimesed on mulle teada andnud, et nad võivad midagi küpsetada, mida saan hooldekodusse kaasa võtta. See aitab neil, kes eakaid külastavad, aega kokku hoida. Kui on näiteks pidu hooldekodus, siis mõned inimesed on abistanud pillimänguga.

Perekond Ossipov
Stanislav, Maria, lapsed Kristiina 18, Mark 15. Foto: Anna Zaugarova

Kellel on soov Iru hooldekodu eakate töös kaasa aidata, siis andke oma soovist teada Mariale 58050228 (telefoni teel saab Mariat kätte õhtuti või nädalavahetustel).

Küsitles Marjana Luist

Mine asukohta Üles