Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Rubriik

Hingehoid

Abi küsimine ja aitamine

Jõulueelne aeg toob tavapärasest enam meie mõtteisse inimesed, kes on üksinda, maadlevad raskete eluprobleemidega või elavad puuduses. See on aeg, mil inimeste südamed on justkui eriliselt avatud kaasinimeste vajadusi märkama ja soov kedagi rõõmustada on suurem kui tavaliselt. Samas on abivajajad meie ümber aasta ringi ja võibolla lausa meie oma lähikondlaste keskelgi. Me vajame rohkem oskust neid märgata – ka neid, kes ise abi ei küsi ja oma muredest ega vajadustest avalikult rääkima ei kipu.

Kevadine hingehoiukoolitus „Miks on nii raske abi küsida” keskenduski sellele, mis teeb abi küsimise mõne inimese jaoks ülimalt keeruliseks ja miks inimesed seetõttu otsustavad oma vajadustest pigem mitte rääkida, kuigi abi ja tugi võiks olla lausa käeulatuses. Minu jaoks oli koolituse huvitavaim osa see, kus räägiti perekonnapärandist ja sellest, kuidas see meie elu mõjutab. On ju tuntud ütlemised, et „Me kõik tuleme lapsepõlvest“ või „Igaüks tuleb oma seljakotiga“. Sageli me ei otsigi neist sõnadest sügavamat tähendust. Ent kui vaatame lähemalt, mida oma täiskasvanuellu oleme kaasa toonud, siis on seal kesksel kohal meie lapsepõlvekodust pärinevad tavad, minevikust meelde sööbinud kõnelused, kunagi omaks võetud reageerimisviisid, käitumismallid ja uskumused. Lisaks on me pagasis ka palju elu jooksul õpitut, kaasa arvatud toimetulek või toimetulematus oma emotsioonidega, teatud tunnete ja mõtete väljendamise lubatavus või keelatus, arusaam õiglasest või ebavõrdsest kohtlemisest, isiklikud haiget saamised, pettumused, kannatused, rõõmud, õnnestumised, eduelamused ja läbikukkumised.

Perekonnapärand ehk peremüüdid on aga sageli üpris hoomamatud, samas tugeva mõjuga. Otsesõnu räägitakse neist tõekspidamistest ehk vähe, aga kõik suguvõsas teavad neid ning langetavad nii suuri kui ka argiseid otsuseid neist lähtuvalt. Müüdid ja tõekspidamised on eriti tähtsad olnud eelnevate põlvedele, olles oluliseks nähtamatuks abivahendiks perekonna väärtuste ja põhimõtete edasikandmisel. Samas, kui neist müütidest ja uskumustest saavad takistused elumuutustega kohanemisel, kui need pidurdavad omavaheliste probleemide lahendamist ja toovad kaasa põlvkondade vahelisi arusaamatusi, on ehk aeg neile otsa vaadata ja küsida, millised neist endas tõelist väärtust kannavad.

Mis on siis mõned neist uskumustest, mis nii tugevasti suunavad meie suhtumist ja käitumist?

  • Mehed ei nuta. See tähendab sageli arusaama, et nad on vaprad, ei taha ega tohigi näida nõrgana, ei näita oma emotsioone välja, ei hooli tervisest ega oma vajadustest, rabavad, kuni pikali kukuvad. „Nii tugevad kui kaljud suures meres, on mehed igas eluvõitluses…“ (Miina Härma)
  • Mees toob leiva lauale. See viib sageli mehe keskendumisele tegevusele väljaspool kodu, mille tulemusel ta võõrandub kodustest asjadest, kaasa arvatud oma naisest ja lastest.
  • Õige inimene ei kurda ega palu abi, vaid saab kõiges oma eluga hakkama. Tulemuseks on, et me ei jaga sõpradega oma raskusi; ei helista, kui on mure, ei otsi isegi emotsionaalset tuge.
  • Tõelises abielus ei tülitseta. Tulemus: eriarvamustest ei räägita omavahel ja konflikte püütakse iga hinna eest vältida, surudes oma soovid, vajadused ja rahulolematuse alla ja võibolla elades need välja laste, naabrite, kolleegide peal.
  • Tubli naine käib tööl, hoiab kodu korras ja kasvatab korralikud lapsed. Järeldus selles on, et naine peabki toime tulema korraga paljude asjadega. Kui ta ei saa sellega hakkama, pole ta järelikult tubli, ja süümepiinad närivad …
  • Abielu on eluaegne. Seda tuleb iga hinna eest hoida, ka halbade või isegi vägivaldsete peresuhete korral. Lahutus ei ole aktsepteeritav lahendus; isegi välise abi otsimine tähendab justkui peresuhete reetmist.
  • Oma pere asjadest väljaspool kodu ei räägita. Tõsine takistus abi küsimisel!
  • Usk on suurim väärtus. Tulemuseks hoiak, et Piibel, kogudus, ja kaaskristlased on esmaseks prioriteediks ja ollakse valmis loobuma ka näiteks perega koos olemisest teiste teenimise või lausa otsesõnu usu nimel.

Selliseid ja muidki käitumisjuhiseid kinnistatakse põlvest põlve, seda nii sõnades kui ka läbi vastava käitumise. Sageli neid ei analüüsita, vaid võetakse omaks ilma pikemalt juurdlemata. See võib mõnikord tähendada ka tõeliselt headest väärtustest tuletatud vildakaid järeldusi, mis inimest sisemiselt traumeerivad ja abi otsimast takistavad. Suguvõsa kokkusaamistel räägitakse üha lugusid, mis omaks võetud pereväärtusi illustreerivad. Need lood võivad olla nii innustavad kui ka hoiatavad rõhutamaks seda, millest peaks hoiduma, et ellu jääda.

Lisaks on suureks ja oluliseks mõjutajaks oma elust rääkimisel või teatud asjadest vaikimisel meie rahva traumeeritud ajalugu tervikuna. Ka see minevikukoorem mõjutab otseselt inimeste valmisolekut abi paluda ja seda vastu võtta. Mitme põlvkonna vältel ei usaldatud ju peret tabanud raskustest otsesõnu rääkida oma pere keskelgi, rääkimata siis klassikaaslastest, naabritest, töökaaslastest, sugulastest. Kogu õhustik oli tulvil varjamist ja salatsemist ning see kujundas inimeste käitumist. Iga pere uskus, et pidi ise ja omal jõul ellu jääma ja hakkama saama olukorras, mille saatus neile oli määranud. Sellekohase näitena meenub hiljutine eesti film „Seltsimees laps”.

Ehk just praegusel jõulueelsel ajal võiks hetkeks järele mõelda, milline on lugu, mida sa endas kannad. Kui oled pereinimene, siis mis on need uskumused, traditsioonid ja mustrid, mida olete oma vähemalt kahest erinevast päritoluperekonnast kaasa toonud omaenese perre ja igapäevasesse ellu. Traditsioonidel ja perelugudel on suur väärtus, kuni nad pere toimetulekut toetavad. Needsamad lood võivad aga kujuneda komistuskivideks olukordades, kus oleks tarvis astuda julgeid samme ja otsida uusi, tavapärasest erinevaid lahendusi.

Ka inimese usulised arusaamad ja arenguastmed on olulisel määral mõjutamas tema suhtumist abi palumisse ja vastu võtmisesse. Usk mõjutab tugevasti seda, kuidas inimene näeb iseennast, kuidas ta mõtestab oma suhteid kaasinimeste ja kogukonnaga, ennekõike aga Jumalaga. Esmalt ongi vaja välja selgitada, kuidas inimene probleemist mõtleb ja sellesse suhtub. Mõnikord selgub, et on omaks võetud uskumusi, mis küll algselt võivad pärineda piiblist, aga kontekstist välja rebituna viivad teelt kõrvale ja tekitavad põhjendamatut süütunnet.

Mõned näited:

  • Jumalariigis tehtav töö on kõige olulisem. Kõik muu on teisejärguline, järelikult võib sellele tuua ohvriks ka oma lähisuhted või isiklikud plaanid ja unistused.
  • Kristlasel ei tohi olla konflikte. Rasketest asjadest rääkimist välditakse, kuigi seesmiselt võib olla palju küsimusi ja pingeid, mis inimest väsitavad ja rusuvad.
  • Kristlane peab olema täiuslik. Sõnasõnalise tõlgendamise tulemuseks on perfektsionism, mis toob kaasa pideva küündimatusetunde ja enesesüüdistamise.
  • Halvast ei tohi rääkida. See on pigem ebausk kui usk, kus kardetakse rääkimisega halba suurendada. Aga kui me ei räägi halvast, mis meie elus on, siis ei saa sellest ka vabaneda.
  • Kurbus, viha ja muretsemine ei sobi kristlase ellu. Allasurutud tunded mõjutavad inimest negatiivselt ikkagi; lisaks tekib veel süütunne, et tegeldakse „lubamatute“ tunnetega.
  • Jumal peab tervendama kõik haigused, ka psüühikahäired. Üksnes usule lootma jäädes ei otsi ega saa inimene abi, mis võiks tulla arenenud meditsiini kaudu. Jumal on andnud inimesele võimed ja oskused ka selleks, et meditsiinilist abi anda.
  • Minevik pole oluline, sest vana on möödas, uus on sündinud. Kui arvame, et minevikutaust ei mõjuta meid usule tulemise järel, elame eitamises. Jumalale on oluline kogu meie lugu, meie areng, Jumal võib uuendada ka meie mineviku – aga Ta ei võta seda meilt ära.

Samas on eluterve piibellik usk mitmete uuringute kohaselt inimestele suureks toeks, kinnituseks ja abiks toimetulekul keeruliste elusündmustega, eriti elu lõpusirgel olles. Usust võib abi vajav inimene jõudu ammutada. Jeesuski ütles: „Sinu usk on sind aidanud.”

Inimestena elame igaüks oma reaalsuses. Oleme elukaarel erinevates punktides ja arengutasemel. Kõiki neid asjaolusid on vaja arvesse võtta, kui oleme abistajad, kaasaarvatud hoolitsus enese eest. On oluline, et aitajal endal oleks hea osadus Jumalaga ja „kruus” ikka täidetud, alles siis saame teisi aidata. Ja teha seda usalduses, et kõiketeadja Jumal on tegelik aitaja, lahenduse tooja ja mina olen vaid väike lüli, teeviit, abistav kuulaja. Siis võin olla tänulik, kui ma ka rohkemat teha ei suutnud.

6-tunnise koolituse „Miks on nii raske abi küsida?” põhjal 
(läbiviijad Maire Latvala ja Karita Kibuspuu)
kokkuvõtte teinud Anneli Klausson Tallinna kogudusest.

Karita kibuspuu
Karita Kibuspuu. Foto: Meelis Kibuspuu
Maire Latvala
Maire Latvala. Foto: Ragnar Esken

Aitamine

Aitamine on tegevus, millega soovime teisele inimesele kasu tuua ja tema heaolu parandada. Aitamise alla mahub mitmeid erinevaid tegevusi ärakuulamisest kuni oskuste õpetamiseni, et inimene saaks ise oma olukorda parandada. Aitav käitumine on üldinimlik, selleks on vaja:

  • märgata, et midagi on viltu ja hinnata olukorra tõsidust,
  • mõista, et inimesel on vajadus abi järele ja ta tahab seda,
  • soov ja valmidus olukorra lahendamisele kaasa aidata,
  • endale aru andmine, kui palju aega ja ressurssi on võimalik sellesse panustada.

Abi hakatakse otsima, kui on tekkinud probleemsituatsioon, millega on iseseisvalt raske toime tulla ja mille lahendamisel on mitmeid takistusi (isiksuslikud, väärtuste ja hoiakutega seotud jms).

Abi otsimist välditakse sageli juhul, kui probleem on sotsiaalselt taunitav või abi otsides tuleks oma nõrkusi tunnistada (sageli inimene eitab probleemi, mis on teistele ilmne).

Lahenduse leidmist tõkestavad inimese enda loodud mõttestambid, mille tulemuseks on sisemine segadus, kartus muutuste ees, soov situatsioonist põgeneda, probleemi ise-lahenemise ootus, jõukaotus pingelistes olukordades, lootusetus, raskused lahendustee nägemisel ja sõnastamisel, olukorrast kinni hoidmine, ennast-kahjustavad harjumused, ängistus, sõltuvus autoriteetide ütlustest jms.

(Eha Rüütli artiklist „ Aitamise psühholoogiline keerukus ja põhimõtted töös rühmadega”)

 

Aitamise tasandid koguduses

  • Baastasandi moodustab õpetuslik alus: kuidas jutlustes ja piiblitundides käsitletakse olulisi teemasid. See loob aitamiseks raamistiku ja valmisoleku.
  • Olulise kaaluga on mitteformaalne tasand, kus osadus-, palve- ja piibligruppides ning erinevate ürituste ettevalmistamisel isiklikul pinnal spontaanselt suheldakse.
  • Ilmikliikmetest hingehoidjate tasand, kes on saanud vastavat koolitust ja külastavad koguduseliikmeid kodudes, haiglates, hooldeasutustes ning peavad sidet oma piirkonna liikmetega.
  • Lihtsaim ja olulisim tasand on koguduses see, et oleme kõik üksteisele hingehoidjateks. See tähendab võtta aega, olla kohal ja kättesaadav, kuulata, peegeldada öeldut, teada saamaks, kas oleme õigesti aru saanud. Kuulata südamega ja sisemise tähelepanuga ka seda, mida inimene ütlemata jätab. Lahendus võib mõnikord tulla, kui rääkija kuuleb ennast oma muret selgelt väljendamas ja taipab ise, mida tuleks teha. Siis on koht palveks kas koos hingehoidjaga või omaette. Inimese probleemi ei tohiks ilma tema loata viia palvegruppi või arutada teistega; konfidentsiaalsus ja usaldusväärsus on üliolulised. Alati tuleks hoiduda kohtumõistmisest, hinnangute andmisest ja omapoolsete lahenduste pakkumisest. Sealjuures peaksime aitajana endale aru andma, millist abi ja mil määral suudame pakkuda; kõiki probleeme pole võimalik lahendada. Vajadusel tuleks otsida professionaalset abi väljastpoolt. (Latvala ja Kibuspuu, koolitus 2019)

Miks kristlaste abielud mõnikord purunevad?

See pealkiri tundub juba eos vale. Kuidas saab kristlaste abielu puruneda, kui abielusuhte aluseks on Jumal ja altari ees on öeldud pühad tõotused?

Tegelikkuses on kristlaste abielu sama haavatav kui mistahes kooselu ja seda mitmel põhjusel. Ehk on paari mindud ammu enne usule tulekut ning sel juhul on võimalik, et kooselu on alustatud juba n-ö valedel alustel. Selleks võib olla olnud soov ruttu ära saada vanematekodust ja iseseisvuda või fakt, et beebi oli tulekul. Paljud suhted algavad suure armumisega ja kui siis tõtata, võib juhtuda, et armumise „roosad prillid“ ei lase näha potentsiaalseid ohumärke, mis hiljem suhet hakkavad tumestama.

Muidugi võib ka kristlastest noortel olla sarnaseid põhjuseid abiellumiseks. Ikka püsib oht, et inimesed ei oska läbi näha potentsiaalset kaasat, et kiirustamine vähendab võimalusi sõprussuhet luua, mis kannab seda abielu siis, kui esmane armumine möödas, või et abiellutakse lootuses, et suudetakse teist inimest muuta.

Loe edasi

Kuidas ja miks konfliktid tekivad?

Kuidas ja miks konfliktid tekivad? Kas konfliktid on alati halvad või võib neis olla ka midagi positiivset ja õpetlikku? Kuidas emotsioonid konflikti arengut mõjutavad? Kuidas konflikte lahendada? Kuidas leida tasakaal enda ja teiste vajaduste vahel? Jne.

Konfliktid on paratamatus, sest need tekivad erinevustest huvide, vajaduste, hoiakute, eesmärkide suhtes või nende mittemõistmisel ning kuna inimesed on kõik erinevad, polegi võimalik konflikte vältida. See tähendab, et konfliktid on igapäeva ja iga suhte (ka paarisuhte) loomulik osa. Küll aga see, kuidas me sellele reageerime ja kuidas me konflikti lahendame, on inimese valik ja vastutus. See on oskus, mida saab õppida ja treenida. Piiblis on kirjas Ef 4:26: Kui vihastute, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle!

Loe edasi

Ootamisest ja ootustest

Ladinakeelne sõna adventus tähendab tulemist, aga millegipärast on meie rõhuasetus nihkunud ootamisele. Mõnes mõttes põhjendatult, sest advendiaeg toetub Jumala tõotusele Messia tuleku kohta ja rõhutab Tema ootamist. Ootamist inimeseks saanud Jumalana, mis on ajaloos juba toimunud ja mida me jõuluajal tänulikult meenutame. Aga ühtlasi Tema taastuleku ootamist ja selleks valmistumist.

Loe edasi

Billy Graham – In Memoriam

Billy Graham. Foto: Wikipedia

21. veebruaril kutsuti taevasesse koju 99 a. vanusena Billy Graham, keda peetakse üheks maailma tuntuimaks kristlikuks jutlustajaks ning keda tunti ka kui „protestantide paavsti“.

William Franklin Graham (7. november 1918 Charlotte, Põhja-Carolina – 21. veebruar 2018 Montreat, Põhja-Carolina) oli Ameerika Ühendriikide vaimulik, väga hea kõnemees ja üks tuntuim evangelist USA-s Martin Luther Kingi kõrval. Graham on jutlustanud sadadele miljonitele inimestele peamiselt vabaõhukoosolekutel, kus kuulajate arv ulatus sadadesse tuhandetesse. Ta on ka paljude raamatute autor, mis on muutunud bestselleriteks. Ta tegutses Lõuna Baptistide Liidus. Ta tundis ja nõustas vaimulikes küsimustes kõiki USA presidente alates Harry S. Trumanist. Tal on omanimeline täht Hollywoodi kuulsuste alleel.

Loe edasi

Jõulu(m)eelne mõtisklus

Mõned pühad on justkui pühamad kui teised. Jõulupühad kuuluvad kohe kindlasti nende hulka. Öeldakse ju mõnikord, et eestlased on jõuluusku – paljude inimeste jaoks on see ainus aeg aastas, kus kirikutee jalge alla võetakse. Minu põlvkond mäletab veel aega, kus jõulupühi tähistatigi üksnes kirikutes ja kodudes – mitte kaubanduskeskustes ja meelelahutusasutustes, seda kõike suureks meediamulliks puhudes.

Ühtpidi oli see ju ka kurvavõitu aeg: ei mingeid aasta pimedaimat aega valgustavaid tulukesi ega muud säravat ja käravat melu. Aga mõnikord tundub mulle, et jõulupühade „legaliseerimisega” oleks justkui midagi olulist kaotsi läinud. Kui tuntud raadiohääl pakub sulle tõelise jõulumeeleolu tekitamise sildi all vabapääsmeid jõululaadale; kui toidupood esitab reklaamisõnumi pidulikul Halleluuja koori viisil; kui „jõulutuurile” startivad lauljad innukalt kinnitavad, et ei maksa peljata liigset jõululaulude laulmist, sest nad esitavad pigem ikka „omi häid lugusid” – siis on miski jõulupühade olemuses tasakaalust välja läinud. Tõeline sisu oleks justkui puudu.

Ometi ei takista see kõik sinul ja minul kristlastena jõulupühadele teistmoodi vastu minna. Võime iseendale ja oma sõpradele mitmel moel meelde tuletada, et valmistume tähistama Kristuse sündimise tähtpäeva. Võime vastukaaluks välisele melule keskenduda Anna Haava üleskutsele panna oma südames kõik küünlad põlema ja ehtida hinge taevarahuga. Võime uuesti enda jaoks avastada põlvest põlve lauldud jõululaulude aegumatu poeesia ja vaimuliku sõnumi sügavuse. Kas saaks veel lihtsamalt ja selgemalt edasi anda prohvetikuulutust kui sõnadega: „Mu armsast roosikesest Jesaja kuulutas. Ta sündis puhtast neitsist, Mariast Petlemmas. Nii oli Isa nõu.”

Samas elame individualistlikus maailmas, kus igaüks sulgub enesesse ja sageli isegi oma otseseid naabreid enam nimepidi (või ka nägupidi) ei tunne. Seetõttu oleme minetanud oskuse (ja võibolla ka tahtmise) jõulusõnumit kaasinimestega jagada. Ma mõtlen siin PÄRIS jõulusõnumit, mitte piparkoogiretsepte või originaalseid kingisoovitusi või ehk hoopis jõulutüdimust. Minu küsimus täna on lihtne: kas ja kuidas sina ja mina sel jõuluajal saaksime viia kaasinimesteni sõnumi Jumala piiritust armastusest inimkonna vastu? Nii suurest armastusest, et ta oli selle nimel valmis oma ainusündinud Poja abitu vastsündinud lapse kujul päris tavaliste inimeste kätesse usaldama. Kui Jumal otsustas Jeesuse inimlapse kujul meie keskele saata, vajas see vastsündinud laps maiseid vanemaid ja katust pea kohale. Sündimise hetkel Petlemmas olid hoolitsevad vanemad tema jaoks tõepoolest olemas – küll aga puudus tal kodu. Veel mõnda aega pärast sündigi, sest kuigi enamik inimesi erilise lapsukese sündi tähelegi ei pannud, tekkis kuningal ometi hirm võimaliku troonipretendendi ees. Kas pole kummaline, et tänapäeva terminites oli vastsündinud Jumala Poeg oma maist elu alustades sisuliselt põgenik? Jumal oleks võinud ju üleloomulikul viisil teda kaitsta, aga ta valis teise tee. Inimeseks saanud Jumala Poeg oligi kõiges antud inimeste hoole alla. Ja niisamuti on inimeste hoole alla antud sõnumi levitamine Jumala Pojast, kes kord tuli – ja kunagi tuleb taas. See sõnum tuleb kõigepealt iseendast üles leida ja alles siis saame seda kaasinimestega jagada.

See kõik paneb mind jõulupühade eel mõtlema oma äsja igavikku lahkunud emale. Tema jaoks oli advendiaeg ehk veel erilisemgi kui pühad ise, eriti viimastel aastatel, kui ta oli juba kõrges eas. Kõigepealt jõuludeks valmistumine iseeneses: väikeste jõuluootuse märkide paika seadmine kogu suures tühjaks jäänud majas. Siia kuulus kuuseoks vastavalt ühe, kahe ja kolme ja nelja küünlaga; lapselaste aastate eest valmistatud jõulukaunistuste elutoa akendele riputamine; tasapisi jõululinaga kaetud lauale kogunevate jõulukaartide lugemine. Aga sellest lähtus jõulusõnumi väljapoole jagamine oma võimaluste piires: pühendunud ja sisuliselt läbimõeldud jõulukaartide kirjutamine, eakate jõululõuna lauakaartide kujundamine, mida ta juba aastaid oli oma missiooniks pidanud. Ja kui jõulupühad viimaks kätte jõudsid, pidas ema telefonitsi meeles tervet hulka inimesi, kelle jaoks tema kõned olid olulised ja oodatud.

Kas sulle tuleb meelde keegi, kellega sa pole pikka aega suhelnud – kes võiks ehk rõõmustada jõuluajal sinu telefonikõne üle? Kas sulle tuleb meelde keegi, kes on justkui võõraks ja kaugeks jäänud? Jõuluaeg on hea neutraalne võimalus jõulukaart posti panna. Sest postiteenistus toimib jätkuvalt, isegi näoraamatu ja muude kiirete suhtlemisvahendite ajastul, ja inimesed õpivad tasapisi jälle postiga saabunud kirjade-kaartide üle rõõmustama. Eriti kui kaardil on midagi enamat kui „Häid pühi!”. Siin on sinu lihtne võimalus tõelist jõulurõõmusõnumit edasi anda. Ja miks mitte ka mõne naabri uksele koputada, piparkoogitaldrik või küünal üle anda ja õnnistust soovida – tuletades meelde, et on Kristuse sündimise püha.

Kiusatused

Kas oled hetkel kohas, kus pead võitlema millegagi, mis pole Jumalale meelepärane?

On selleks laiskus, spikerdamine, sõnakuulmatus vanematele, rumalad sõnad, suutmatus armastada Jumalat nagu peaks või halvad kombed, mille oled sõprusringkonnast külge saanud? Kas oled käega löömas, arvates, et lõppude lõpuks on Jumal armuline ja Tema surm katab pattude hulga?

Mul on sulle uudis: Jumal on kutsunud sind sõduriks, võitlemaks igapäevaselt oma kiusatustega, et kasvada Tema täiuse poole. Ära löö käega, Jumal on sinuga ja aitab sul kiusatused seljatada.

PATT: Isegi kui oled libastunud, tea, et sinu definitsioon on „Jumala laps”, mitte see, milles libastusid. Ära lase saatanal endale valesid sosistada. See, mida sa tegid, on vale ja Jumal tahab aidata sul aidata sellest välja tulla, aga see ei muuda sinu staatust Tema perekonna liikmena.

SÕNAD: Sõnadel on mõju! Ära anna teistele hinnangut nende tehtud tegude põhjal, vaid juhi nende vigadele armastuses tähelepanu ja paku abi, kuidas saaksid aidata palvetega või praktiliselt mingi kiusatuse võitmises. Samuti ära loo endale mugavustsooni, öeldes: ma olengi selline …. Sa ei ole! Sa oled uus loodu Jumalas. Tema vägi on sinus, et sind muuta, kuid see nõuab ka sinupoolset pingutust.

MÕTE: Ära keskendu sellele, mida valesti tegid ja ära hädalda selle üle. Ära mõtle, et teed seda uuesti, mõtle parem, kuidas sellest tulevikus hoiduda. Ära unusta seda, mida Jumal on teinud sinu jaoks, et oleksid vaba.

KANNATUSED: Kõik teod, mis ei ole kooskõlas Jumala sõnaga, põhjustavad meile suuremal või vähemal määral kannatusi, mitte, et Jumal meid tingimata karistaks, vaid see on jumalatute tegude tagajärg. Maailm arvab, et kannatused – ka õige asja nimel – pole aktsepteeritavad. Tõsi on see, et kannatused, mis on põhjustatud õigel teel käimisest, panevad meid kasvama Jumala sarnasuses.

PATUKAHETSUS: Luba endale patukahetsust. Võta aega Jumalaga, et ta saaks sind puhastada, üles tõsta ja edasised suunised anda. Ta igatseb ja tahab seda teha, Ta ootab sind. Nagu naabri akna lõhkunud laps, võid joosta Isa sülle varjule. Koos lähete küll andeks paluma ja sa vastutad tegude eest, aga Isa on su selja taga, Isa maksab tehtud kulu. Pisarates ja Piibli valgel saad otsida lepitust. Leia endale selleks selline koht, kus teised sind ei sega.

Me oleme kõik sündinud valikuga patustada või mitte. Patt on vale ja me oleme vastutavad Jumala ees. Ma võin tunda kiusatust midagi teha, aga see ei õigusta seda, et teen midagi, mis pole Jumala sõnaga kooskõlas.

ÕNN: Tänapäeva maailma kriteeriumiks on õnnelik olemine. Tihti kuuleme, et inimesed ütleva: eks tee seda, kui see sind õnnelikuks teeb, kasvõi hetkeks. Tegelikult on see hingevaenlase suurim vale, sest peale hetkelist õnne saabub masendus ja kurbus, kui oled teinud midagi Jumala tahte vastast. See, mis tõeliselt õnnelikuks teeb, on elamine kooskõlas Jumala seadustega, see on taevase õnne eelmaitse, mis kasvab taevaseks õndsuseks (Ps 19:7-11).

Ära anna alla, ole tugev Jumalaga, Tema on vägev võitma kõik kiusatused sinu elus!

ARVUTI – kas töövahend voi PEREMEES?

Kas sind tuntakse pigem profiilipildi voi reaalse välimuse järgi? Kui palju sa suhtled inimestega reaalselt ja kui palju interneti teel? Netisoltuvus pohineb samal nähtusel kui uimastisoltuvus,
kuigi tegemist pole kemikaalide, vaid surfamisega netiavarustes, kust voib leida nii teavet,
naudinguid kui lohutust.

Testi esmalt, kas oled sõltlane.

TEST

  1. Kas oled liigselt hõivatud internetist, nii et muuks eriti aega ei jäägi?
  2. Kas hea enesetunde saamiseks pead pidevalt ühenduses olema?
  3. Kas oled edutult proovinud lõpetada interneti kasutamist?
  4. Kas oled tujukas/kurb ja ärritunud, kui püüad internetis veedetud aega piirata?
  5. Kas oled jäänud internetti midagi tegema kauemaks kui algselt plaanitud?
  6. Kas oled internetis olemise tõttu seadnud ohtu olulise suhte või õppimise?
  7. Kas oled valetanud pereliikmetele, et varjata oma internetis olemise sagedust ja pikkust?
  8. Kas kasutad internetti meeleolu parandamiseks?

Tõsiselt tasuks muretseda nendel, kellel esimese viie küsimuse seast on vähemalt kolm ja viimasest kolmest küsimusest kõik saanud jaatava vastuse.

Ajuteadlane Jaan Aru selgitab:

nutiseadmed lihtsustavad meie elu, tuues vajaliku teabe meieni sekunditega, aga vastutasuks võtavad nad üle meie mõistuse. Ajule meeldib sisendi uudsus, see on tähtsaks õpisignaaliks. Kui me kohtame midagi ajule uut, siis tuleb ajul oma teadmistepagasit uuendada. Iga uue sisendi korral vallandub ajus kerge mõnureaktsioon, mis viib tõhusama õppimiseni. Nutiseadmed pakuvad palju vahetut uudsust (iga pöidlaliigutus toob midagi uut), seega tekitavad nutiseadmed palju mõnu. Mõnuga kaasneb aga alati oht jääda sõltuvusse. Igasuguse sõltuvuse tagajärjeks on see, et sõltuvuse objekt (heroiin, hasartmängud, nutiseadmed) kontrollib meie tähelepanu. Kui looduses, tähtsal koosolekul või meeleolukal õhtusöögil tunned vajadust oma nutiseadet vaadata, oled nutinarkar.

Lihtsad reeglid nutinarkarile:

Pane nutiseade koolis ja trennis kotti ja võta maha heliga märguanded – keskendu kooli ja trenni ajal ainult reaalsele tegevusele; kui vastu pead, premeeri end peale tegevust nutiseadme vaatamisega.

Ära kasuta nutiseadmeid rattaga sõites ega autoroolis.

Võta koju tulles nutiseade kätte peale seda, kui oled suhelnud vähemalt tunni oma lähikondlastega.

Ära mine voodisse nutiseadmega! Uni on aeg, mil ajus tehakse hooldustöid ja korrastatakse teadmisi, seega on uni hädavajalik nii lapse kui ka meie kõigi ajule.

Pane endale alarm, et sa ei veedaks lihtsalt aega nutiseadmes esmalt üle 10 min tunnis, hiljem lühenda nutiseadmes veedetavat aega järjest, kuni piirini, kus teed nutiseadmes vaid vajalikku.

Kui tunned, et tahaksid nutiseadmes kellegagi suhelda, helista parem talle ja saage kokku lives, et rääkida ja üksteist tundma õppida.

Nutiseadmes olemise asemel loe Piiblit või raamatut või tegele mingi muu endale meeldiva hobiga, varsti märkad, kui palju kasulikku suudad korda saata ajaga, mille eelnevalt netis veetsid.

Allikad: http://tarbija24.postimees.ee/

Sa oled eriline

Inimesed on oma ajagraafikud seadnud loodusest erinevalt, nii et kui rändlinnud lendavad soojale maale sügisel, siis koolidest, lasteaedadest ja huviringidest lendame välja hoopis magusa kevade lõpul, kui suvi sumisedes meil pead täidab.

Kui mingi etapp on läbi saanud, vasardab meil peas küsimus, mis edasi? Kuidas langetada see kõige õigem otsus, et oma laeva elumerel just õigesse sadamasse tüürida?

Igal inimesel on ainulaadne sõrmejälg, samamoodi on Jumal plaaninud igale inimesele erilise ja ainukordse saatuse. Ta on saatnud meid maailma, et saaksime endasse pandud annete ja oskuste läbi õnnistada inimesi meie ümber ja tuua siinsesse süsteemi positiivne muutus.

Siiski ei ela paljud kristlased oma täiuslikus kutsumises. Miks? Sest tihti me piirame end inimlikkusega. Kui Jumal palub meil midagi teha, siis leiame ettekäände, miks me ei saa, ei taha või pole võimelised seda tegema. Me unustame jumaliku perspektiivi, unustame, et kui Jumal paneb midagi su südamesse, siis ta ka varustab sind selle tegemiseks. Kui Jumal vaatab sinule, ei näe ta sinus su ebaõnnestumisi, saamatust ja patte, vaid eelkõige potentsiaali, mida oleksid võimeline teostama, hüljates kõik kõrvalise ja piibliga vastuolus oleva.

Isegi kui oled millegagi võitlemas, tõmmates endale „jamasid“ kaela, leiab Jumal viise, kuidas sind õnnistada ja tagasi armastada enda kuningriiki. Jumal tahab sind varustada oma sõjarüüga, et võiksid olla oma võitlustes võidukas. Lase tal siis seda teha.

Selleks, et saada kätte maksimum igast päevast ja elada Jumala õnnistustes, fokusseeri end Jumalale iga päev: Loe piiblit kuuldavalt. Usk tuleb kuuldust. Otsi välja piiblis olevad tõotused, mis Jumal on andnud erinevatele inimestele, kõike seda tahab ta anda ka sulle.

Mine asukohta Üles