Tõenäoliselt ei ole inimest, kelle elu läheks sirget teed mööda, ilma ühegi raskuseta. Inimese elutee on kui pikk matk tundmatul rajal – me ei tea, kui pikk see on, me ei näe ette, mis järgmise nurga taga meid ootab. Võime sattuda kõndima mööda mugavat ja siledat teed, millel boonuseks kerge allamäge kallak, või vaevaliselt ronima järsu mäetipu poole. Vahel võib rännak paista pigem roomamisena mööda mudaseid mülkaid, kus varitseb oht lõplikult sisse vajuda.
Inimese elu koosneb olulistest sõlmpunktidest – kriisidest. Sealjuures ei tähenda kriis tingimata negatiivseid sündmusi. Lapse sünd on perele enamasti väga oodatud sündmus, kuid suur muudatus, mille beebi tulek toob, võib kaasa tuua ka korraliku segaduse nii majapidamises ja suhetes ning kahtlemata nõuab senise elu dramaatilist ümberkorraldamist. Lapse kooliminek ei ole nii suur muutus perekonna elus, kuid sel etapil tuleb perel ümber vaadata pere logistika ja tavarütm muutub jällegi. Kui noor inimene tegeleb eneseotsingutega, võib see kulgeda pehmemalt või drastilisemalt. Kui noor inimene otsib ja loodetavasti leiab kaaslase kogu eluks, on see pealtnäha imeline sündmus. Ometi ka paariks kujunemine ja perena toimima õppimine võib olla nii positiivne kui samaaegselt pingeline aeg. Kui enda lapsed sirguvad suureks, on see ühelt poolt rõõm ja teiselt poolt kurbus, mis meenutab enda elu piiratust ning toob esile vajaduse keskenduda enam endale, mitte enam lastele. Need on vaid mõned näited elusündmustest, mida ehk tavakontekstis me ei defineeri negatiivse sündmusena, kuid mis ometigi tekitavad vajadust endasse vaadata, enda suhtumist ja suhteid ümber mõtestada ning elurütmi korrigeerida.
Lisaks on elu täis kõiksugu katkestusi, mis tavapärasesse rütmi lõikuvad ja seda oluliselt kõigutavad. Lihtsamad ja keerulisemad haigused, pisemad äpardused nagu noaga sõrme lõikamine kuni suurte liiklusõnnetusteni, pereliikmete rasked haigused ja surm – mida tõsisem sündmus ja mida lähedasem inimene, seda sügavama jälje see meie ellu jätab. 2020. aastal on maailma mastaabis paljusid rahvaid oluliselt kõigutanud ja tavarutiine katkestanud koroonaviiruse levik. Tervet rahvast või maailma piirkonda võib puudutada sõda, loodusõnnetus või mistahes suurem tavaellu lõikuv sündmus. Lõpuks jõuame kõik ka selleni, et tuleb silmitsi seista enese surelikkusega, mõtestada, mida tähendab elatud elu ja saabuv surm minu jaoks.
Kuidas saab kriisis kasvada?
Kriis on oma olemuselt risttee. Meie valikuks on kas minna edasi või hoopis alla anda, kinni jääda. Muidugi pole need valikud teadlikud. Kriisist läbiminekul on erinevad etapid. Klassikaliselt jaotatakse kriisiprotsessi järgnevalt.
- Šokiperiood. See sõltub sündmusest ja olustikust ning on äärmiselt individuaalse pikkusega, ulatudes mõnest minutist kuni isegi mõne nädalani. Inimeses käivitub „põgene-või-võitle“ reaktsioon. Eriti kui tegemist on halbade uudistega, ei pruugita hiljem neid esimesi uudisejärgseid hetki üldse mäletada. Tüüpilisteks reaktsioonideks võivad olla nutt, naer, eitamine, tardumine või hoopis agressiivsus.
- Reaktsioonifaas. Reaktsioonifaas võib kesta sõltuvalt sündmusest mõnest kuust kuni aastani, vahel kauemgi. See on aeg, kus inimene teeb läbi protsessi eitamisest valu või ebamugavuse kogemiseni. Inimene kogub infot, töötleb seda ja halbade uudiste korral peab ta n-ö põhjas ära käima, leinama enne, kui võib hakata tervenema.
- Tervenemise- või kohanemisfaas. Selles faasis toimub uude olukorda jõudmine, kohanemine, elu mõtestamine uue nurga alt.
Sealjuures lisaks elusündmustele on loomulik, et ka usu areng toimub läbi kriiside.
Lihtsustatult võiks usu arengut kirjeldada järgmiste etappidena. Usuarengut on kirjeldanud mitmed autorid, lähtun siinkohal Peter Scazzero jaotusest.1
- Usule tulek, mil tekib elumuutev teadlikkus Jumalast. Olenemata sellest, kas see toimub lapse- või täiskasvanueas, algab rännak koos Jumalaga. Inimene kogeb, et ta vajab endast suuremat, vajab armu ja andestust ning on valmis astuma suhtesse Jumalaga.
- Vaimulik kasvamine. Usklik liitub usukogukonnaga, asudes usinalt uurima Jumala sõna, õppima kiriku kombestikku ja kristliku eluviisi põhimõtteid.
- Aktiivse panustamise faas. Usuõppijast on saanud tegutseja, kes teenib oma andidega ja võib-olla suisa vastutab mõne valdkonna eest koguduses.
- „Müür“ või „kõrbekogemus“. Elusündmuste või seesmiste otsingute kaudu jõuab inimene varem või hiljem elus punkti, kus usk ei ole enam lihtne ja esimese vaimustuse ja õhina asemel hakkab inimene kogema võitlust, raskust, kahtlusi, küsimusi.
- Uuel tasandil teenimine. Usklik võib teha samu asju, mis enne, kuid ta teeb neid uutelt lähtekohtadelt. Tema teenimises on uus sügavus.
- Jätkuv pühitsus. Uskliku eesmärk on saada täiuslikuks armastuses.
MÜÜR VÕI KÕRB
Piiblis on tegelikult uskumatult palju näiteid sellest, kuidas Jumala mehed ja naised on oma usurännakul olnud sunnitud seisma vaimse müüri ees või ekslema mööda kõrbe, enne kui nad jõudsid uute lahendusteni.
Iisraeli rahvas tegi ühe inimpõlve jooksul läbi kõrberännaku. See rännak oli teekond orjusest vabadusse. Läbi rännaku raskuse pidid iisraellased õppima usaldama Jumala juhtimist pilve- ja tulesammast järgides, aga samuti Jumala hoolitsust, kes toitis neid iga päev ka keset kõrbe.
See pidi olema teekond, mille käigus orjameelsus asendub vaba inimese identiteediga, mil hirm vaenlase ees asendub usaldusega Jumala vastu.
Iiob koges müüri oma elus, kui kõik, mis talle kallis, sealjuures ta tervis, hävines. Iiob väljendas oma valu nõnda: „Miks antakse valgust vaevatule ja elu neile, kelle hing on kibestunud, kes ootavad surma, mis ei tule, ent kes otsivad seda enam kui varandust, kes hõiskavad juubeldades ja on rõõmsad, kui nad leiavad haua? Miks antakse valgust mehele, kelle tee on varjul, kellele Jumal igast küljest on pannud takistusi?“ (Ii 3:20-23) Ometi jõudis Iiob lõpuks punkti, kus ta täiesti alandus Jumala ees: „Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud. Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas.“ (Ii 42:5-6) Pangem tähele, et Iiob ütles seda enne, kui Jumal tema olukorra taastas. Ta oli ikka veel haige, ikka veel leinas, kuid oli jõudnud sügava alandumise faasi. Kuigi väliselt polnud midagi muutunud, oli Iiobi sees toimunud oluline muutus, ta oli läbinud talle pandud katsumuse.
Hanna igatses last. Tema igatsuse, tõotuse ja palvete peale kinkis Jumal Iisraelile ühe tähelepanuväärseima prohveti, Saamueli. Läbi selle naise hingevalu sündisid palved tema tulevase lapse pärast, mis lõpuks osutusid õnnistuseks paljudele, kes Saamueliga kokku puutusid.
Taavet on samuti oluline näide sellest, kuidas Jumala poolt kuningaks võituna pidi ta jääma alandlikuks ja ootele. Sealjuures muutus Taaveti ootusperiood sõna otseses mõttes põiklemiseks kuningas Sauli relvade eest, põgenemiseks ja ekslemiseks kõrbes. Mulle tundub, et pole juhuslik, et Jumal laskis oma väljavalitud mehel minna läbi sellisest katsumusest – selle kaudu kujunes tulevase kuninga isiksus, katsumused panid proovile Taaveti iseloomu ja usalduse Jumala suhtes. Pole ime, et tagantjärele peetakse Taaveti ja ta poja Saalomoni kuningriigi perioodi Iisraeli ajaloo üheks kõrgajaks.
Jeesuski viibis kõrbes palvetades ja paastudes.
Kõrb, tühi ja viljatu paik, on see, kus inimene saab kogemuse enda tühisusest ja jõuetusest ning peab hakkama lootma Nähtamatule, Jumalale, kes on meie varustaja.
Ei ole mõtet oodata, et kui Jumal on lasknud mineviku usumeestel ja -naistel minna läbi katsumustest, siis meie pääseksime kuidagi kergemalt.
Tähtis on see, mis on meie hoiak, kui oleme eluga jõudnud vastu müüri või keset kõrbe. Mõned loobuvad selles etapis usust. Teised ripuvad Jumala küljes, hoides kramplikult kinni Jumala tõotustest. Ja ükskord, varem või hiljem, tuleb läbimurre. Taaveti pagemine Sauli eest kestis mitmeid aastaid. Iisraeli kõrberännak kestis koguni 40 aastat. See võib võtta aega, kuid läbimurre tuleb nii kindlalt, kui kindel on meie Jumala ustavus ja headus (vt Js 54:10), nii kindlalt kui Tema sõna püsib (vt Mt 24:35). Läbimurret oodates usaldagem oma valu, oma heitlused ja koormad Jumala peale (vt 1Pt 5:7). Kui üksi ei jaksa enam võidelda, siis meie ümber on kristlik kogukond. Kui koguduse tugi jääb väheseks, saab otsida eneseabigruppi, kus võivad kohtuda sarnaste teemadega inimesed ja end süvitsi avada. Kui eneseabigrupist on vähe, võib pöörduda kristlasest psühholoogi või terapeudi poole. Mõnikord on tarvis arstiabi. Igal juhul on kõrbeajast läbi minnes tarvis palveabi.
Mõnikord me aga ei vabanegi täiesti katsumuse kaudu tulnud piirangutest. Jaakob jäi lonkama pärast seda, kui oli Jumala saadikuga maadelnud (1Ms 32:32). Jumal ei tervendanud Moosest kogelemisest, vaid kasutas rahvaga kõnelemiseks Aaroni vahendust (2Ms 4:15). Paulus kirjutab, et tema sisse on pandud vai – on oletatud, et mingi terviseprobleem, et ta ei läheks kõrgiks (2Kr 12:7). Siinses langenud maailmas elades peame leppima ka lähedase surma ja leinaga, saades vaid lohutust teadmisest, et Jumala armust võime kord taas kohtuda.
Mis tahes eluraskuses võime teada, et Jumal ei jäta meid maha.
Meile ei lubata muretut elu, aga Piiblis on tohutu hulk julgustavaid kirjakohti. „Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas.“ (Ps 46:1-3)
Igaüks meist võib osutuda Jumala käepikenduseks hetkel, mil ligimene vajab tuge. Olgem siis tähelepanelikud, et märkaksime enda võitlustes abi küsida ning vaadakem ka ringi, et märgata neid, kes tuge vajavad.
Fotod Oliver Roos @ Unsplash,
Tima Miroshnichenko @ Pexels