Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Maire Latvala ja Olavi Ilumets

Vanglamisjon

Kaplan on ordineeritud vaimulik, kes on läkitatud oma kiriku poolt vanglasse tööle. Seega on ta sõltuv kahest institutsioonist – kirikust ja riigiasutusest. See toob kaasa topelt vastutuse. Vanglas on rohkelt turvakaalutlustel seatud reegleid, millega kaplan peab arvestama.

Eestis on kolm vanglat – Tallinna, Viru ja Tartu vangla. Kuna igas vanglas ei ole iga konfessiooni esindajat, ja mis veelgi olulisem, ei ole näiteks islami või budismi vaimulikku, siis kaplanid tegelevad ka nende uskkondade kirjanduse ja külastuste vahendamisega.

Tartu vangla kabel
Tartu vangla kabel. Foto: Justiitsministeerium

Kaplanid teenivad iganädalastel jumalateenistustel, pakuvad piibli- ja leeritunde, korraldavad kontserte. Paralleelselt on nii protestantidele kui õigeusklikele mõeldud jumalateenistused ja piiblitunnid. Õigeusklike osatähtsus on suur, kuna enamik venekeelsetest kinnipeetavatest seostab end õigeusuga.

Ligi poole tööst moodustavad hingehoidlikud vestlused. Paljud kinnipeetavad on mures oma lähedaste pärast, esineb olme- ja suhtlusprobleeme nii kaaskinnipeetavate kui valvuritega seoses. Vanglasse sattumine tekitab hingelise kriisi – kogetakse süütunnet, küsitakse, kas mina veel võin andestust leida, aga ka seda: kuidas andestada endale? Hingeline kitsikus paneb nii mõnegi oma seniste valikute üle järele mõtlema.

Neile, kes tahavad elu üle järele mõelda, on vangla võimaluseks pöörata uus lehekülg. Kes soovib, võib oma poolelijäänud õpingud lõpule viia – vanglas võib saada nii täiskasvanute gümnaasiumi kui kutsekooli diplomi. Venekeelsed kinnipeetavad võivad õppida riigikeelt. Need, kes on otsustanud oma elu Jumalale anda, käivad ustavalt kirikus, piiblitundides, palvustel, mistahes kiriku kogunemistel, mida kaplanitel pakkuda on – peaasi, et saaks vaid olla kirikus. Nad on kindlad oma valikus ja tunnistavad, et usk Jumalasse on tähtsaim pidepunkt, mis aitab neil teistmoodi elada. Tõsistel usklikel ei ole enam suuremaid probleeme ega tülisid kaaskinnipeetavate ega vanglasüsteemiga.

Muidugi on ka neid, kellel kõik ei lähe nii lihtsalt. Isegi kui tullakse usule, on kõikumisi siia- ja sinnapoole. Põhjuseks see, et paljude kinnipeetavate taust on väga karm. Sageli mõjutab just lapseeast ja noorusest saadud hüljatuse kogemus kõiki järgnevaid sündmusi nende inimeste elus. Tüüpiline on, et kuna polnud kedagi, kes armastaks, otsiti seltskonda – ja kahjuks leiti sõltlaste hulgast. Sõltuvusainete mõju all on aga sooritatud teod, mis kaine peaga oleks tegemata jäänud. Paljudel pole suhtlusvõrgustikku eluga toime tulevatest inimestest, kes neid toetaks. Usule tulles on vaja hakata õppima uusi kombeid, uusi mustreid. Mõnel õnnestub see paremini, teisel on tagasilööke rohkelt.

Mis motiveerib mind tegema seda tööd? Ühelt poolt näen, et mul on aastate jooksul omandatud palju hingehoiu-alaseid teadmisi, mis kõik tulevad selles töös kasuks – ükski õpitud aasta pole olnud liiast. Ja teisalt kogen, et Jumal on siinsamas vanglas kohal. Sageli, vesteldes kinnipeetavatega või palvetades nende eest, näen, kuidas nende silmis on pisarad, nad kogevad Jumala puudutust. Ehkki jumalateenistust pidades tunnen vahel vaimulikku vastuseisu, olen alati kogenud Jumala võimsat kohalolu ja võidmist. Ma teadvustan endale, et seda tööd ei tee ma enese jõust, vaid üksnes Jumala armust ja Tema väes. Kuni hoian Jumalast kinni, seni suudan olla vahendajaks inimeste ja Jumala vahel.

Mt 25:36 on Jeesuse sõnad: „Ma olin vangis ja te tulite mu juurde.“ Kas tõesti on Jeesus vangis? Tõesti: siin Ta on! Ta on iga murtud südamega, kes Teda oma ahastuses appi hüüab, Ta on igal jumalateenistusel, kus Tema nime ülistatakse ja kuulutatakse. Ta on just seal, kus tundub olevat kõige suurem pimeduse võim.

Mida see tähendab meile, kristlastele? Esiteks olen mõistnud seda, et Kristuse kohtu ees ei pääse mina kuidagi kergemalt kui keegi teine. Kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma (Rm 3:23). Ja kõik mõistetakse õigeks päris muidu, lunastuse kaudu (Rm 3:24). Seega pole olemas väiksemaid ega suuremaid patte. On patt, mille tagajärjeks on surm ning on lunastus Kristuse kaudu, mille tagajärjeks on elu. Seda mõistes ma ei aseta end kõrgemale teiste üle kohut mõistma. Teiseks tähendab see meile usklikena, et vanglas on tohutult palju inimesi, kellele võiks anda teise võimaluse. Jumal tahab seda anda – aga kas meie inimestena oleme selleks valmis? Kas meis on nii palju Kristuse armastust, et kuulata neid katkisi hingi, neid armastusega õpetada ja juhatada, kui nad näiteks vabanevad ja tulevad meie kogudusse? Kas meil on järjekindlust, et jälgida, kuidas neil läheb (sealjuures muidugi ei tohi ka valvsust kaotada) ja vajadusel neid julgustada ja korrigeerida – ikka kõike armastuses?

Alles hiljuti vestlesin ühe kinnipeetavaga, kes on usklik, kuid kel pole lähedasi. Mõistsin, et Jumala kogudus saaks olla talle see perekond, keda tal endal pole. Aga kas meie tahame olla see pere, kes kadunud poega koju ootab?


Maire Latvala uuris kolleeg Olavi Ilumetsalt, miks ta seda tööd juba 20 aastat teeb, mis teda selles paelub ning millega peaks arvestama, kui tahta vanglasse kaplaniks või vabatahtlikuks minna.

Kaplanid Tartu vangla kabelis
Kaplanid Tartu vangla kabelis. Foto: Kristjan Kruuser, Justiitsministeerium

Olen siin Jumala tahtel. 2001. aastal hakkasin ma küsima Jumalalt uut kohta vaimulikus teenistuses ja 2002. aastal sain ma mitu kutset tulla teenistusse. Mu noorem vend, kes on töötanud vanglateenistuses, ütles, et minul on midagi, mida vanglates kinnipeetavad vajavad. Mul oli kogemust, ma tundsin vangide hingeelu hästi, sest olin ise ka kunagi seda teed rännanud ja Jumal on mind välja toonud. Kutsus ka peakaplan, kellega me kunagi seminaris koos õppisime. Ja ime, Tartus oli valmis saamas vangla, kuhu mind samuti kutsuti. Tööle asudes küsis direktor, mitu aastat ma kavatsen vanglas töötada. Vastasin, et kui see sõltub minust, siis viis aastat, kuid kõik sõltub Jumalast. Kui mul hakkas viis aastat teenistust Tartu vanglas täis saama, kutsus direktor mu enda juurde ning küsis, kuidas on – kas Jumal on andnud korralduse mujale minna? Pidin tunnistama, et ei ole ning ma jään edasi. See sobis  direktorile väga. Ja nii ma siis töötan edasi. Siin paeluvad mind need inimesed oma keerukate eludega ja minu jaoks ei ole midagi ilusamat, kui kohtun kusagil linnas endise kinnipeetavaga, kes tutvustab mulle oma peret ja kinnitab, et tal on kõik korras. Kui ma näen, et nad on usus kasvanud, teeb see südame rõõmsaks ja annab jõudu seda tööd teha.

Need, kes soovivad vanglakaplanina töötada, peaksid kõigepealt küsima Jumala käest, kas see on tema kutsumus. Kindlasti peab olema soovitus oma kiriku kõrgemalt vaimulikult. Lisaks Piiblitundmisele peaks olema oskus inimesi näha ja aidata. Ja kindlasti peab olema valmis nägema ka kõige jubedamas kuriteos kahtlustatavas kurjategijas siiski inimest. Ehkki see võib olla väga raske. See on minu arvates kõige raskem meie töös. Sa vestled inimesega, kes on vägistanud oma väikest tütart ja sa oled valmis temaga ka järgmine kord kohtuma.


Maire Latvala palus Eesti Diakoonia juhatuse esimeest, Balti Kriminaalpreventsiooni Instituudi asutajat ja mentorit Avo Üprust tutvustada vanglatöö jätkutoe teenust.

Avo Üprus
Avo Üprus. Foto: Isamaa

Jätkutoe teenus on abiks inimestele, kes vabanevad vanglast ning soovivad iseseisvaks toimetulekuks vabaduses saada tuge ja nõu. Teenus koosneb tugiisiku- ja majutusteenusest ning on osalejale tasuta. Tegevuste eesmärk on aidata vabanenul tõrgeteta ühiskonda sulanduda, jõuda tööturule, parandada suhteid lähedastega ja alustada iseseisvat õiguskuulekat elu. Selleks loovad vundamendi vanglakaplanid ja vanglatöö vabatahtlikud. Vanglas tehakse plaan elu alustamiseks vabaduses. Vabanenule on jätkutoe raamides abiks tugiisikud, kogemusnõustajad, vaimulikud ja psühholoogid. Parimad tulemused on neil, kes soovivad tõesti muuta oma elu – see tähendab iseennast. Kõik tugiteenuste majutuskeskused töötavad kristlikel alustel. Keskustes on oluline osa ühistegevustel, palvustel ja aruteluringidel. See aga ei tähenda, et mittekristlased ei saa keskuses elada ja teenust kasutada. Oluline on vastastikune mõistmine, osavõtlik suhtumine ja respekt. Meie igapäevasel tööl on pikaajaline perspektiiv ja kuldsed viljad, ei tohi vaid olla kannatamatu ning soovida igavikulist kasumit kohe pärast esimest panust välja võtta.


Maire Latvala palus endisel kinnipeetaval Konstantin Vainulal jagada mõtteid kaplanitööst ja jutustada oma lugu.

Konstantin Vainula
Konstantin Vainula

Kindlasti on kaplanitest vanglas väga suur kasu. Kaplanite töö ei ole võib-olla nii silmapaistev, kuid nende panuse tähtsuse ma paneks vanglatöös esikohale. Kuna nad teevad kõik endast oleneva, et külvata vangidele päästmise sõnumit. Kinnipeetavad ei jaga eriti oma valudest ja hirmudest teistele kaasvangidele või vangla töötajatele. Nad ei ava oma südant ja nõrku kohti, kuid kaplaneid nad usaldavad ja võivad rääkida neile seda, mida teistele ei räägiks. Nende vestluste käigus nad saavadki lohutust, oma elu analüüsida, lootust, usku ja paljud neist saavad ka päästetud ja elu pöördeliselt muudetud.

Vabatahtlike kaasamine tekitab vangidele väga tähtsa tunde – olla väärtuslik ühiskonna osa. Vabatahtlik on inimese teenija ja kõige tugevam sõnum, mis ta toob endaga, on see, et ma tulin teid teenima. Vabatahtlik on pühendunud inimene, ta ei tee seda raha pärast, ja see puudutab. Tihti on vabatahtlik kinnipeetavale eeskujuks ja mõtteaineks, mida muuta enda elus.

Oma 43 eluaastast olen veetnud 20 aastat vanglas. Kasvasin peres, kus kuritarvitati alkoholi ja kus ma nägin perevägivalda ning joominguid. Teismelisena jooksin kodust ära, kuna ma ei tundnud seal armastust ega turvalisust. Ma hakkasin elama tänavatel, kus minust sai kriminaal. Poistega, kes olid minust vanemad, käisime varastamas ja röövimas. Kui olin umbes 11-12-aastane ega saanud hakkama matemaatika ülesannetega, siis mu isa ütles mulle, et olen loll ja minust ei saa tolku. Sellepärast kool mind enam ei huvitanud, kuna tundsin alaväärsuskompleksi. Mõtlesin, et nagunii ma ei saa hakkama. Jäin 5. klassis neli korda istuma ja seal jäigi minu koolitee pooleli. Mind paelus rohkem pättide eluviis. Olles 15-aastane, sattusin varguse ja röövimise eest noortevanglasse. Vabanedes läks minu eluviis  sama rada edasi, isegi hullemini. Olles poolteist aastat vabaduses, läksin ma jälle istuma varguste ja huligaansuse eest. Selle vanglakaristuse ajal suri mu isa haiglas alkoholist tingitud haiguste tõttu. Vabanedes kahe aasta pärast jällegi ei muutunud eriti midagi. Mu elul polnud mõtet ega eesmärki. Ainus muutus, mis oli, et läksin tööle. Ema tarvitas endiselt alkoholi ja peagi elas uue mehega, kes oli samuti alkohoolik. Ühel päeval külastasin ema ning nagu alati, oli seal jooming, olin ka ise purjus. Ma hakkasin vaidlema ema mehega ja meil tekkis kähmlus, mille käigus ma pussitasin teda noaga. Mees suri ning mina läksin teo eest vanglakaristust kandma. Olles vanglas pika karistusajaga olin ma sügavas masenduses. Ma ei tahtnud elada, mul olid suitsiidimõtted. Ühel veebruari õhtul, olles kuuekohalises kambris, hüüdsin südamest: „Jumal, kui sa olemas oled, palun, võta mult elu ära, ma ei taha niimoodi elada!“ ja veel ma küsisin: „Jumal, miks sa mind üldse siia maailma lõid, kui sa oled olemas?“ Sellel hetkel kuulsin õrna häält mulle vastamas: „Sellepärast, et ma armastan sind.“ Sellel ööl ma kogesin elavat ja reaalset Jumalat. Ma hakkasin nutma ning paluma andestust ja paluma Jumalal muuta mu elu. Pärast seda ööd minu elu ja mõtlemisviis hakkaski muutuma. Ma hakkasin igal vabal hetkel lugema Piiblit ja käima kirikus, jätkasin kooliõpingutega ning käisin vanglatöödel. Endine vanglakamp ja -jutud mind enam ei huvitanud. Teised vangid minu selja taga rääkisid, et ma läksin hulluks. Mulle see tegi muidugi haiget, aga ma teadsin, et Jumal on reaalne ja ma tahtsin seda jagada igaühele. Ma vabanesin tingimisi ennetähtaegselt ja läksin kohe kristlikku rehabilitatsioonikeskusesse Living Israel, kuna kartsin minna tagasi vanasse ümbruskonda. Praeguseks olen selle keskuse tegevjuht. Aasta tagasi ma abiellusin – Jumal kinkis mulle abikaasa ja peagi sünnib meil poeg. Olen peaaegu 3 aastat vabaduses olnud ja Jumal on mind selle aja jooksul nii rikkalikult õnnistanud. Mul on elav suhe Issandaga, mul on imeline abikaasa, mul on pere, mul on tõelised sõbrad, mul on teenistus ja kirik. Ja kõik tänu meie suurele ja ustavale Jumalale.

Robert Tšerenkov Tartu Vanglas
Robert Tšerenkov Tartu Vanglas. Foto: Maire Latvala

Vanglasse on oodatud vabatahtlikud oma andidega teenima: kinnipeetavatega vestlema, piiblitundi läbi viima, jumalateenistusel jutlustama, tunnistama ja muusikat tegema. Kui Jumal paneb selle kutse südamele, siis andke endast kaplanitele märku (maire.latvala@just.ee).

Veel rubriigis Töövaldkonnad

Lootuse seemned

Ülemaailmset naiste palvepäeva tähistatakse igal aastal märtsikuu esimesel reedel. Traditsioon sai alguse
Päevasõna

Päevasõna – 30

Pärast 1929. aasta börsikrahhi ja sellele järgnenud ülemaailmset majanduskriisi sattus suur hulk
Eduard Alveri hauatähise pühitsemine - Raivo Nikiforov

Kaplanid kaitseliidus

Vaimulikud on alati olnud seotud kaitseliitlastega. Kui vaimulik ise ei kuulu Kaitseliitu,
Mine asukohta Üles