Vana Testament käsitleb hingamispäeva ülimalt karmilt: 2Ms 31:14: „Pidage siis hingamispäeva, sest see on teile püha; kes seda rikub, seda karistatagu surmaga.“ Kui paljud meie hulgast võiks ellu jääda, kui seda teksti täna sõna-sõnalt praktiseeritaks? Kui paljud ei ole kunagi hingamispäeval mingit tööd teinud? Mina küll ei ole üks nendest. Kui järele mõelda, siis ikka leiab mingisuguse asja, mis oleks vaja ära teha. See väike vaba päeva jupike on nii kallis vara: küll oleks vaja peenraid rohida, oleks vaja e-posti vaadata, millele ei ole nädala sees olnud aega olnud vastata, lõpetada üks projektike ja üldse on enamik asju tehtud Jumala riigi heaks ja teha oleks veel seda, teist ja kolmandat. Muidugi elame me Jumala armu all, teades, et ehkki kõik on pattu teinud, mõistetakse meid õigeks Kristuse lunastuse kaudu (Rm 3:23-24).
Algselt anti see käsk kõrbes. Tegemist oli ühe käsuga kümnest, mille Jumal Moosesele ütles ning see toimus ajal, mil Iisraeli rahvas oli kõrbes teel orjapõlvest vabadusse. Nad olid olnud Egiptuses mitusada aastat ja nende orjapõlv oli läinud kogu aeg hullemaks: kui alguses anti neile sunnitöö jaoks vajalikud vahendid, siis ühel hetkel vaarao ütles: pole minu mure, otsige ise õlgi telliste tegemiseks. Selles orjapõlves ei olnud puhkust – aega, et taastuda.
Iisraeli rahvas oli nüüd teel Tõotatud Maale ja see käsk anti neile enne pärale jõudmist, et nad õpiksid elama vabade inimestena, et nad ei oleks enam orjad ja käsualused ning et nad õpiksid hindama Issandat, nende Vabastajat. Kõrberännak pidi neid õpetama pidama hingamispäeva väga praktilisel moel: kui neil polnud süüa ja taevast langes alla mannat, mida nad iga päev kogusid oma kopsikutega, siis need, kes üritasid olla usinad ja varuks panna osa toitu, avastasid pettumusega, et see läks kähku halvaks. Küll aga ei läinud halvaks see, mis oli kuuendal päeval kogutud. Mõned läksid aga ka seitsmenda päeva hommikul heas usus sööki otsima, kuid nad ei leidnud midagi. Kuigi Jumal ütles kõike ette, siis oli neid, kes ei talitanud selle järgi ning pidid kogemuse kaudu õppima, et varumine polnud hea mõte, samuti pidid nad tõdema, et Jumala öeldu on tõde hingamispäeva kohta – väljal polnudki mingit mannat.
Tänapäeva ühiskond on orienteeritud kiirusele ja edule ja inimesi hinnatakse selle alusel, kui produktiivsed nad on. Kas sinu kohta saab öelda: töökas mees/naine? See on ju iseenesest hea iseloomustus. Kuid kiirustavas keskkonnas võib kergesti tekkida hirm, et kui võtan aja maha, siis kaotan midagi: oma aega, raha (eriti kui tegu on tunnitöö või projektirahadega), võimalusi – magan midagi olulist maha.
Mis on hingamispäeva mõte? See pole ju antud selleks, et teha tegemata töid, neid asju, mida nädala sees ei jõudnud, vaid selleks, et võtaksime aega Jumalaga olemiseks. See ei ole „sabade“ likvideerimise päev. Isegi kui hommikul on kirikus käidud, võib kergesti tulla mõte, et Jumal on nüüd rahul ja ma võin südamerahuga asuda oma toimetustele.
Selle mõtteviisi nõrkus peitub oletuses, et peame Jumalat kuidagi rõõmsamaks või rahulikumaks saama. Hingamispäeva mõte pole Jumala õnnelikuks tegemine, vaid see on antud meie jaoks. Kui Jeesus ja ta jüngrid kõndisid läbi viljapõllu ja näljased jüngrid katkusid viljapäid, hakkasid variserid nende peale kaebama. Jeesuse ajal rõhutati, et hingamispäeval ei tohi tööd teha ja vilja korjamist ning isegi peoga katkumist loeti töötamiseks. Jeesuse vastus variseridele oli: „Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks.“ (Mk 2:27)
Niisiis me ei pea orjama hingamispäeva ega Jumalat. Tahan rõhutada, et me ei pea sedapidi käsumeelsuses olema, et peaksime hirmu tundma, et ühtegi liigutust ei julge hingamispäeval teha. See on just samasugune käsumeelsus, mille pinnalt variserid Jeesuse jüngritele etteheiteid tegid. Oluline on mõista, mis on hingamispäeva mõte. Hingamispäev on selleks, et otsida ühendust Jumalaga ja et mina inimesena saaksin taastatud.
Manna loost pidid inimesed õppima, et Jumal hoolitseb ka siis, kui inimesed seitsmendal päeval puhkavad. Kuigi nad ei läinud välja seitsmendal päeval mannat korjama, nad ei jäänud nälga.
Hingamispäev ei pea tingimata olema pühapäev või juudi süsteemi järgi laupäev. Tähtis on, et kui me ka töötame mõne erilise töögraafiku alusel, et kuuepäevase töötsükli järel leiduks üks, mistahes nädalapäev, mida saaksime võtta enda ja Jumala jaoks.
Nüüd mõni usin kristlane küsib: kuidas on Jumala teenimisega, see on kindlasti erand? Vastus on jah ja ei.
Iga olukorra jaoks ei saa rakendada trafaretseid lahendusi. Mõnikord on erandeid, kus Jumal paneb mingi ülesande meie südamele ja me ei saa öelda: ei, vabanda Jumal, mul on täna vaba päev.
Meid on kutsutud andma kogu elu Jumalale. Rm 12:1 on öeldud, et me peame andma elava ohvri. See tähendab, et see on igapäevane tegevus, hõlmates iga mõtet, tegevust, iga olekut. Minu töö ja puhkus mõlemad peaks olema Jumala teenimine. Väliselt võib paista, et teen tavalist tööd või puhkan niisama, kuid seesmiselt võib inimene olla vaikses palves ja tihedas ühenduses Jumalaga. Seega iga olek ja olukord, kus me oleme, saavad olla meelepärased ohvrid Jumalale.
Jumal ei kutsu meid teenima iga hinnaga. Ta ootab meilt elavat ohvrit, mitte poolsurnut, ei vigast ega ära kulutatud ohvrit, vaid elusat ja tervet ohvrit. Selleks, et ma sobiksin ohvriks, pean ma olema töökorras. Vana Testamendi aegadel ei olnud luba tuua ohvriks vigast looma. Usun, et sama analoogia kehtib ka praegu – peame Jumalale tooma oma parima.
Kui Jeesuselt küsitakse, milline käsk on suurim, siis esimene käsk puudutab Jumala armastamist ja teine käsk, mida Jeesus rõhutab, on: armasta oma ligimest nagu iseennast (Lk 10:27). Jeesuse järgnev selgitav tähendamissõna halastajast samaarlasest õpetab, et peaksime kohtlema inimesi nõnda, nagu soovime, et meid koheldaks. Aga kui me ennast ei kohtle eriti hästi, väsitame ennast – kas me tahame oma ligimest selliselt väsitada ja kulutada? Või tahame olla tublimad kui Jumala käsk ja armastada ligimest rohkem kui iseennast?
Kas me ei peagi teenima inimesi 24/7? Kui vaatame Jeesuse näidet, siis Jeesus teenis küll palju, kuid temagi väsis ja magas vahepeal. Kui oli torm ja jüngritel oli hirm, et laev läheb põhja, Jeesus magas sel ajal. Tal oli nii väsitav päev olnud, et ta ei märganud suurt tormi ja jüngrite paanikat. Mõelge: Jumala Poeg lubas endale magamist. Ta ei olnud valvel, teda pidi äratama, et ta üldse teadlikuks saaks, mis toimub. Jeesus käis ka üksi palvetamas. Kui rahvamassid tunglesid tema ümber, siis Jeesus otsis hetki, et olla ühenduses Isaga, et end vaimulikus mõttes laadida.
Kui aga minna näidete otsimisel päris Piibli algusesse, siis hingamispäeva käsu seletuseks on öeldud: „Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval, seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.“ (2Ms 20: 11) Jumal, kes Sõna jõul oli võimeline esile tooma nähtamatust kogu universumi, loomad ja inimesed, vajas puhkust. Ma ei arva, et kõikvõimas Jumal tegelikkuses vajas puhkust. Kas pole see kirja pandud pigem meie, enda arvates usinate inimeste jaoks, et mõistaksime – kui isegi Issand Jumal sai lubada endale vaba päeva, küllap saame ka meie.
Kuid miks peame üldse pidevalt rabelema ja seda ka Jumala riigis? Kas seetõttu, et oleme vagad või hoopis seetõttu, et meis on süümepiinad või vajadus olla armastatud? Kas sulle on öeldud kunagi lapsepõlves, et sa ei tee midagi piisavalt hästi? Ilmselt on seda öeldud igaühele, aga mõni inimene on oma minevikus kuulnud seda liiga tihti. Nii võib olla tänasesse päeva tulnud kaasa hirm, et ma pole piisavalt hea. Võibolla mõtteviis, et ma pean pingutama rohkem – selleks, et mitte valmistada pettumust ülemusele, pastorile, perele või sõpradele, ma ei saa öelda „ei“ ühelegi pakkumisele. Kõigele peab „jah“ ütlema ja tagatipuks on veel Jumal justkui kuri tööandja midagi nõudmas – nii võib Piiblist justkui silmaklappide või filtriga välja lugeda, et on vaja rohkem armastada, rohkem pingutada. Oma mineviku haavade tõttu kaob võime lugeda Piiblit lahtiste silmadega – see asendub oma tõlgenduse kaudu lugemisega.
Kui inimene pole kogenud tingimusteta aktsepteerimist, siis halvemal juhul võib kristliku teenimise motiiv olla lootus kogeda killukest armastust kaasinimeste tänu ja tähelepanu kaudu. Võime mõelda, et oleme väga pühendunud ja tahame väga olla Jumalale alistunud ja võib-olla on meile eeskujuks suured pühakud, kes oma liha suretasid ja elu andsid evangeeliumi eest, aga kui meie käimatõmbav jõud selle kõige all on süümepiin või mingi puudujääk meie sees, siis ei pruugi sellel tööl head vilja olla. Selleks, et teenida, pean ma andma end tervenemise protsessi ja täituma Jumala armastusest. Muidugi ei ole kõik Jumala riigi töötegijad täiuslikud – kõik oleme mingis arengu- ja tervenemise järgus –, kuid tähtis on, et oleksime asunud sellele teekonnale, kus laseme Jumalal enda seesmised haavad tervendada ja ennast Jumala armastusega täita. Siis ei ole ükski Jumala antav ülesanne meile kogetav kurja tööandja käsuna, vaid Jumala armastuse väljendamise võimalusena.
Milliste motiividega me töötame? Milliste motiividega me puhkame? Kas puhkame ainult siis, kui enam midagi muud enam üle ei jää – näiteks tervis juba kisub kehvaks või oleme läbipõlemise äärel?
Kui puhkame, nii vabal päeval kui töölt puhkusel olles, on oluline mitte unarusse jätta Jumalaga koos olemist. Muidu kaotab hingamispäev oma mõtte. Palju kergem on Jumalaga ühenduses olla, kui elame teatud töörütmis, kus vaikne aeg on kindlalt päevakava osa. Kuid puhkusega kaasneb teatav ebaregulaarsus. Kui päevakava pole paigas, on hoopis keerulisem vaikset aega võtta. Võib juhtuda paradoksaalselt, et puhkus on kõige Jumala-kaugem aeg. Vahel on nii, et töörutiin aitab olla lähemal Jumalale, puhkus aga mitte.
Kui võtame enda laadimiseks aega nii füüsiliselt kui vaimulikult, võidame kõige enam ise – oleme rahulikumad, tasakaalukamad, meeldivamad inimesed. Sellest võidavad inimesed meie ümber. Jumala parim saab tulla meis esile. Meie kõige meeldivamad iseloomujooned tulevad esile, kui oleme puhanud ja iseendasse vaadanud, kui oleme Jumala ligiolus viibinud. Meie eneseanalüüsi võime on töökorras, kui oleme olnud Jumalaga. Saame areneda pühitsuses. Oleme kõrvalseisjale kõige ligitõmbavam reklaam sellest, millised Jumala inimesed võivad olla. Sest mis kasu on minna ja võita hulkasid Kristusele, kui oleme väsinud, närvilised, ärrituvad – kes tahaks tulla Jumala riiki, kui seal on okkalised kristlased?
1Kr 13:1-3: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.
Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi.
Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.“
Armastus algab kõige lähemalt. Pole vaja nuputada, kelle juurde ma täna võiksin minna, kelle juurde Jumal mind saadab, et Jumala armastust näidata. Need inimesed on tõenäoliselt päris minu kõrval, minu ümber – maailm, keda armastada ja keda evangeliseerida, on minu köögis, minu trepikojas, minu poe uksel, lasteaia koridoris, töökoha kohvinurgas. Palju lihtsam on minna tänavanurgale ja hõigata evangeeliumi võõrastele. Nad ei tunne mind, nad ei tea minu vigu. Ma saan jätta hea imidži endast ja öelda, et oleme Jumala riigis kõik hästi pühad – me ei vihastu mitte kunagi, ei solvu ega saa haiget. Aga kui lähen pereliikme või lähedase sõbra juurde, siis ma ei saa seda muljet jätta. See fassaad on ammu kadunud, ta teab mu vigu ja seda, missugune ma olen. Kui ma selle sees, sellisena nagu olen, poolikuna, alles arengujärgus olles räägin, et olen kogenud Jumala armastust, on see palju ehedam ja järgimist vääriv.
Kokkuvõtteks: milleks meile hingamispäev?
Esiteks: see on Jumala antud korraldus, teiseks see on usalduse märk, et Jumal hoolitseb ka siis, kui ma ei tööta pidevalt, kolmandaks, see on vaba rahva tunnus (erinevalt orjadest), neljandaks, see on aeg, et olla koos Jumalaga ja vaadata iseendasse, viiendaks: oleme paremini varustatud teenima ja armastame oma ligimesi palju paremini ja tõelisemalt, sest oleme viibinud Jumala, armastuse allika ligiolus. Aamen.
