Kui perekonda sünnivad lapsed, siis ei ole kellelgi otsest kohustust vanemluskoolitustele minna või kasvatusvaldkonna raamatuid lugeda. Üksikud innukad vanemad siiski käivad koolitustel loevad ka vastavat kirjandust. Vanemluskoolitajana olen märganud, et huvi oma last mõista ja toetada suureneb pigem siis, kui laps hakkab teismeikka jõudma.
Aga kas ka vanavanemlus on midagi sellist, mida võiks õppida või mille üle teiste vanavanematega arutleda? Seekord tahaksin oma kirjutises mõtiskleda just vanavanemluse üle, toetudes muu hulgas Soome luterliku kiriku perenõustajate vanavanemluse ehituskivide koolitusest pärit mõtetele.
Lisaks on see teema minu jaoks ka väga isiklik, sest viimase kaheksa aasta jooksul olen olnud täiesti uues rollis – olen paljulapseline vanaema. Kui oma kolm poega olid koolid lõpetanud ja me abikaasa Tarmoga üle aastakümnete kahekesi olime, siis olin võlutud vaikusest ja rahust, võimalusest taas õpingutesse süveneda ning tegeleda huvialadega, milleks kiire pereelu kõrvalt aega ei olnud leidnud. Poegade abiellumine andis meile vanematena vabadusetunnet juurde – nüüd vastutavad nad ise kõige eest.
Kuni ühel kaunil suvepäeval kaheksa aastat tagasi, kui parajasti kristliku naistekonverentsi raames Rooma vaatamisväärsustega tutvusin, helises telefon. Üks lause oma abikaasalt muutis pöördumatult minu staatust: „Tere, vanaema!“ See rõõmus teade tekitas minus nii palju elevust, et suutsin vist kõigile konverentsikülastajatele innustunult uudisest rääkida… Erilisust lisas seegi, et meie esimese lapselapsena sündis tüdrukuke, sest meie peres olid vaid pojad. Poolteist kuud hiljem sündis järgmine lapselaps ning järgnevatel aastatel veel kolm lisaks.
Meie elus muutus palju, kui mitte igapäevaselt, siis kindlasti pühapäevaselt. Argipäevadel püüame lapsehoidmisega toeks olla, kuivõrd meie töötava vanaema-vanaisa elu seda võimaldab. Enamikul pühapäevaõhtutel ei valitse meie elamises erilist korda, sest see on saanud mitmeks tunniks mängutallermaaks viiele lapselapsele. Pärast ühist lõunasööki on nõudepesumasinal tööd veel esmaspäeva hommikulgi. Nendel pühapäevastel kohtumistel on eriline väärtus. See on rikkus, mida on keeruline isegi sõnadesse panna. Vahest väljendavad seda Pühakirja sõnad: Lapselapsed on vanade kroon ja laste uhkuseks on nende vanemad. (Õp 17:6)
Aga mida peaks siis vanavanemlus kaasa tooma?
Oma vanematel on esmane vastutus ja õigus lastele kasvatuse andmisel, vanavanemad saavad vanemate kasvatust vaid toetada. Vanavanemlusele pühendumine loob põlvkondade vahele ühenduse ja järjepidevuse. Vaatamata sellele, et meil oma laste kasvatuse kogemus suurem on, ei ole kohane seda ainuõigeks pidada ega vääramatuks eeskujuks tuua. Selles peaks olema kõigil vanavanematel tarkust – mitte halvustada noori lapsevanemaid ning õpetada ja juhendada kindlasti vaid siis, kui selleks konkreetselt nõu küsitakse.
Kui me oleme oma laste kasvatuses midagi hästi teinud, siis on meie lastel lapsevanemana see eeskuju niigi „kuklast võtta“, toimivad mustrid lähevad kindlasti edasi. Vanavanem peab usaldama oma lapsi nende kasvatustöös ning pakkuma omapoolset abi ilma noore perekonna siseasjadesse sekkumata.
Väärtused ja traditsioonid peaksid järgmisele põlvkonnale edasi kanduma nii sõnade kui eeskuju kaudu. Vanaemade ja vanaisade mälestustel ja lugudel, ka piiblilugude jutustamisel on oluline koht – need on rikastavaks kingituseks lapselapse eluteele. Lastele meeldivad lood ning neid võib ikka ja jälle uuesti rääkida, see ei ole keeruline. On suur väärtus, kui lapsed saavad meenutada, et neil olid usklikud vanavanemad. Eeskujuks olemine on tõenäoliselt keerulisem, sest kuidas meil endil vaimuviljade kasvatamisega lood on? Aga kindlasti tasub pingutada, et arendada nii pikka meelt, tasadust, enesevalitsust kui lahkust. Vanavanemate oluline kohustus on koos vanematega kaitsta laste arengut – meie ajastu tõeliseks väljakutseks on säilitada lastele lapsepõlv. Igas eas lapsele on olulised hellus, armastav puudutus ja imetlus. Tingimusteta armastuse väljendamine võib vahel olla päris tõsine väljakutse, kuid eelkõige on see just vanavanemate kätes. Me ei tohi unustada, et tingimusteta armastustust tuleb väljendada ka neil hetkedel, kui tundub et laps või noor seda kõige vähem väärib. Lapsele on ka see väga oluline, et vanavanem peab alati oma sõna.
Sagedane koosolemine ja ühised tegevused lastelastega loovad lähedust, mis jääb püsima. Koos vanavanematega võib teha nii igapäevaseid toimetusi kui osaleda huvitavates ja erilistes tegemistes. Kindlasti võiks aega võtta, et olla neile mängukaaslasteks, seda nii rolli- kui lauamängudes. See on sobiv aeg uuesti malekäigud meelde tuletada ja nautida „Reisi ümber maailma“, „Aliasest“ rääkimata …
Vanemate ja vanavanemate vahendusel õpib laps tundma ka tunnete maailma ja seda puudutavat rikkalikku ja väljendamiseks vajalikku sõnavara. Vanavanemate, laste ja lastelaste vahel tekib mitmesuguseid tundeid. Kõik tunded on olulised ja nende tundmine peaks olema lubatud, kuid oluline on õpetada maast-madalast tugevate tunnetega toimetuleku oskust, sedagi on kõige tõhusam õpetada läbi eeskuju. Vanavanematega võib lapselaps rahulikult arutada ka erimeelsuste üle. Lapsed vajavad eeskuju nii andeks palumises kui andeks andmises. Vanavanemad saavad oma elukogemusele toetudes ehitada vajadusel leppimise sildu põlvkondade vahele ja anda ka eeskuju vastuolude lahendamisel. Kindlasti on vanavanemate kohuseks on kohelda kõiki oma lapselapsi võrdselt, lapsed ei pea üles kasvama tundega, et kedagi nende seast eelistati. Sellisest ebavõrdsuse tundest on raske ka täiskasvanuna vabaneda.
Elukaar läheb oma rada pidi ja vanavanematel on võimalus olla eeskujuks naise ja mehe loomulikul vananemisel. Kui mõtlen vanaemaks olemise privileegidele, siis olen tänulik võimaluse eest näha lapse arenemise imet – iga nädalaga tuleb neile juurde oskuslikke liigutusi, juba paariaastastele ilmub järjest uusi ümbritsevat maailma puudutavaid sõnu. Tõenäoliselt ei osanud ma oma laste kasvades seda kõike niimoodi märgata ja imetleda. Toredad on olnud hetked koos väikeste inimestega maailma avastamisel ja ühiselt tegutsemisel-toimetamisel. Tore on olnud osa saada nende sünnipäevadest, lasteaia- ja kooliüritustest, koos tähtsaid pühi tähistada. Loomulikult on ka vahel energiat nappinud ning väsimust olnud, kuid see tunne läheb kiirelt mööda ja meeles püsivad ikka erilised ühised hetked. Samas ei ole me kõik vanavanematena päris samas olukorras, kui perre sünnib erivajadustega laps, siis on ka vanavanemate toetusvajadus kordades suurem. Ka vanavanemate kõrgem vanus toob kaasa piiranguid.
Alustasin küsimusega: kas vanavanemaks võiks või peaks õppima? Kindlasti on olulisi põhimõtteid, mille üle vanaemad ja vanaisad juurelda võiksid. Üheskoos oma rolli mõtestamine oleks vast toredam ja tulusamgi. Aga sellest olulisem on siiski vanaemaks ja vanaisaks kasvamine ja seda ikka lastelaste kõrval olles.
