Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Article Category archive

Jutlus

Hea majapidaja

149 hea majapidaja jutlus piibel. Foto: Shutterstock

Käesoleva teema üle mõtisklema ärgitas mind John Wesley samanimeline jutlus, mille ta pidas Edinburghis 1768. a mais. Uue Testamendi üks tuntumaid tähendamissõnu räägib talentide kasutamisest (Mt 25). Enne võõrsile rändamist jagas isand oma varanduse sulaste vahel ning tagasi saabudes päris neilt aru, kuidas sulased olid nende kätte usaldatud varandusega ringi käinud. Kahele sulasele, kes olid isanda rikkust suurendanud, sai osaks tunnustus – „sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle.“

Loe edasi

Ajast ja selle pühadusest

16. augustil 2009. aastal purustas Jamaica endine sprinter – praeguseks kaheksakordne olümpiavõitja ja üheteistkümnekordne maailmameister – Usain Bolt Berliinis 100 m jooksus kolmandat korda enda sooritatud maailmarekordi ja arendas lühikest aega kiirust 44 km/h, läbides 100 meetrit 9,58 sekundiga. See tundub uskumatu saavutusena ja ometi on tema tuules tänaseks hulk ambitsioonikaid noori mehi püüdmas antud rekordit purustada. Me kõik ei jookse ajaga nii auahnel viisil võidu, kuid teeme seda omal moel ja endi suutlikkuse kohaselt, teades, et me olemine siin maa peal on piiratud. Me tahame lühikeses vahemikus võimalikult palju saavutada ja võimalikult kaugele jõuda. 

Loe edasi

Keti üks lüli

144 pexels-kelly-l-2876511

Mäletan hästi, kui sain Jumalalt kutse misjonitööks. Olin kuulnud, kuidas Nõukogude Liidus kristlasi vaenati ja et Piibel oli keelatud raamat, mida ei saanud raamatupoodidest osta. Nii otsustasime 1970. aastate keskel sõpradega viia Läti usklikele Jumala Sõna salakaubana. Vanemad kartsid meie pärast väga, ema arvas, et kui peaksime vahele jääma, saadetakse meid Siberisse. Seepärast peitsime piiblid enne reisi minu kodutrepi alla.

Loe edasi

Jõulud ja misjon

„Alguses lõi Jumal taeva ja maa.“ Nii tuttavad sõnad paljude jaoks, kas pole? Oli 1968. aasta 24. detsember, jõuluõhtu, kui needsamad sõnad ning järgnevad 9 salmi Piibli päris algusest kõlasid väga suurele hulgale inimestele üle terve maailma. Arvatakse, et umbkaudu veerand kogu tollasest Maa elanikkonnast sai sellest osa. Kolm päeva varem oli Maalt Kuu suunas startinud esimene mehitatud kosmoselend, mis väljus Maa gravitatsiooniväljast, jõudis Kuu orbiidile ning sealt tagasi Maale. Apollo 8 oli Apollo programmi teine mehitatud lend, pardal kolm astronauti – Frank Borman, James Lovell ja William Anders. Jõuluõhtu otseülekandes Maale otsustasid nad kuulajaskonda tervitada nende 1. Moosese raamatu salmidega.

Loe edasi

Soolane ja särav

(Wesley jutluse ainetetel)

Inimesed otsivad enda ümber kangelasi, kes oleks mingis mõttes eeskujuks. Näiteks sportlased. Paljude jaoks Eestis on olnud suureks šokiks uudis, et meie parimad suusatajad on mitmeid aastaid kasutanud dopingut. Millegipärast ei ole see ainult nende asi, vaid ka ümbritsev ühiskond tunneb, et see on kõigisse puutuv ja paljud tunnevad end petetuna. Poliitikuid vaadeldakse samamoodi. Inimesed üldiselt valivad neid, kes paistavad usaldusväärsed ja on hea kuulsusega. Kui aga mõni poliitik eksib töös või eraelus, tunnevad inimesed ka kõige kaugemas külas, et see puudutab kuidagi neid.  

Loe edasi

Inglite sõnum

Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale.“ (Lk 2:10) 

Juba varasest lapsepõlvest saadik seostub mulle jõulude tähistamine erilise sooja atmosfääriga lähedaste keskel ning mingisuguse helge imeootuse lootusega. Jah, jah, täpselt imega! Sest jõululugu pole midagi muud, kui uskumatu ime, mis vaevalt tänapäeva inimese mõistusesse mahub. 

Loe edasi

Kõrbeseisund kui kiusatuseseisund uskliku inimese elus

Jumala loodud maailm on täiuslik kooslus paljudest erinevatest loodusimedest. Looja on ühte terviklikku kooslusesse ühendanud tasandikud, mäed, mered, ookeanid, orud ja ka kõrbed. Mõned nendest kohtadest on inimesele ohutumad. Kõrb seevastu võib muutuda asjatundmatu inimese jaoks väga raskesti talutavaks kohaks. Sarnaselt looduslikule kõrbele võib iga kristlane tunda oma vaimulikus elus teatud perioodidel tühjust ja võibolla isegi mõttetust selle osas, millega ta tegeleb. Mõnel puhul on sarnaseid aegu uskliku elus nimetatud kõrbeperioodiks.
Edasi keskendun kolmele võimalikule põhjusele, mille mõjul inimene võib sattuda kõrbeperioodi e. kiusatuseperioodi.

Loe edasi

Jõulukellad… Uksekell?

Mõni aeg tagasi koputas keegi mu kodu uksele. Olin maja teises otsas toimetamas ega kuulnud esialgu. Kui märkasin, läksin avama ja ütlesin külalisele, et ta oleks võinud uksekella helistada: „Näe, muidu oleksin peaaegu tähele panemata jätnud, et ukse taga oled!“ – „Kus see uksekell teil on?“ – „Ee… Tõsi jah – me vahetasime ju paar aastat tagasi ukse välja… Eelmise uksega oli uksekell kaasas, nüüd meil ju kella polegi! Vabandust!“

Tänapäeval on kõiksugu vahvaid uksekelli kõikvõimalike helinate ja tilinatega. Aga koputamine uksele on toiminud lausa läbi aastatuhandete ning selle tähendust ei pea entsüklopeediast otsima.

Kop-kop-kop

Paar tuhat aastat tagasi koputas Jeesus selle maailma uksele. Piiblis öeldakse Johannese evangeeliumi alguses selle kohta nõnda: „Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu“ (Jh 1:11). Tuttav oli universumi Looja ennekõike iisreali rahvale, aga omadeks pidas Jumal ometi kõiki.

Kop-kop-kop

Issanda koputus ei olnud siiski vaid globaalne ja üldine, vaid lisaks ka individuaalne. Sõnumis Laodikeia kogudusele läks asi n-ö isiklikuks. „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga“ (Ilm 3:20). Siinne pöördumine on koguduse poole, kuid kõlab samas nii konkreetselt, et meil igaühel on põhjust kõrvu teritada.

Kop-kop-kop

Suur pilt ja detailid

Filmidest või fotograafiast on meile tuntud mõisted üldplaan ja lähiplaan. Või siis räägime ‘suurest pildist’ ja ‘detailist’. Ei saa küsida, kumb on õigem või olulisem. Profifotograaf, kellega mul oli kord eesõigus väike koolitus läbi teha, rõhutas muuhulgas korduvalt, et pildistamisel on tarvis kaameraga liikuda kord objektile hästi lähedale ja teinekord jälle hoopis kaugemale. Pildile jäävad siis erinevad asjad ning loovad sellele erilise iseloomu.

Kristlik õpetus toonitab, et Jeesus on kogu maailma lunastaja. Samas näitab ta meile, et Jeesus on iga üksiku inimese lunastaja. Kaks tähtsat teemat – omavahel küll seotud, aga siiski kaks ise asja. Meil on vahel pisut mugavam näha Jumalat tegutsemas kusagil „mujal“ ja muidugi arvame, et ta peaks lahendama maailma suured probleemid, võimaldades meil jääda pigem nende uudiste mugavateks pealtvaatajateks. Teisalt tuleb paljudel meist ette aeg-ajalt olukordi, kus hing justkui kisendab: „Kus sa, Jumal, nüüd oled?!“ Tahaks, et ta oleks just siin, minu elus, otse minu põletavate probleemide juures, ja kipume talle etteheiteid tegema, sest ta näib olevat pigem kauge ja suur, seda gloobust eemalt jälgiv Jumal.

Piibel aitab meil mõista, et Jeesus sündis siia kogu inimkonna heaks ning samas iga üksiku inimese – sinu ja minu – heaks. Mõned meist on rohkem huvitatud globaalsest, teised individuaalsest mõõtmest. Ühtesid huvitab esmajoones „suur plaan“, teisi üksikasjad. Ometi ei saa keegi meist ignoreerida seda „detaili“, milleks on meie endi elu.

Jõulud on Jeesuse koputus meie uksele

Jõuludest võib rääkida mitmel moel. Olgu sel korral meie lähenemiseks tõdemus, et jõulud on Jeesuse koputus meie uksele.

Kop-kop-kop

Üleskutsest, et jõulude ajal peaksime vaikseks jääma ja endasse vaatama, on saanud rohkesti pruugitud klišee. Samas on ka klišeede algses tuumas kunagi ikka mingi tera olnud. Nõnda tuleb ka tunnistada, et vaikseks jäämisel on oma väärtus. Aga milleni see meid viib? Vaikus iseenesest võib olla ka täielik tühjus. Kuid vaikuses võime ka midagi olulist hakata tähele panema, mis melu keskel muidu märkamatuks jääb. Nii et võib-olla vaikus polegi täielik vaikus, vaid hakkame tasapisi koputust kuulma?

Mõelgem sellele, mida koputus võib meie jaoks tähendada.

  • Koputus võib kaugele kosta, koputust võib ka mitte kuulda (kui näiteks teler väga valjusti jõulumuusikat või järjekordset seebiooperit mängib)
  • Koputust võib tähele panna, koputust võib ka mitte märgata
  • Koputusele võib reageerida, koputust võib ignoreerida
  • Koputust võib oodata, koputusest võib ehmuda
  • Koputusele võib kellegi tähelepanu juhtida („Kas kuulsid, keegi koputas uksele!“), koputuse puhul võib eeldada, et keegi teine avama läheb.

Uks kui kujund vastastikusest suhtest

Ehkki koputada võib muidugi ka aknale või maja seinale, viib koputamine me mõtted siiski esmajoones uksele. Meie piiblitekstis, kus Jeesus ütleb: „Ma seisan ukse taga ja koputan…“, on omamoodi päris huvitav, et lause algab tegelikult sõnaga „Vaata!“ (varasem piiblitõlge) või „Ennäe!“ Justkui koputamine ise ei olegi olnud piisav tähelepanu äratamiseks – Jeesuse koputamisele on tarvis eraldi tähelepanu tõmmata: „Hei! Kuule! Halloo! – Kas hakkab juba kohale jõudma, et ma siin innukalt ust müksin?“ Paistab, et seespool olija on väga kõva kuulmisega – või on ta tähelepanu tõesti hoopis mujal.

Uks on läbi aegade kandnud endas väga sümboolset tähendust. Uks ja ukselävi on ülemineku, teisenemise, muutuse tähis. See on olnud väga oluline ja sügava tähendusega kujund Piibli erinevatele autoritele. Uks tähistab sageli kodu tervikuna, sest uks on sissepääsutee kõigesse, mis kodus on või mida kodu tähistab. „Südameuks“ on siis vastavalt sellele tee avamine kogu meie olemusse. Uks, mis on suletud, varjab ja välistab (nii halba kui head). Avatud uks osutab võimalustele (vrd Ilm 3:8; Ap 14:27).

Koputus uksele pakub tõepoolest rikkalikku mõtlemisainet. See kirjeldab vastastikuse suhte võimalust. Ühel pool on tema, kes annab märku: ma soovin tulla su juurde. Ma soovin olla seespool, olla osa sinu elust. Ma soovin jagada sinu rõõme ja muresid. Siinne tekst tuletab meelde, et initsiatiiv on Jumala poolel (nagu see Eedeni aiast alates on olnud!). Jumal, kellest Jeesus meile sõnumi tõi, ei ole ükskõikne, eemalolev Jumal, kellele ei läheks korda minusuguse väikese inimese elukene.

Niisiis, ühel pool on armastuse märguanne, soov ja hea tahe.

Teisel pool on otsustamine. Kui Jeesus meisse luba küsimata sisse murraks, ei oleks tal põhjust koputada. Ta koputab ja see tähendab, et ta näitab tahet luua meiega suhe. Meil teisel pool on võimalus valik teha ja otsustada. Meil on võimalus koputust märgata, sellele reageerida, avada oma süda ja öelda: Tere tulemast!

Tulen ja söön õhtust… Ühine söömine oli tol ajal eriti tähtis osaduse ja ühtekuuluvuse tähis. Selle olulisus on väärtustatud siiski tänapäevalgi paljudes kultuurides.

Mida Jeesuse sisenemine meie ellu endaga kaasa võib tuua?

1. Jeesus tuleb, et olla meie elus. Kui näiteks ka jõuludel on ühine söömine paljudes peredes väga oluline, siis sealjuures pole asi sugugi üksnes söömises. See on ennekõike suhtlemise, koosolemise, osaduse vorm. Lähedus üksteisele. Nii et pilt Jeesuse soovist meiega n-ö lauas ühineda sobib jõuluajaga väga hästi kokku. See tähendab Jeesust meie kodus, Jeesust meie elus. Ta ei ole väljaspool, ta ei ole eemalseisja.

2. Lisaks osadusele meiega tähendab Jeesuse koputus veel midagi enamatki. Jeesus tuleb, et meid uuendada, sest tema ligiolul on mõju. Jeesuse koputus ja soov siseneda meie ellu ei tähenda seda, et meie elus oleks kõik tingimata hästi. Ta koputab, et meie elu uuendada peegeldama neid väärtusi, mis Jumalalt pärit. Küllap on paljudele meist tuttav kogemus, kui ootamatu külalise puhul hakkame uksel end vabandama ja püüame leida viisi, kuidas viisakalt öelda, et praegu ei ole külastamiseks hea aeg, toas kõik segamini ja lisaks muudki mured.

Jeesuse puhul me võime olla ausad ja tunnistada: tõepoolest, kõik meie elus ei ole nii ilus ja korras, et sobiks teda vastu võtta. Aga see pole põhjus tema koputuse ignoreerimiseks. Jeesus koputas Laodikeia koguduse uksele mitte seepärast, et väikest viisakusvisiiti teha, vaid seepärast, et kogudus vajas Jeesuse uuendavat ja muutvat väge.

Armastus ukselävel

Uks on suhete loomise kujund. Suhete kõige kaunimaks tasandiks – ja samas kõige suuremaks väljakutseks – on armastus.

Armastust väljendab ühelt poolt see, et Jeesus üldse koputab – soovib siseneda meie ellu, osaleda selles ning meid uuendada – ja teiselt poolt väljendab armastust see, et ta jätab meile võimaluse avada.

Jeesuse koputus me südameuksele on selles mõttes on ebatavaline, et see saadab meid jätkuvalt. Avamine temale ei ole ühekordne tegu või jõululise hetke meeleliigutus. On omamoodi müsteeriumiks, et meil on alati võimalus Jeesust enam oma ellu sisse lasta. Tegelikult on see inimsuhetes umbes samamoodi. Ka väga sügavas läheduses kallite inimestega me jätkuvalt koputame. Me anname üksteisele märku soovist jagada oma elu igas uues olukorras – ja avame end teineteisele. Jätkuvalt.

Suhted ei ole midagi, mis üks kord ja alatiseks paika pannakse. Suhted on dünaamilised, seal on areng ja kasvamine. Niisugune on ka meie suhe Jeesusega.

Kop-kop-kop…

Kas meil on õigus keelata?

Üks meie koguduseliige küsis valimiste eel: „olen segaduses: kas peaksin valima kristlase, kes ei käitu kristlase moodi, või lihtsalt hea inimese?“ teisisõnu: kas valin väidetavalt „omade sekka kuuluva“ inimese või valin nii-öelda „võõra“, kes tundub minu jaoks moraalses mõttes usaldusväärsemana?

Omade ja võõraste küsimus on suur ja tõsine küsimus. Sellele toetub enamik meie hoiakuid, hinnanguid, mõtteid, aga sageli ka meie konkreetne käitumine, näiteks äsjaste valimiste puhul.

Loen jutluse aluseks Mk 9:3839: „Johannes lausus talle: „Õpetaja, me nägime üht meest sinu nimel kurje vaime välja ajamas ja me püüdsime teda keelata, sest ta ei käi koos meiega.“ aga Jeesus ütles: „Ärge keelake teda, sest ükski, kes teeb minu nimel vägeva teo, ei saa järgmisel hetkel rääkida minust halvasti.“

Loe edasi

Saatana sepitsused

John Wesley jutlustekogu põhjal (jutlus 42)

Kuna oleme Jumala rahvas, peaks meil kõigil sellist pealkirja lugedes tekkima õigustatud küsimus: „Mis peaks meil, kristlastel, olema asja saatana sepitsustega?“

Ometi, elades siin maailmas, näeme, kui väga on hingevaenlasest mõjutatud elu meie ümber, veelgi enam – meie sees.

„Ah, mis sa loed ja ülistad saatana tegusid!“ kuulen tihti oma naist ütlevat, kui olen talle ette lugenud järjekordse uudise pealkirja. Negatiivne müüb! Samas on see elu meie ümber ja sedakaudu ka meie mõtetes. Meie ümber on väga palju head, aga ka kurjust. See viimane on saatana sepitsuste vili. John Wesley oma 42. jutluses keskendub aga ühele spetsiifilisele valdkonnale nendest. See valdkond on tihedalt seotud meie, usuinimestega, et meid maha kiskuda. Nimelt on saatan võtnud eesmärgiks kasutada Pühakirja, et selle algset mõtet moonutades panna Jumala sõna enese vastu rääkima.

On teada mõnekümne aasta tagune lugu, kus tänaseks tuntud ja lugupeetud muusik ei saanud/jõudnud käia ettenähtud fagotitundides. Kui saabus kevad ja üle-eestiline instrumentalistide konkurss, ilmus noor muusik välja ja esitas oma vanuse kohta väga raske loo erakordse sära ja vilumusega. Eksamikomisjon oli vaimustuses – see esitus on puhas 5, ei – 5+! Nõnda arvaksime ehk meiegi. Ometi seisis heale hindele vastu tema oma õpetaja, kelle sõnum oli:

„Ärge laske ennast segadusse viia – selle suurepärase pillimängu ja esitusega ta lihtsalt varjas oma halba pillimänguoskust!“

Kuidas saab hea pillimänguga varjata halba pillimänguoskust?! See põnev juhtumine naerutab paljusid muusikud, aga ka mittemuusikuid veel tänapäevalgi.

Nii ilmselged piiblitõed, millel rajaneb meie usk, päästmine, rõõm, pühadus, aga ka paljud Jumala tõotused, on saatana peamised sihtmärgid, mille mõistmist ta meie puhul valikuliselt kas „täpsustab“ või „avardab“.

Tulles Jumala juurde, oleme vaimustunud ja tänulikud Tema armu eest, rõõmsad ja vaimustunud selle määratult suure kingituse, pühaduse eest, mis meile on osaks saanud. Saatanale ei jää see märkamata ja õige pea on ta kohal:

„Häh – pühadus või asi! Näe, vaata Peetrust või Paulust! Või siis lähemalt (järgneb loetelu pühadest pastoritest, aga ka tublidest vagadest meie ümber, keda teame pühad olevat) – sul pole lootustki!“

Meie südames on Jumala sõna, mis kinnitab, et keda Tema puhastab, on puhas ja õige. Ometi on tuju rikutud. Sest NEED INIMESED ON PÜHAMAD!

Sel hetkel on saatan suutnud tabada juba mitut kärbest ühe hoobiga, sest tal on õnnestunud röövida meie rõõm, mis on meie tugevus (sest: rõõm Issandast on meie ramm! Ne 8:10)

Jah, see rõõm peaks ju olema Vaimu vili. Seda meenutab nüüd saatan meile usinasti: (Gl 5:22 Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus…)

Niisiis pole tarvilikku pühadust, rõõmust ja varsti ka rahust rääkimata. Aga ega hingevaenlane siinkohal jäta. Nüüd asub ta meie kõige olulisema – usu juure kallale:

„Kas sa ikka oled päästetud? Kuivõrd sinusugustel on mingit lootust päästmisele?“ Kõige selle taustal tõstatab ta vaikselt küsimuse kogu meie usu(-elu) mõttekuses. Milleks vaeva näha, kui isegi Pühakiri (vt eelnevat) sedastab üheselt, kui kaugel me oleme nõutavatest standarditest.

Siinkohal peab John Wesley oluliseks meenutada, et kui jätta kõrvale erandid, koosneb uskliku inimese elu etappidest, milledest olulisemad on:

  • uuestisünd
  • pühitsusprotsess
  • taevas

Kõik ei juhtu ühekorraga ja sellepärast püüab saatan röövida meie motivatsiooni pühitsusprotsessis. Ta ei ütle, et me pole päästetud, vaid oma küsimusega „KAS SA IKKA TÕESTI…?“ püüab ta meid, tihtilugu kahjuks tulemuslikult, paisata lootusetuse ja kahtluste savisse, millest me ei jaksa ning, veidi hiljem juba pettunult, ei taha pöörduda Jumala poole.

„Pühadus, aga mitte minu jaoks!“ oleme sunnitud kõik eelneva lühidalt kokku võtma. See on üksnes nendele ja nendele pühadele meie koguduses ja väljaspool, kellele Jumal on selle kinkinud.

Minul pole lootust!

Selles viimases tõdemuses on koos lootusetus, käegalöömine, aga rohkem või vähem varjatud nurin Jumala aadressil. Me matame oma talendi.

Nurina kohta ütleb John Wesley, et see viib meid Jumalast eemale, koguni nii palju eemale tagasi, et kaugemale isegi punktist, kust alustasime Jumala poole liikumist.

Kui enne Jumala juurde tulemist polnud meil midagi, siis nurina järel pole sedagi…

Paratamatult seisame siinkohal küsimuse ees – mis juhtus? Miks läks nii?

Meenutagem siinkohal, et saatan oma sepitsustega on väga piibellik. Ta peegeldab Pühakirja, tehes seda siiski kõverpeegliga.

Jumala sõna on vaimumõõk ja me võime vaid oletada, kuidas oleks kujunenud inimkonna ajalugu, kui Eeva oleks paradiisiaias saatanaga vestlusse laskumise asemel Vaimu mõõka kasutanud.

Me teame, et Jeesus kasutas seda väga tulemuslikult ja pärast kolmandat korda saatan lahkus. Seega on väga oluline, et loeksime igapäevaselt Pühakirja, ja soovitavalt õpiksime seda ka pähe, et see lahingus meil käepärast oleks.

Teine oluline tala meie usuelus ja selle kasvamises on igahetkeline osadus Temaga. Mitmeid sajandeid tagasi elanud munk, vend Lawrence oli mees, kes sedastas, et meie palve ja osadus ei jää palvekambrisse, vaid peab olema meiega kaasas igas tegevuses. Lawrence kasutas ka iga vaba hetke, et mõelda Jumalast, meie Loojast, ning nautida Tema ligiolu.

Ma ei tea, millised on teie lemmikteemad ja -mõtted, mis teid vaimustavad ja/või millega te oma vabu hetki täidate. Omast kogemusest võin öelda, et otsides sellistel hetkedel Jumalat, olen tundnud Tema ülevoolavat armastust ja ligiolu, mis ületab kaugelt mu igatsuse.

Me elame siin maailmas saatana sepitsuste keskel. Temale pole püha miski (sh Pühakiri).

Olgu siis meil teadmisi Jumala sõnast, et saaksime vajalikul hetkel talle vastu astuda. Samuti olgu meil oskus ja harjumus puhata Jumala ligiolus. Selles ligiolus kaovad kahtlused, nurin ja uskmatus. Asemele astuvad rõõm ja rahu.

Mine Üles