16. augustil 2009. aastal purustas Jamaica endine sprinter – praeguseks kaheksakordne olümpiavõitja ja üheteistkümnekordne maailmameister – Usain Bolt Berliinis 100 m jooksus kolmandat korda enda sooritatud maailmarekordi ja arendas lühikest aega kiirust 44 km/h, läbides 100 meetrit 9,58 sekundiga. See tundub uskumatu saavutusena ja ometi on tema tuules tänaseks hulk ambitsioonikaid noori mehi püüdmas antud rekordit purustada. Me kõik ei jookse ajaga nii auahnel viisil võidu, kuid teeme seda omal moel ja endi suutlikkuse kohaselt, teades, et me olemine siin maa peal on piiratud. Me tahame lühikeses vahemikus võimalikult palju saavutada ja võimalikult kaugele jõuda.
Me püüame nii pingsalt aega „juhtida“ (time management) – seda peensusteni mõista ja mõõta, arvestada ja planeerida, sellele eesmärke seada, aega võita ja enese kasuks tööle panna jne. Justkui oleks meie aja omanikud ning aeg meie teenistusse antud sulane. Ometigi on tegelikkus vastupidine – aeg on Jumala poolt seatud valitsema kõige loodu – kaasa arvatud inimese üle. Aeg oma määratuse, kulgemise ja rütmidega on Jumala seatud olemisviis maise maailma jaoks. Nagu kogu ülejäänud loodu, lähtub aeg Jumalast, teenib Jumalat, Tema eesmärke ning „suubub“ Jumalasse. Ajal on üks isand ja see on Jumal. Aeg on loodud Tema austuseks ja kiituseks. Meid on asetatud elama Jumala loodud ajaraamistiku sisse, nii et sagedane käibefraas „Mul ei ole aega!“ osutub tõeseks hoopis tähenduses, et me tegelikult ei oma aega, mida saaksime juhtida, valitseda, võita ja oma kasuks tööle panna. Suurt osa sellest tuleks meil teha hoopistükkis iseendiga.
Nähtava maailma ajalise dimensiooni kõrval eksisteerib teine, nähtamatu ja igavikuline olemisviis – vaimne reaalsus. Nii nagu Suure Piiblileksikoni koostajad Fritz Rienecker ja Gerhard Maler (2011) seda väljendavad, murrab igavik aeg-ajalt maisesse aega sisse – igaviku päästehüvesid on võimalik mõnikord kogeda maises elus; me saame liikuda „vaimus“; kuulda, näha ja mõista asju, mida selle maailma keel väljendada ei suuda jne. Heaks näiteks Piiblis on lugu sellest, kuidas prohvet Eliisa palub linna piiramise keskel oma hirmunud sulase pärast, et Jumal ta silmad avaks, mille peale poisi silmad avatakse ja ta näeb mäge täis tuliseid hobuseid ja vankreid ümber Eliisa (2Kn 6:16-17). Piibel on täis lugusid inimestest, kes näevad nägemusi, kohtuvad inglitega, (nt Ap 10:3 jj), kes saavad Jumala tervendava väe puudutuse osaliseks (nt Mk 5:25 jj). Nähtava aja ja nähtamatu igaviku maailmad erinevad mitte niivõrd kestvuselt kuivõrd sisult, ometigi on nähtav ajalik ja nähtamatu igavene – nagu sõnab vana-rooma kirjanik Vergilius: „Aeg möödub, igavik jääb.“
Aeg saab oma pühaduse (s.t muust ajast eesmärgistatud eraldatuse, kõrgemale tõstmise) igavikulise püha Jumala sisenemisest ajalisse olemisviisi ja Tema kohtumisest oma looduga – Tema ilmutusest. Püha on hetk, mil Mooses näeb põlevat kibuvitsapõõsast (2Ms 3:2 jj). Püha on Eelija kohtumine Jumalaga Hoorebi mäel (1Kn 19:8 jj). Jõulude ajal laulame üheskoos üle maailma tuntud laulu „Püha öö“, mis märgib kõige erilisemat ja pühamat aega maise aja loos, mil Jumal siseneb kaduvasse maailma, võttes kaduvuse rüü enda kanda. Eesmärgistatud ja auline on aeg, mille Jumala Poeg veedab maises olemisviisis oma loodu keskel. Püha on Tema ristisurm, ülestõusmine ja Taevasse minemine. Püha on Püha Vaimu langemine inimlaste peale ja Tema töö meie sees. Pühad on hetked, mil Jumal tuleb ja kohtub oma rahvaga jumalateenistusel, sakramentides, palves, paastus, ülistuses, piiblilugemises, meie tavatoimetuste keskel.
Lisaks eelpool välja toodule on Jumal harjumuspärasest eraldanud hingamispäeva (sabati), puhkeaasta (sabatiaasta, vabastusaasta – igal 7. aastal tuli iisraellastel anda oma põllule puhkeaega ja sel ajal oli keelatud oma rahva seast võlga tagasi nõuda – see tuli pühitseda hingamispäeva Issandale) ja juubeliaasta (orjade vabaks laskmise ja omandisuhete taastamise aasta – iga 50. aasta). Tänapäeva kristlastena tähistame mainitud kolmest eelkõige hingamispäeva, kuid on ka juba neid meie seas, kes on taasavastamas puhkeaasta erilist õnnistust. Need kolm on tsüklilised, korduvad, Jumala poolt pühitsetud ajad, mil Jumal tahab eriliselt tuua inimeste fookusesse Tema Isiku, Tema piiramatu olemuse, armulikkuse, ustavuse ja armastuse meie vastu. Need on tänuliku äratundmise ja tunnustamise ajad, Jumala armastuse erilised vastuvõtmise ajad.
Aeg ei ole meile antud juhtimiseks ja võitmiseks. Jah, ajaline olemisviis on meie jaoks piiratud, kuid see pole põhjus kartuseks ja kiirustamiseks. Aeg on antud meile äratundmiseks – Jumala ja meie endi äratundmiseks, Jumala tahte, meie kutsumuse ja eesmärgi taasavastamiseks, Jumala argiellu sekkumiste märkamiseks ja Talle vastamiseks, meid ootavaks igavikuliseks olemisviisiks valmistudes – kuid seda ei ole võimalik teha tormakalt elades ja ajaga võidu joostes. Seda on võimalik teha vaid rahunemises ja avatuses. Piiratu aja ängi kogevale inimesele võiks kõlada julgustavalt soome teoloogi ja kirjaniku Tommy Hellsteni äratundmine: „Kui püüda mitte aja üle valitseda, siis tundub seda lõputult olevat. Samas tunned, et just siin samas, sellel hetkel ja selles paigas on hea olla…“ („Teadja“, 2002). Kui elame igas maises hetkes koos oma Jumalaga, on meil alati piisavalt aega – et olla armastatud ja armastada ja liikuda Temaga koos läbi ajalise sfääri igaviku suunas.
