„Kui muutuste tuuled puhuvad, ehitavad mõned inimesed tuuletõkkeid ja teised tuuleveskeid.“ Nii ütleb hiina vanasõna. Mõtteid Apostlite tegude raamatu 1.-2. peatüki põhjal piiskop Christian Alstedilt.
Nelipüha hommikul olid jüngrid Jeruusalemmas suletud uste taga, tegelemas iseenda ja üksteisega. Nad mõtisklesid oma kogemuste ja oma ebaõnnestumiste üle. Võin ette kujutada, et nad kõnelesid Jeesuse ülestõusmisest ja sellest, mida Jeesus võis sellega mõelda, kui ta käskis neil jääda Jeruusalemma ootama, kuni neid rüütatakse väega kõrgelt. Nad olid oodanud juba kümme päeva ja keegi neist ei teadnud, kui kaua neil veel tuleb oodata. Kätte oli jõudnud nelipüha, mis tähistas paasapühade pidustuste lõppemist ja Jumala seaduse, kümne käsu andmise pühitsemist.
Äkitselt on ootus möödas – see hetk saabub ootamatult, ülevoolavalt ja võimsalt. Tuleb tugev tuulekohin, mis täidab kogu koja ja igaühe peale, meeste ja naiste peale laskuvad tulekeeled (Ap 1:14-16). Kõik saavad täidetud Pühast Vaimust ning hakkavad kõnelema teisi keeli vastavalt sellele, kuidas Vaim neid juhatab (Ap 2:1-13). Vaimu tuul puhus ja tuuletõkete ehitamise asemel asusid nemad ehitama tuuleveskeid.
Nelipühapäeval tavatsesid juudid tähistada seda, et neile oli antud Seadus, kümme käsku, ja neist oli saanud üks eriline rahvas, Jumala rahvas. Jeesuse järgijate jaoks tähistab nelipüha päeva, mil Jumal on loonud uue rahva, keda ajapikku hakati nimetama kristlasteks. Nelipüha tähistab Kiriku sündi; samas erines tollane kirik kindlasti sellest hästi struktureeritud ja organiseeritud kirikust, mida me tänapäeval tunneme: kirikust oma õppinud vaimulike, kirikuseaduste, rituaalide ja erinevate teenimisvormide, kirikuhoonete ja programmidega – ja suurte ekraanidega ning videostriiminguga.
Jeesus oli olnud jüngrite osaduse selgeks keskpunktiks – nad olid Teda järginud, nad olid Teda kuulanud, nad olid Teda näinud, nad olid Temalt õppinud. Nüüd pidid jüngritest endist saama Tema tunnistajad, kes teevad jüngriteks mehi ja naisi, ristides neid Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse ning õpetades neile kõike, mida nad ise olid näinud ja kuulnud ja õppinud Jeesuselt. Ja nüüdsest on Jeesus nende juures Püha Vaimuna – kõikjal, igal ajal ja igal pool.
Ühe päevaga kasvab nende hulk 120-lt enam kui 3000-le (Ap 2:41) – neist kujuneb liikumine, mis üha plahvatuslikult kasvab ja mille eest kannavad vastutust Jeesuse esmased jüngrid koos mõnede kaaslastega. Esimesed jüngrid on valitud ja kutsutud, et aidata paljudel teistel Jeesuse järgijateks saada. See on tohutu suur ülesanne – ja peagi muutub see ülesanne eriliselt raskeks, sest kujuneb välja tõsine vastuseis nii juudi kogukonna kui ka rooma võimude poolt.
Esimesed metodistid kogesid midagi nelipühale sarnast 1739. aasta esimese päeva hommikul. Umbes kuuskümmend inimest oli kogunenud Fetter Lane’i ühingus ja öö läbi palvetanud. „Umbes kell kolm hommikul, kui olime palves, langes Jumala vägi meie peale nii võimsalt, et paljud kisendasid valjusti rõõmu pärast ja paljud kukkusid maha. Niipea kui olime toibunud Jumala majesteetliku kohalolu kogemuse üllatusest ja aukartusest, hakkasime üheskoos laulma.“ Nii kirjutab John Wesley sellest kogemusest oma päevikus.
See Püha Vaimu kogemus oli viljastava mõjuga. Wesley oli innukalt tegelenud oma isikliku vaimuliku elu teemadega, kuid nüüd pöördus tema tähelepanu teistele. Kaks kuud hiljem jutlustas üks tema sõpru ja lähedasi kaastöölisi George Whitfield vaestele söekaevuritele Lõuna-Inglismaal. Ta kutsus John Wesley endaga kaasa, kuid Wesleyl oli mitmeid kahtlusi. Jutlustamine pidanuks tema arvates toimuma vastavates tingimustes kiriku ruumides. Lisaks oli talle väga tähtis tema enda välimus ja riietus ning ta ei suutnud taluda ühtki plekki oma rõivastel. Ta oli loomult introvert ja oleks eelistanud pigem raamatukogus töötada kui tavaliste inimeste seas viibida. Kuid tema kahtlustest hoolimata tegi Püha Vaim oma tööd. Ja kui ta nägi rahvahulki ning pani tähele, kuidas nad Jeesuse sõnumi peale reageerisid, mõistis ta: see on meie kutsumus, see on Jumala töö…
Wesley tunnistas ausalt oma vastumeelsust vabas õhus jutlustamise vastu, aga samas mõistis, et Jumal teeb siin oma tööd. „Kell neli pealelõunal ma alistusin ja astusin vastu oma sisemisele põlgusele, asudes tänaval kuulutama head sõnumit päästest – väikeselt kõrgendikult linna lähistel võisin kokku lugeda umbes 3000 inimest. Kirjakoht, millele mu jutlus toetus, oli: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind läkitanud kuulutama rõõmusõnumit vaestele.““
Nelipüha avab meie südamed ja mõistuse uutele perspektiividele – seal väljapool on maailm, seal väljapool on inimesed…
Jüngrid oli olnud ametis oma sõpruskonnaga, nende eelistus oli turvalisus ja soe omavaheline osadus. Samamoodi võivad kirikud sulguda endasse ja oma siseküsimustega tegelemisse, keskendudes vaid kogudusesisestele suhetele ning püüdes säilitada ja tugevdada seda, mis neil on. Kuid me kõik teame, mis juhtub majaga, mis on olnud pikka aega suletud ja õhutamata – see muutub umbseks, rõskeks ja hakkab viimaks halvasti lõhnama.
Kui Vaimu tuul puhub, võib tekkida kiusatus tuuletõkkeid ehitada, peitu pugeda ja tuppa jääda – kuid esimesed kristlased ja varased metodistid asusid ehitama tuuleveskeid, nad lasksid end tõugata liikumisse ja said ise sisemiselt muudetud Vaimu liikumise mõjul. Meie peaksime toimima samamoodi.
Vaim langes nende peale ja sellest hetkest peale tunduvad nad olevat julged ja sihikindlad – nad kõnelevad veendumuse ja väega ning niisugusest sügavast usulisest mõistmisest lähtuvalt, mis ei tulene teadmistest või elukogemustest. Vaimu töö mõjul on kõik killud paika saanud.
Just sellise sügava sissevaatega ja suure julgusega peab Peetrus oma esimese jutluse. Püha Vaimu kaastoimel jätab see unustamatu mulje kõigile kuulajatele. „Mida me peame tegema?“ küsivad nad. Parandage meelt, hakake liikuma uues suunas, laske end ristida, võtke vastu andestus oma pattude eest – ja võtke vastu Püha Vaimu and. See on and, mis on antud teie ja kõigi inimeste jaoks.
Nelipühapäeval andis Püha Vaim esimestele kristlastele julguse oma usu nimel välja astuda, kõnelda valjult ja selgelt Jumalast, kes tuli meie juurde Jeesuses Kristuses, kes elas, suri ja tõusis üles – ja kes on nüüd saatnud meile Püha Vaimu. (Ap 2:14 jj)
Ei kulunud kuigi kaua, kui Jeesusest avalikult kõnelemise tagajärjeks võis osutuda vangistus, piinamine ja hukkamine (Ap 4:1-22). Aga kui küsimuse all on kõigi inimeste armastamine, nõrkade kaitsmine ja hädaliste eest hoolitsemine, ei saa minna kompromissidele. Kui küsimuse all on vastu astumine ebaõiglusele, vägivallale, südametusele, ahnusele, isekusele ja enesekesksusele, ei saa me vaikida.
See Vaim, kelle hingus nelipühapäeva hommikul meid puudutab, on muutuse Vaim, uuenemise Vaim, ümber kujundamise Vaim. Nüüd ei ole aeg ehitada tuuletõkkeid, nüüd peaksime ehitama tuuleveskeid ja ehitama neid rohkesti. On miljoneid inimesi, kes peavad kuulma, nägema ja tundma, et Jeesus, Jumala Poeg on tulnud sellesse maailma. Et Ta elas, suri ja tõusis üles – ja et Ta armastab kõiki inimesi maailmas vahet tegemata ja piire tundmata.
Mina omalt poolt olen valmis saama kõigile kõigeks ja tegema kõik selleks, et igal juhul mõned päästa. Need sõnad ütles Paulus, olles pilgeni täidetud Pühast Vaimust. (1Kr 9:19-23) Mina mõtlen samamoodi. Ma olen valmis tegema mida iganes evangeeliumi nimel, et vähemalt mõni inimene võiks õppida tundma Jeesust Kristust… ja kui Püha Vaimu tuul puhub, siis ma tahan ehitada tuuleveskeid.
Pilt: Gerd Altmann @ Pixabay
