Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Dmitri, Irina ja Nathaniel Sejonov

Semjonovid

Debora (6) ja Nathaniel (2,5). Dmitri on koguduse pastor. Tema abikaasa Irina töötab koolis õpetajana. Kõige huvitavam töö on aga Deboral ja Nathanielil – nemad käivad lasteaias.

Irina ja Dmitri kohtusid esimest korda 16 aastat tagasi EMK Teoloogilise Seminari augustikuu õppesessioonil. Vähem kui kuu aja pärast nad kihlusid ning detsembris abiellusid.

Irina ja Dmitri

Irina: „Kui me räägime noortele oma kokkusaamise loost, siis ütleme alati, et selles osas ei tasu meie eeskuju järgida – tutvumise ja abiellumise vahel oli väga lühike aeg. Ning naljatades lisame, et piduliku menüü koostamiseks jääb nii lühikese ajal puhul väga vähe aega. Tegelikult me aga valmistusime pulmadeks väga tõsiselt: palvetasime, paastusime, lugesime koos raamatuid, mis rääkisid perekonnaks olemisest. Olime mõlemad selleks ajaks juba 10 aastat kristlased olnud. Palvetasime, et Issand ühendaks meid üheks pereks, et tuua Talle ühiselt vilja.“

Dmitri: „Tulin patukahetsusele pärast sõjaväest tulekut. Olin üle 20-aastane, kui hakkasin Jumala peale mõtlema. Sageli palvetasin kodus olles. Ühel päeval kui hääletasin Aseri poole, võttis üks Soome misjonär mind oma auto peale ning jagas mulle evangeeliumi oma väga viletsas vene keeles. Mõne aja pärast otsutsasin minna kirikusse. Minu kodu lähedal oli metodisti kirik. Läksin sinna. Pärast jutlust tegin meeleparanduspalve.“

Irina: „Mina kasvasin üles õigeusklikus peres. Vanaema rääkis meile Jumalast. Minu esimene paastumise ja vanaema tervenemise eest palvetamise kogemus oli 12-aastaselt. Kolm aastat hiljem sattusin abiliseks nelipühi koguduses, kus parandasin meelt ja kus mind ka ristiti.“

Dmitri ja Irina kogesid, et Jumal kutsub neid oma teenistusse, kuid nad ei teadnud täpselt, kuhu ja kuidas. Pärast abiellumist kaalusid nad korduvalt Aserist Pärnusse või Haapsallu kolimist (nendes linnades oli Irina varem teeninud), kuid iga kord, kui nad olid selle pärast palvetanud, said nad Jumalalt kinnituse, et nad peavad Aserisse jääma. Kui Aseri metodisti koguduse pastor Viktor Batov teatas, et ta läheb pensionile, lahenes see küsimus – kus nad peaksid teenima – kuidagi iseenesest. 10 aastat tagasi määrati Dmitri Aseri metodisti koguduse kohalikuks pastoriks.

27-aastane Aseri kogudus ei ole väga suur, teenitakse ligikaudu 12-30 inimest.
Irina: „Meie küla on väga väike, elanike arv väheneb, noored lahkuvad siit pärast kooli lõppu. Palvetasime ja küsisime Jumalalt, milline peaks olema see töö, milleks Jumal on meid ette valmistanud, ning milleks peaksime olema valmis. Jumal ütles meile, et me oleme paljude jaoks koht, kus nad on vaid mõnda aega ja siis nad liiguvad meie juurest edasi kolides teise kohta. Aastate jooksul oleme näinud, kuidas Jumal toob meie juurde inimesi, kes elavad siin kolm kuud või aasta ja siis liiguvad edasi. Selle perioodi jooksul, kui nad Aseris on, võtab meie kogudus neid vastu ja kaasab oma teenistusse. Viimase kuue aasta jooksul on meie juures olnud perekond Ameerikast, ehitajad Ukrainast, Venemaalt, Koreast, Inglismaalt, Valgevenest. Nad kõik räägivad, et nende Aseris olemise perioodil tundsid nad end meie koguduses koduselt. Me näeme selles Issanda kätt. Meie jaoks on see suur ime – Jumal ühendab erinevad inimesed ühtseks tervikuks.

Meie kogudust nimetatakse sageli külalislahkeks – meil käib väga tihti külalisi. Mõnikord juhtub, et kuu aja jooksul on igal pühapäeval jumalateenistusel külalisi. Meil on pühapäevakool ja piiblitunnid. Pärast kõigi koroonaviirusega seotud piirangute kaotamist saime tagasi naasta oma traditsiooni juurde – pakume sooja lõunasööki kõigile jumalateenistusel osalejatele. Puhkuse ajal korraldame lastele päevalaagreid ja juba mitmendat suve järjest oleme korraldanud kirikuõue kohvikuid. Jõulude, ülestõusmipüha ja lõikustänupühadeks valmistavad koguduse õed oma kätega kõikidele kirikulistele kingitusi.“
Sellest ajast alates, kui Ukrainas algas sõda, on Aserisse saabunud palju sõjapõgenikke. Aseri elanikkond on ligikaudu 1100 inimest, sõjapõgenikke juba üle 100.

Irina „Meie kogudus on hetkel „eestkostjaks“ viiele perele, kes praeguseks juba elavad korterites ja on üsna iseseisvad. Mõned sõjapõgenikest on Aseris elanud juba peaaegu kaks kuud. Kaks korda kuus korraldame naiste koosolekuid, kus on osalenud 14-16 ukrainlannat. Laupäeva hommikuti tehakse lasteteenistust, kus osalevad nii kohalikud kui ka Ukraina lapsed. “

Irina: „Enne sõja algust andis Jumal meile sõna selle kohta, et me ei peaks häbenema, vaid hindaksime seda vähest, mis meil on. Jumal ütles, et väike seeme, mis meil on ja millega me inimesi õnnistame, saab suureks õnnistuseks nii neile, kellesse me selle seemne külvame, kui ka meile endile. Iga väike tegu, mis inimeste silmis tundub väike, on Jumala silmis tegu, mis vajab tegemist on ja see on väga väärtuslik. Kellegi toitmine, kellegi lohutamine või lihtsalt hambapasta andmine – need on asjad, mille tegemine on tähtis. Nüüd pole aega oodata suuri asju, nüüd on vaja teha ära kõik pisiasjad, millest sõltub palju.

Dmitri koos lastega

„Tunnen Irinat ligikaudu 7-8 aastat. Alati imetlen, kui ennastohverdav inimene ta on. Ta on koolis õpetaja, tal on kaks väikest last, kes on tihti haiged, aga Irina ei väsi. Igal koolivaheajal – nii kevadel, sügisel kui talvel – korraldab ta lastelaagreid ja üritusi. „Aseri on väike linn, lastel ei ole siin palju tegevust, keegi ju peab nende eest hoolt kandma,“- põhjendab Irina oma aktiivsust.
Viimase kahe kuu jooksul on Semjonovid leidnud ja korrastanud mitu vana korterit. Irina korraldab iga kahe nädala tagant naisteõhtuid selleks, et tutvustada ukrainlannadele Eestimaa elu, ta katab kohvilaua ja valmistab väikseid kingitusi. Irina panustab oma aega, jõudu ja raha kogu südamest, et teenida Jumala riiki! Ja ta teeb seda alati naeratusega!“
Maria Ossipova,
Tallinna Uue Alguse kogudus

Märgusõnad:

Veel rubriigis Meie inimesed

Peeter Piirisild

Peeter Piirisild 95

14. septembril täitub Narva metodisti koguduse emeriitpastoril Peeter Piirisillal 95 eluaastat. Marjana
Mine asukohta Üles