Ma palun Isa ja Ta annab teile teise Lohutaja, et Tema oleks teiega igavesti. Sel päeval te tunnete ära, et Mina olen oma Isas ja teie Minus ja Mina teis.
Jeesus
Mäletan oma lapsepõlvest ühte seika. Mu kasuisa töötas bussijuhina ning aeg-ajalt võttis ta ikka mind mõnele sõidule kaasa. Armastasin neid sumisevaid inimkooslusi ja teel olemist. Kasuisa oli paras romantik. Ta ei olnud mees, kes asiselt liigub punktist A punkti B. Tema reisid muutusid lugudeks, põnevateks kõrvalehüpeteks üksluisetelt trajektooridelt. Kutsusin neid oma mõtetes teekonnaks maailma lõppu. Sel korral olime jäänud hilja peale. Inimesed olid sihtkohta ära viidud ning alustasime koduteed. Väljas oli pime, bussimootori soojus ja monotoonne surin roiutasid. Ärkasin bussi peatumise peale. Kasuisa kutsus mind välja ja näitas üles taeva poole – meie üle laius tohutu sädelev tähemeri. Seisime kahekesi inimtühjal lagedal künkal ning seal ta jutustas mulle miljarditest tähtedest koosnevast Linnuteest, põhjataeva Suurest Karust, tähtkujudest ja pimedusest, milleta ei saa nähtavaks tähtede ilu.
Nüüd, ligi poolsada aastat hiljem, omab see minevikupilt sügavamat tähendust ning annab omamoodi tuge ja lohutust, kui kohtun kannatuste ja kannatajatega.
Pimedusel võib olla tähendus
Öeldakse, et minevik ei kao kunagi ning inimene kannab seda endaga kaasas. See jääb tema igasse keharakku ja hinge. See on see, kus me oleme olnud, kus õppisime armastama ja tegime vigu. Kuigi minevikku ei saa muuta, on sellel, kuidas me kogetusse suhtume ja seda näeme, võime kõike muuta. Ei ole olemas pimedust, millel poleks tähendust.
Nad jõudsid hospiitsi, kui naise keha oli jõudnud füüsilise kokkuvarisemiseni, staadiumisse, mida kutsutakse terminaalseisundiks, aktiivseks suremisprotsessiks. Ta ei suutnud enam neelata ega rääkida ning teadvus vaheldus siin- ja eemaloleku hämaratel piirialadel. Mehe soov oli jääda lõpuni naise kõrvale, põetada, pesta, suud kasta. Ta oli siiras, kui kurvastas ühiselt kavandatud tuleviku kaotamise üle; kui asetas nuttes naise voodi kõrvale nende vastvalminud maja köögiakna all tärganud esimesed lumikellukesed; kui silitas naise aukuvajunud põski ja rääkis tema armastusväärsusest ja ilust. Valu ja ebakindlusega silmitsi seistes lubas ta endal olla avatud, kaitsetu, hea ja tänulik. Ta lohutas naist ja lubas iseennast lohutada.
Kui naine oli lahkunud, viisime koos mehega ta leinatuppa altari ette. Korraga mees hüüatas: „See on ju tema pruudikimp!“ Altari kohal oleval lihtsal maalil oli kunstniku poolt kujutatud karikakarde ja rukkilillede bukett. Ta sosistas: „See on uskumatu … te ei tea, kui oluline see mulle on …“
Ega mina ei teadnudki. Kuid Jumal teadis. Püha Vaim, kes on siinpoolsuses inimese kõrval ja tema poolel. Valguse läitja ja alalhoidja pimeduse tundidel. Nagu mees tõdes, oli naise vähidiagnoos mõjunud kui silmade avanemine ning aidanud tagasi jõuda abielu leebe, omakasupüüdmatu ja toetava olemuse juurde. Nad õppisid, kuidas lasta armastusel ennast lohutada.
Elu ei määratle mitte kaotused või see, millest lahti tuleb lasta, vaid see, mille enda sisse laseme. Muutus ei ole kaotus, sest Taevas saadab meile alati midagi uut – võimaluse ja väljavaated uueks eluks. Öö lõpeb ning meie teekond algab väikeste sammudega uuesti. Kuid nüüd juba teadmisega, mis on armastus ja miks armastus on tähtis.
Väike võib olla suur
Haigetoas on inimesed Taeva lävel … haige ihu vangid … need, kes kõik on kaotanud, kuid keda Jumal tahab rikkaks teha lootuses.
Mäletan ühte luuvähis naist, keda põetasin. Sättisin parajasti tema pead padjal, kui ta korraga küsis: „Kas sa usud Jumalasse?“ „Jah,“ vastasin. Naine haaras kahe käega mu käest kinni ja hakkas nutma: „Jumal on hea! Mina usun ka ja ma palusin Teda, et Ta saadaks kedagi mu juurde, kes usub.“
Kõik inimesed vajavad turvalist paika, kus leida soojust ja kindlust. Kindlust ka iseenda suhtes, et Jumal valib viisi, kuidas Ta saab inimesel aidata parimal viisil tunda Teda; ning seda, et oleme tugevamad kui arvame, ja vähem üksi.
See juhtus ajal, mil olin iseennast hakanud vaatama moonutatult. Elamine, õppimine ja tööl käimine olid hoidnud mind pikalt suure pinge all, kasvanud oli vastutus paljude inimeste ees ja erinevate rollide tõttu ning ma olin unustanud kõige selle keskel enda heaolu. See maksis karmilt kätte ja mu psüühika lõi kõikuma. Süvenes halb kombinatsioon: hirm, ebakindlus ja madal enesehinnang. Elu muutus võitluseks. Lohutasin patsiente, kuid olin ise oma mõtete ja tundmustega pimedas ning sügavas augus.
Kord kui iseenda mõttetuse tunnetega töölt koju jõudsin, leidsin oma laualt väikese paberitüki, kuhu lapse käsi oli kõverate trükitähtedega kirjutanud: „Mummu. Oled kallis, et võtad mind igale poole kaasa.“
Ma ei tea ega mõista, mismoodi Püha Vaim inimese hingesoppides toimetab ning kuidas Ta suudab pealtnäha lihtsate ja väheste vahenditega mängleval kergusel murda pimeduse võimu. Igatahes oli see väega kiri. Elu hoovas mu läppuvasse sisemusse. Ma tunnetasin suhet ja usaldust, mida lapse süda väljendas, meie kokkukuuluvust, „kambavaimu“ ja üksolemist. Ning enamgi veel … ma olin ise ühtäkki seesama laps, kes Jumalat koges ja armastas tundega, et olen Temaga üks ning Ta haarab mind endaga kõikjale kaasa. Võin olla kartmatu ja armastatu.
Lihtsast esemest võib saada aare, mis peletab eemale kõik välismaailma ohud. Inimmõistes „väike“ ja „lihtne“ võib taevaste mõõdupuude järgi osutuda suureks ja raskekaaluliseks. Nagu väike kirjake, hea sõna, naeratus, sõbralik pilk, soe puudutus, esimene või viimne õnnistus. Maailm ei olegi nii kõle ja otsatu, nagu teinekord kujutleme. Miski pole kunagi parandamatu. Usaldust saab uuesti luua, armastust saab taastada.
Lugu võib õpetada
Üks patsient jutustas mulle loo. Kord läksid isa ja poeg mägedesse. Poeg lõi varba vastu kivi ära ja karjatas vihaselt: „Ai!“. Mägedest kõmises vastu: „Ai!“ Poeg hõikas mägede poole: „Kes sa oled?“ Vastuseks tuli: „Kes sa oled?“ Poiss ärritus veelgi enam ning hüüdis: „Argpüks!“ Vastuseks kuulis ta: „Argpüks!“ Poiss oli segaduses ja küsis isalt: „Mis see on?“
„Kuula ja jälgi mind nüüd tähelepanelikult,“ vastas isa ning hüüdis: „Ma austan sind!“ Vastuseks kõlas: „Ma austan sind!“ „Sa oled armas!“ hõikas isa. „Sa oled armas,“ vastas kaja. Poisi küsivat pilku nähes selgitas isa: „Seda nimetakse kajaks. Tegelikult on see aga elu ise, mis annab sulle tagasi kõik, mida sa ütled või teed.“
Kui me võtame pimedust vastu nagu taevalaotust, kus võivad rippuda sädelevad tähed, kaotab see oma hirmutava väe. Me võtame kokku oma julguse ja oleme seal, kus peame olema. Igaüks oma kohas, oma eesmärgiga, sama kindlad ja äratuntavad kui tähtkujud. Tasu tuleb naeratusena, puudutusena ja teadmisena, et kõik läheb hästi.
Fotod: Pixabay
