Gümnaasiumi päevil kirjutasin kirjandi teemal „Mis on sõdade sõnumid?”. Ukraina sõja tõttu on kirjandi pealkiri mu mälestuste kaevust pinnale kerkinud ja leian end taas sellele mõtlemas. Toona noore ja kogenematu, sõjaga üksnes ajalootunnis kokku puutunud tütarlapse arvamus erineb paljuski mu tänasest mõttelennust. Kuid on jäänud tõdemus, et sõda kannab erinevaid sõnumeid: sõnumeid agressorile ja kodumaa kaitsjatele, kannatavatele, leinavatele ja põgenevatele tsiviilisikutele, maailma rahvastele ja riigijuhtidele, mittekristlastele ja kristlastele – igaühele meist. Millest sõda pajatab Sulle, hea lugeja, on tõenäoliselt mõneski osas erinev sellest, millest see mulle räägib. Tahaksin Sinuga jagada kolme mõttekäiku, mis on Ukraina sõja valguses minu südamesõelale jäänud.
Esiteks. Ürgse kurjuse vastu saame lakkamatu palve ja armastustegudega
Kui sõda algas ja kurjus oma soomukites ning tankides Ukraina koduõuele veeres, tekkisid meist mitmetel keskendumisraskused oma igapäevaelu mõtestatud jätkamisel: kuidas teha tööd, käia koolis ja trennis, suhelda oma laste ja sõpradega olukorras, kus sõda on kuklasse hingamas? Olen kuulnud, et sõjas muutub oluliseks teadmine sellest, mida peaks tegema – mis on just sinu roll ja ülesanne. Me kõik oleme osa tervikust, meil kõigil on oma roll täita, ka sõja ajal – eriti sõja ajal. See teadmine ja selle alusel tegutsemine päästab ja kaitseb elusid, nii meie endi kui ka teiste omi.
Alguses ma ei teadnud, mida teha. Läksin tagasi selle juurde, mida oskasin: suunasin oma ängistuse, valu ja abituse, kõik küsimused, kahtlused ja hirmu palvesse – palvesse Ukraina, Venemaa ja meie kõigi eest. Küsisin, kuidas saab väeti inimlaps võidelda ürgse kurjuse vastu, milleni me ei küüni? Ma leidsin oma vastuse: lakkamatu palve ja armastustegude kaudu. Muide, see teadmine tuli tagantjärele. Ma lihtsalt hakkasin nii ööl kui päeval paluma ja tegutsema. Tegin seda, mille järele oli vajadus, mida sain ja oskasin. Ja leidsin, et iga väike asi, mida sain sõjapõgenike jaoks teha, mida neile anda, osutus justkui piskuks kurjuselt tagasi võidetud maa-alaks, tuues Jumalale tänu ja meile killukese lootust. Palve ja tegutsemine käsikäes suruvad ängi südamest välja, teevad ruumi Jumala armastusele, kaastundele ja hoolele ning toovad esile tänu ja lootust. Nagu linnupesa ehitatakse üles oks oksa, samblatükk samblatüki haaval, ehitame ka meie Jumala kuningriiki maailmas valitseva kurjuse keskel üles palve palve haaval ja tegu teo haaval.
Teiseks. Elamine taevase kodu ootuses
Meie kirikus elab armas kristlasest naine Tanja oma 9-aastase poja ja 4-aastase tütrega. Oleme Tanjaga palju suhelnud, rääkinud tema kodust ja perest, kes jäi maha Ukrainasse Tšernihivisse. Oleme kogudusega pakkunud talle ja ta lastele majutust, aidanud neil leida eluks vajalikku ja dokumendid korda saada. Katjale saime koha lasteaeda ja Nikitale kooli. Läbi kõigi meie vestluste ja tema siinsete otsuste kumab Tanja tugev ootus – naasta esimesel võimalusel koju, Tšernihivisse, oma abikaasa ja vanemate juurde. Ma kuulan teda ja mõtlen meie taevasele kodule ja nendele, kes meid seal ootavad. Nii nagu Tanja (ja tõenäoliselt veel miljonid ukrainlased) elab aktiivses kojumineku ootuses, võiksime meiegi kristlastena igatseda ja oodata minekut meie taevasesse koju.
Minu jaoks on taevase kodu ja igaviku ootus seni pigem kaugeks ja võõraks jäänud. Vastupidiselt mu abikaasale Joelile, kes on üles kasvanud kristlikus peres ja õpetuses, ei ole mul kristlikke juuri. Olles pärit ateistlikust perest, ei pakitud mulle igaviku kontseptsiooni kodust seljakotiga kaasa. Samuti on mu pere terve mulle teadaoleva elu ühest paigast teise kolinud. Mõni aeg tagasi lugesin kokku kõik kolimised, millest teadlik olen – sain 22 korda! Mu kodu on olnud seal, kuhu olen õhtuti oma pea pannud. Kindlasti on kristlikku kontseptsiooni igavikust ja taevase kodu ootusest minu jaoks süvendanud ema ja äia surm, kuid sõda Ukrainas ja vestlused Tanjaga annavad taevasesse koju naasmise ootusele minu jaoks hoopis uue, elavama tähenduse – elada selle nimel, et jõuda koju omade keskele. Nagu kured, kes talvituvad lõunamaal ja ootavad kevadet, et oma pesitsusajaks tagasi tulla. Kuulan Tanjat ja mõtisklen sel teemal edasi.
Kolmandaks. Kas see ongi ärkamine, mida oleme palunud ja oodanud?
Veel ootusest. Ukraina sõja tõttu suhtlen tihti meie pastorite ja aktiivsete ilmikliikmetega üle Eesti. Olen tunnistajaks sellele, kuidas mitmed meie kogudused on põgenike tulekust saati rahvast täis ja kuidas nii mõnegi meie koguduse jumalateenistused eri paikades on muutunud kakskeelseks; kuidas meil on ühtäkki palju tunnistusi sellest, mida Jumal teeb; kuidas me üksteisele armastuse ja hoolega leiba murrame ja üksteist armastuses teenime; kuidas teatud elu tahud ja Jumala riigi tõed jõuavad meieni hoopis uuel ja sügavamal moel. Kuulan ja loen mulle saadetud infot, küsides Jumalalt, kas see pole mitte ärkamine, mida oleme nii kaua oodanud ja palunud? See, kui Jumala kogudustes on vilgas elu, täis sügavat armastust Jumala ja kaasinimeste vastu? Kui meie palved keskenduvad rohkem teistele kui endale ja käed küsivad rohkem andmiseks kui saamiseks? Kas see ongi ehk meie aja ärkamine, mille Jumal on saatnud vastuseks Ukrainas möllavale kurjusele? Kurjus pagendab perekonnad ja rahvad hirmu ja surma külvates laiali, kuid Jumal kogub pillutatud armastuses ja elu pakkudes kokku. Ta halastab, tervendab, taastab ja loob oma rahva keskel täiesti uut. Tema on see, kes tuleb ja annab Siioni leinajale laubaehte tuha asemel, rõõmuõli leinarüü asemel, ülistusrüü kustuva vaimu asemel (Js 61:3). Ja Tema ei jäta kurjusele viimast sõna.
Need on kolm mõttelendu, millelt olen end sõja ajal tabanud. Millest Ukraina sõda Sulle räägib? Kohe kindlasti tahaksin sellest huviga kuulda, kuid täna palun Jumalat, et meil jaguks püsivat palvemeelt ja tegutsemisindu armastuse tegudeks ning et elaksime igat oma päeva süvenevas taevase kodu ootuses. Ja et meil oleks kõrva kuulda ja südant ära tunda, mida Jumal on praegusel keerulisel ajal meie keskel tegemas.
Foto: Алесь Усцінаў @ Pexels
