Ajakirja Koduteel käesoleva numbri fookusteemaks on armastavad suhted. Lemme Aulis uuris emeriitpastorilt Olav Pärnametsalt ja tema abikaasalt Urve Pärnametsalt, kuidas koguduse liikmeid armastusele õhutada.
Mida tähendavad armastavad suhted koguduses ja mida need ei tähenda?
Urve: Kogudus koosneb inimestest, kes on oma olemuselt väga erinevad. Ka meie ootused armastusväärsete suhete osas koguduses võivad vahel olla küllaltki erinevad. Paljukogenud hingekarjane Aleksander Kuum on kirjutanud koguduses nurisejatest luuletuse:
Eelistatud meil on mõned, laulavad ja peavad kõnet, esirinnas igal pool.
Sina aga istu taga, tee, mis tahad, kas või maga.
Kuulge, mis Kiri meile ütleb: „Teil ei ole kitsas meie sees, vaid teil on kitsas teie oma südames” (2Kr 6:12). Kahjuks on neid, kes kunagi millegagi rahul pole. Kuid me peaksime pisut rohkem märkama endi kõrval neid, kes „külmetavad” armastusväärsete suhete puudumise tõttu, astuma ligi ja neid kõnetama.
Kellegi jumaliku armastusega armastamine tähendab meie teadlikku otsust osutada armastust isegi siis, kui teine ei ole minu vastu eriti armastusväärne olnud. Vahel on tulnud ette, et oleme nii saanud sõpradekski. Armastavad suhted koguduses ei tähenda seda, et me kõike heaks kiidame, isegi siis, kui mõni õde või vend eksib. Tõeline armastus ei ole ükskõikne, vaid aitab juhtida õigele rajale tagasi.
Kas te usute, et nende päris armastavate suhete saavutamine, mida Jumal oma koguduses näha igatseb, on siin maa peal tegelikult võimalik, ning mil viisil?
Olav: Jeesus püstitas oma jüngritele nende omavaheliseks suhtluseks kõrgeima võimaliku eeskuju: „Armastage üksteist, nagu mina teid olen armastanud!” Kas Issand jagab käske, teades juba ette, et keegi neid täita ei suuda? Jah, oma kasinatele võimetele lootes ei suudagi. Aga meid ei ole jäetud üksi. Sõna ütleb, et Püha Vaim tuleb meile nõtradele appi. Ta tulebki. Ja siis me suudame. Kõik ei sünni üleöö. Issand on ääretult püsiv ja kannatlik õpetaja, sammume eesmärgi poole koos Temaga. Kui laseme Issandal meid endid muuta, siis märkame, et teised meie ümber muutuvad järjest armastusväärsemateks.
Te olete juhtinud EMK Tallinna kogudust pikka aega, ja sina, pastor Olav, ka kogu Eesti Metodisti Kirikut. Palun tooge mõned näited jumalikult armastusväärsetest suhetest, mida olete kogenud.
Olav: 1996. aastal oli superintendent Aleksander Kuum määranud mind teenima Paide metodisti kogudust. Kui saabusin koos Urve, väikese tütre ja oma kasina kolikoormaga kiriku juurde, vaatasin ühest avatud aknast sisse – ja mida ma nägin? Üks naisterahvas küüris käpuli maas põrandat selles toas, mis sai meile kolmeks ja pooleks aastaks eluasemeks. Aga see oli alles algus. Saime veel palju kordi nautida Susanne Haugi suhteliselt vaese pere külalislahkust ja veeta tunde ühises palveosaduses. Meelde on jäänud kaks väga olulist asja: soe süda ja soe kodu. Selle pere armastusväärsust saime kogeda eriti siis, kui peale mitut tundi külmavõitu kirikuruumis viibimist kutsuti meid Sanne-tädi (nii me teda nimetasime) väga sooja koju ja pakuti alati ka sooja toitu. Suure tänutundega meenutan neid vendi ja õdesid Tallinna tööperioodi päevilt, kes loobusid varahommikustel tundidel oma soojast sängist ja magusast unest ning kellega koos olen võinud olla tänus ja palvetes armu aujärje ees.
Urve: Meenub üks imeline kogemus, mis kinnitas minu usku, et Jumal ei unusta lesknaisi ja vaeslapsi nende muredes. Peale isa surma jäi ema kahe haige lapsega üksi eluraskustega võitlema. Liitusime Tallinna metodisti kogudusega Mere puiesteel. Leidsime sealt palju armsaid õdesid ja vendi, kes meie peret ka toetasid, kui vahel väga puuduses olime. Ühel pühapäeva hommikul, kui hakkasime kirikusse minema, ütles ema, et ta läheb hiljem koos meile tuttava õega kartuleid võtma. Tasuks lubati anda mingi väike hulk kartuleid ilma rahata. See oleks olnud meie vaesele perele suureks abiks. Probleem oli aga selles, et kartulivõtu kohta sõiduks emal raha polnud ja ta ei julgenud seda ka kutsujale ütelda, vaid lihtsalt lubas minna. Kirikusse jõudes pani ema oma mantli lauljatele ettenähtud nagisse. Peale jumalateenistust mantlit selga pannes ja kätt taskusse pistes tundis ta, et midagi krabiseb taskus. See krabisev paber oli raha, ja just nii palju, et emale jätkus sõiduks ja ta sai meile vennaga koju pisut toiduraha jätta. Kõige imelisem oli aga see, et seda raha ei pannud taskusse mitte kutsuja, vaid keegi teine, kellele Jumal pani südamele tol hommikul teha märkamatult üks väga vajalik heategu. See armas õde oli Emmeline Kangro, kes nüüdseks on ammu Issanda juures, aga tema heateod käivad tema eel ja järel. Need on ühed vähesed näited armastusväärsetest suhetest koguduses, aga õnneks on neid väga palju rohkem.
Mida me saame koguduste vaimulike ja ilmikjuhtidena teha, et inimesi meie kogudustes ka praeguses suletud ühiskonnas n-ö armastusele õhutada?
Olav: Saame hoida kogudust koos juhtidega oma palvetes, olles osaline nende rõõmudes ja muredes. Peame olema valmis telefonivestlusteks ja palveteks, õnnitlema sünnipäeva puhul. Saame julgustada jälgima jumalateenistuste ülekandeid internetis. Need ei ole reeglina suured ja silmapaistvad asjad, Jumal ootab meilt pigem piskus ustavad olemist. Me ei aimagi vahel, mida võib kellelegi tähendada südamesoojusega laetud sõna koos julgustava pilguga; murelikule kingitud aeg, et teda ära kuulata ja siis koos palvetada, või puuduses olijat tegelikult aidata. Meenutan üht vana koguduseõde, kes koostas iga päeva kohta plaani, milles oli alati kindlalt ja muutumatult kirjas üks punkt: „Vähemalt üks heategu”.
Urve: Kahjuks ei ole kõigil inimestel võimalik jälgida jumalateenistusi interneti kaudu ja seetõttu on telefonikontaktid eriti olulised. See on sageli aeganõudev ja vahel ka väsitav tegevus, aga nii saab hoida kontakte koguduse liikmete vahel. Nüüd, kui füüsilised kontaktid on kaasõdede ja -vendade vahel jäänud väga nõrgaks, olen kogenud, kui tänulikud on inimesed, kui neid lihtsalt sünnipäeva puhul õnnitleda ja telefoni teel õnnistust soovida, küsida nende tervise kohta jms. Võtkem selleks aega!
Armastusväärsete suhete saavutamine nõuab ühist pingutust meie kõigi poolt. Miks me peaksime pingutama ja püüdlema armastusväärsete suhete poole? Mis me sellest saame?
Olav: John Wesley elureegel, mida ta praktiseeris ja soovitas kõigile metodistidele, oli: Tee head kõigile, kellele saad, kõigega, millega saad, alati, millal saad!
„Tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele,” ütleb apostel Paulus (Gl 6:10). Mida rohkem liikmeid selles osaleb, seda õnnelikum on kogudus.
Urve: … ja seda õnnelikumad oleme ka meie ise selles koguduses. See on, mida me sellest saame!
Foto: Marilin Leenurm
