14. juunil möödub 80 aastat eestlaste esimesest küüditamisest. Sel päeval viidi teiste seas Siberisse ka käesoleva aasta jaanuaris oma 90. juubelit tähistanud Ingrid Sõber. Pärnu Agape koguduse liikme Ingridi küüditamise kogemuse pani kirja Meeli Tankler.
Tavalistel aegadel sõidab Ingrid oma motoriseeritud ratastooliga päris palju Pärnu linnas ringi, jõuab pea igal pühapäeval Agape kirikusse ja tihtipeale ka palvetundi ja lasteüritustele abiliseks. Praegune piirangute aeg on aga ka teda oluliselt tubasemaks muutnud. Ajame Ingridiga juttu tema tillukeses korteris Pärnu jõe ääres. Akna taga rõduäärel kõõlub vares Kusti ja ootab oma nokatäit; suvisel soojal ajal käivad väiksemad linnud praokil rõduuksest lausa toas terakesi nokkimas ja on Ingridile seltsiks. Aga aknast on suvel võimalik jälgida ka purjekate seilamist Pärnu jõel. Ingrid ja tema üle 20 aasta tagasi lahkunud abikaasa Peeter olid nimelt mõlemad innukad purjetajad ja veel praegugi tuksub Ingridi süda purjetajatega ühes rütmis.
Kui küsisin Ingridilt ettevaatlikult, kas ta oleks ehk valmis meenutama seda pöördelist päeva kaheksakümmend aastat tagasi, kui ta kümneaastase tüdrukuna pikkadeks aastateks oma Pärnu kodust ära viidi, oli esmane vastus: „Muidugi mul ei ole midagi selle vastu. Sa ära arva, et nüüd nii pika aja järel mul on seda õudset aega seal Siberis ikka veel raske meenutada. Me olime lapsed, oskasime ka seal mängida ja vallatust teha. Meie ainuke paha asi oli meeletult tühi kõht, sest liiga tihti tuli ette paar päeva juua ainult kuuma jõevett. Raske oli meie emadel, kes pidid seda laste nälgimist pealt vaatama. Nüüd, kui kõht on tihti ülearu täis, proovin ette kujutada, milline see näljatunne siiski oli. Ei tule välja.“
Esimese küüditamise ajal ei teadnud mitte keegi, mida see tegelikult tähendab. Ei osatud ka midagi kaasa võtta, nii meenutab Ingrid: „Kohvreid meil elamises polnud – sel ajal vist ei reisitud kuigi palju. Ema laotas lina elutoa põrandale ja ladus sinna kaasa võtmiseks asju. Meie õega olime valgete sokkidega ja lakk-kingadega ja siis see eestlane, kes püssimehega kaasas oli, mööda minnes sosistas vaikselt emale: „Võtke lastele sooje riideid, sõit tuleb pikk.“ Siis ema justkui taipas ja viskas talvisemaid riideid ka sinna. Aga paljukest sinna kompsu ikka mahtus.“
Aga kõige valusamat mälestust sellest küüditamise hommikust kannab Ingrid jätkuvalt meeles ja pani selle mõned aastad tagasi ise kirja: „Selleks, et mäletada kirjeldamatut meeleheidet kaugest lapsepõlvest, ei vaja ma ühtegi kivi ega mälestusmärki. Need tunded püsivad kustumatult hinges, südames. Kui mind tookord 1941. aasta 14. juunil kümneaastase tüdrukutirtsuna kell 5 hommikul voodist välja kisti, ei tajunud ma veel midagi hirmsat. Olid küll toas püssimehed, kuid samas olid ka isa, ema ja vanem õde. See andiski turvatunde. Ka siis veel, kui püssimees mind tõstis trepi ees seisva veoauto kasti, tekitas see minus ainult uudishimu. Me olime ju ikka koos terve perega. Väikesele lapsele ei olnud midagi sellest tähtsamat. Kui olime Papiniidu jaamas autost maha laaditud, tuli veel üks püssimees ja selgitas emale, et mehed eraldatakse perekonnast, seda ei olnud räägitud kodus. See oli aga minule, väikesele lapsele, liig. Alles nüüd ma tajusin, et on juhtunud midagi õudset. Haarasin nuttes isa riietest kinni. Olin küll väikest kasvu ja kõhn laps, kuid meeleheitele aetuna klammerdusid minu käed isa riiete külge nii tugevasti, et ema mind lahti rebida ei suutnud. Ma nutsin meeleheitlikult, ahastuses. Tunnen veel praegugi, kuidas mu väike keha värises ja vappus nuuksete saatel. Ma ei suutnud aru saada, kes minu ümber kogunesid ja mida nad rääkisid. Ma teadsin ainult üht, et kui nüüd lasen käed lahti, siis see püssimees võtab minult mu isa. Püssimees sai ikkagi minust jagu ja eraldas minu krampis käed isa küljest. Kuid mälestuses on niisugune tunne, et ta ei teinud seda jõhkralt. Rippusin lõpuks veel ühe käega isa riiete küljes, kuid minu lapsejõust jäi väheseks. Ja nii nad võtsid ära minult isa. Vajusin maapinnale ja nutsin edasi. See oli mingi meeletu südantlõhestav nutt. Mul endal oli tunne, et see ahastus ja nutuhoog ei lõpe kunagi.
Olen nüüd vana inimene. Siberi külma tagajärjel amputeeritud jalaga. Minus ei ole aga vähematki kibestumist. Ma ei ole kunagi tajunud kättemaksuhimu. Kõigi raskuste peale vaatamata olen elus tundnud väga palju hellust ja armastust. Olen õnnelik inimene. Lihtsalt niisugused vahejuhtumid, nagu aprillipäevadel Tallinnas (jutt on pronkssõduri teisaldamise ajast 2007, MT), kisuvad mälu halastamatult alasti ja see on valus.“
Ingridi isa oli Pärnu vandeadvokaat Eugen Villmann. Ta oli Vabadussõjas võideldes paremast käest haavata saanud; käsi oli läbi lastud. Kuigi küüditamine oli kogu eesti rahva jaoks täiesti uus ja tundmatu asi, oli isa ilmselt teadlik sellest, et tema ja ta pere võivad tema ameti tõttu olla kuidagi ohus. Hiljem olevat ta öelnud, et kui neile järele tuldi, arvas ta, et nad viiakse mahalaskmisele. Isa teekond läks erinevalt muust perest vangilaagrisse. Haavatasaamisest tulenevalt ei lubanud tervis teda Siberis metsatöödele saata ja ta sai Jenissei peale palgiparvetajaks. Mõne aja pärast tekkis tal selgrootiisikus; Saksa okupatsiooni ajal, 1943. aastal õnnestus tema emal kuidagiviisi Siberisse sõita ja ta tõi poja sealt sanitaarvagunis Eesti haiglasse ravile. Isa oli väga pikalt haiglas, elas seejärel Tallinnas ja suri vahetult enne, kui Ingrid 1957. aasta maikuus koos väikese pojaga kodumaale jõudis. Ingrid nägi ainult värsket lilledega hauda; Ingridi ema, kes oli mõned kuud varem Eestisse jõudnud, sai oma meest veel elavana näha pärast 16 aastat lahusolekut.
Aga Ingrid sai oma isaga siiski pärast Papiniidu jaamas teineteisest lahku kiskumist veel kokku. See juhtus siis, kui ta 1947. aastal 16aastasena Siberist ihuüksinda Eestisse põgenes ja lausa poolteist aastat Eestis elas, eesti koolis käis ja eesti keelt õppis. Kuni ta teist korda Siberisse viidi.
Ingrid meenutab: „Vabastati ju mind. Tuli ühel heal hetkel – 1947 oli vist – seadus, et kõik lapsed, kes olid alla 16 (küüditamise ajal), on vabad. Võivad lahkuda. Ja siis Eestist tulid niisugused aktiivsed mehed sinna Siberisse, mõnel vist oli endal ka sugulasi seal, nad kogusid enda ümber nii 10-12sed grupid noori ja lapsi ja viisid nad Eestisse. Mammi tahtis meid mõlemaid ära saata. Aga komandant tegi talle selgeks, et kui sa mõlemad tüdrukud saadad ära, siis põgened ise ka ära. Maja oli neli aastat minust vanem. Tema elu oli palju raskem, tema terve aeg käis tööl, algusest peale. Mammi saatis siis Maja ära. Mina käisin koolis veel ühe aasta. Ja siis ma põgenesin. Meil koolis saksa keele õpetaja märkis mind klassipäevikusse haigeks, et kohe ei pandaks tähele ja ei hakataks otsima. Siis ma olin juba kaugemal ja ma jõudsin Eestisse. Esimest korda olin üldse raudtee peal. Ja siis Tallinnas ma nägin papit.“
Küsimuse peale, kuidas üks noor 16-aastane eesti tüdruk ihuüksi läbi terve suure Venemaa rongiga põgenikuna Eestisse jõudis, vastab Ingrid: „See oli ime, et ma jõudsin. Vaata, lobiseja olen ma terve aeg olnud. Mina saan kõikidega kohe tuttavaks. Terve tee ma olin kellegagi koos. Kedagi muudkui aitasin ja… Vaata, see oli see aeg, kus venelased ka said mingid vabastused ja paljud reisisid raudtee peal, tervete peredega. Terve tee olin kellegagi mestis. See oli Novosibirski jaamas, jälle mingi pere, väike laps ka ja vanaema ja… Aitasin seda last hoida ja pampusid tõsta; endal ju midagi ei olnud… Ja kui ma istusin seal vaksalis sees, siis ma nägin, et üks mees vaatas. Ikka kogu aeg vaatas ja ma kohe tundsin, et ei vaadanud hea pilguga. Istusin tükk aega ja siis tõusin üles ja läksin välja. Väljas oli niisugune katusealune, kus kõik need perekonnad istusid oma pampudega. Ja kui ma jõudsin ukse vahele, siis kõpsti see mees oli seal kõrval ja küsis dokumente. Aga mina olin juba ukse vahel ja hüüdsin: „Babusja, opjat dokumentõ proverjajut!“ Ma ei tea, kust see mul tuli. Aga sellest oli sellele mehele küll; vanaema hakkas pampudega kohmitsema ja dokumente otsima ja see mees läks minema. Minul ju dokumente ei olnudki.“
Tallinnasse jõudes elas Ingrid oma ema kooliõdede juures, õdede Oleskite juures Luise tänaval. Isa elas oma ema juures, sinna rohkem kedagi ei mahtunud. Sissekirjutus oli Ingridil hoopis kolmandas kohas. Olles küll teistest palju vanem, sai ta Eestis viiendasse klassi ja suvel tegi läbi ka kuuenda klassi. Eesti keelega oli muidugi raske – aga kui isa ükskord kontrollis, kas ta eestikeelseid sõnu ikka mõistab, siis selle katse tegi Ingrid auga läbi. Õed Oleskid hakkasid Ingridi sõnul temast „inimest tegema“ – ta ise arvab, et „neil enam-vähem õnnestus ka“. Õed olid eestiaegsed peened ja haritud prouad ja nende sõpruskond oli ka samasugune. Ingrid meenutab, kuidas ta pidi kohvilauas kohvi pakkuma ja sel moel lauakombeid õppis.
Ometi ei kestnud kodumaal olemine kuigi kaua. 1949. aasta aprillis tuldi talle lausa koolitundi järele – seekord püssimehed sisse ei tulnud, ootasid väljas autos. Ingrid jutustab: „Tuli uus seadus. Öeldi, et eksitus oli, et noored said koju. Kõik, kes said Siberist koju, olid eksikombel vabastatud ja pidid tagasi minema. Aga kõiki nad ei saanud enam kätte. Näiteks Maja oli abiellunud ja elas Tartus ja teda ei viidud tagasi. Enamik saadi siiski kätte. Siis läks tapikorras, kõik vanglad käisime läbi: Kawe keldri, Patarei, Pagari… Meie olime „poliitilised“, meid hoiti kriminaalidest eraldi. Aga vaata – noored! Terve tee me laulsime. Vangivalvur käis sõimamas, et ei tohi laulda, olge vait. Aga niikui ta selle luugi kinni lasi, me hakkasime jälle laulma.“
Viimaks jõudis Ingrid pikkade vintsutuste järele taas tagasi Tomski oblastisse Toinka külasse ema juurde. Ema juba teadis tema tulekust ja ootas, sest Eestist oli kirjutatud, et Ingrid taas kinni võeti. Kool sai viimaks läbi, ka keskkool ja 1954. aastal abiellus Ingrid Peetriga, kes oli samuti küüditatute laps. Järgmisel aastal sündis perre poeg Jüri.
Kui küsin Ingridilt, kas kõik need mineviku mälestused teda vahel vaevavad, vastab ta: „Inimene on vist niimoodi seatud et… Ma ei mõtle selle peale. Ma tean, et oli õudne, raske, mitu päeva oli ju järjest nii, et peale kuuma vee ei olnud midagi. Sõja ajal oli nii. Aga ma tuletan meelde ka, et palju toredat oli. Kümne-aastane olin, kui viidi. Abielus naine tulin tagasi. Kõik see kõige ilusam nooruseaeg, see möödus ju kõik seal.“
Ingrid armastab laulda siiani ja laulis pikki aastaid Agape koguduse kooris. Kui temalt lemmiklaulu küsin, tuleb talle esimesena meelde refrään: „Siis peab mu hing Sind kiitma lauluga: küll oled suur, mu Issand, Sa!“ Tundub väga iseloomulik: selline rõõmus ja Jumalale tänulik inimene Ingrid ongi.
