Uhkelt läks ta minust mööda,
ainult peaga noogutas.
Olen käinud võõras peres,
viibinud ka naabri juures,
kuidas seal mind kohtlevad.
Tõesti meil on leigust, tuimust,
vähe armastust ja lahkust.
Kantslis aina pikad loengud,
lauljatel, mis moodi soengud!
Lähed ütled – pahandab.
Seda aga kuuled üha:
andke ikka rohkem raha,
õnnis see, kes ohverdab.
Mis siis imestada maksab,
kui meil kogudus ei kasva.
Eelistatud meil on mõned,
laulavad ja peavad kõnet,
esirinnas igal pool.
Sina aga istu taga,
tee mis tahad, kasvõi maga,
sinu vastu puudub hool.
Ei tea, kas ka taevariigis,
eelistatud erileeris?
Lugu see nüüd ette kantud:
minule vist pihta antud –
mõtleb mõni vend või õde.
enam siia ma ei tule,
ja kas mujal ruumi pole…
Kuulge, mis meil kiri ütleb:
/2. Kr. 7:7/
„Teil ei ole kitsas meie seas,
vaid teil on kitsas oma südames.”
