Ajakirja Koduteel käesoleva numbri fookusteemaks on armastavad suhted. Lemme Aulis uuris emeriitpastorilt Olav Pärnametsalt ja tema abikaasalt Urve Pärnametsalt, kuidas koguduse liikmeid armastusele õhutada.
Loe edasi
Mida tahaksite jagada oma elu ja teenimistöö kohta?
Olen olnud Ühinenud Metodisti Kiriku pastor kokku 40 aastat, viimased 26 aastat olen teeninud kogudust Tulsas, Oklahoma osariigis. Igal pühapäeval osaleb meie teenistustel umbes 2700 inimest, lisaks jälgib meid paarsada inimest veebi vahendusel. Meil on eriline sõprussuhe metodistidega Eestis.
Kuidas tekkis kontakt Eestiga ja mis on seda pikka aega alal hoidnud?
Minu esimene külaskäik Eestisse toimus aastal 1994. Reisisin tookord koos abikaasaga, vanim meie kolmest lapsest on samuti Eestis käinud. Meile avaldas suurt muljet teie usukindlus nõukogude perioodil ning muidugi laulev revolutsioon. Oleme kontaktis ka venekeelsete metodistidega ja me imetleme teie omavahelist koostööd.
Milline on olnud Teie ja Asbury koguduse koostöö metodisti kirikuga Eestis?
Alates aastast 1994 olen käinud Eestis veel 15 korda, et teenida EMK Teoloogilise Seminari eestseisuse liikmena. Püüame omalt poolt seminari tegevust toetada. Aastaks 2018 oli meil kokku 235 lõpetanut, kes teenivad eri paigus ja keeltes. Seminari eesmärgiks on õpetada tulevastele juhtidele, mida tähendab olla Kristuse järgija ja kuidas aidata teistel kristlaseks saada. Meie usul peab olema tugev alus ja seepärast on teoloogiline haridus oluline.
Kuidas näete tulevikus koostööd kiriku ja seminariga?
Meie kogudus on olnud kursis seminari arenguga algusest peale ja meil on rõõm osaleda selles olulises misjonis, mis aitab muuta maailma paremaks Jeesuse Kristuse armastuse läbi. Meie kogudus on saatnud aastate jooksul Eestisse palju gruppe, et aidata erinevates valdkondades. Meie toetusel osteti kunagine nõukogude laagripaik, mida tuntakse Giideoni laagri all. See on aktiivses kasutuses. Meil on tugevad sõprussuhted ka Pärnu kogudusega, kus on samuti käinud abiks mitmed grupid. 2017. aastal külastasin Iisraeli ja kohtasin Golani kõrgustikel ÜRO rahukaitsjat, kes kandis käisel Eesti värvides embleemi. Selgus, et ta oli pärit Pärnust ja tundis kohalikku metodisti pastorit. Tõepoolest, maailm on väike!
Meie koguduses on teismeline tütarlaps Isley, kes armastab väga Eestit. Ta käis siin aastaid tagasi koos vanematega ja tahaks nüüd väga tagasi tulla. Et reisiraha kokku saada, otsustas ta luua sihtotstarbelise fondi ning hakata müüma postkaarte sünnipäevadeks ja tänuavaldusteks. See osutus nii tulusaks ettevõtmiseks, et raha kogunes koguni kolme inimese reisikulude katmiseks. Ta on Eestist vaimustuses.
Ma ei oska eesti keelt, kuid mõistan headuse ja sõpruse olemust. Eesti metodistid on minu sõbrad, ma olen väga tänulik võimaluse eest anda oma väike panus nende ellu.
Rääkige oma akadeemilisest ja vaimulikust taustast.
Kasvasin kristlikus peres Knoxville’s, Tennessee osariigis. Otsustasin järgida Kristust 1972. aastal, 15-aastaselt. Aasta hiljem tundsin kutset vaimulikutööle. Lõpetasin Asbury teoloogilise seminari ja Drew ülikooli ning sain ordinatsiooni Ühinenud Metodisti Kirikus.
Olen olnud 39 aastat abielus Vickiga, kes on terapeut. Meil on 2 täiskasvanud last, Erin ja Will.
Olen teeninud mitmeid kogudusi, alates 2018. aastast on selleks First Broad Street UMC Kingsportis. Minu jaoks on olnud tähtis koguduste koostöö ning olen loonud partnerluse USA kirikute ning metodisti kirikutega Slovakkias, Tšehhimaal, Albaanias ja Ungaris. Lisaks olen juhtinud misjoniprojekte ning viinud gruppe Euroopasse, Aafrikasse, Kariibidele, Kesk- ja Lõuna-Ameerikasse. Alates aastast 1998 olen EMKTS-i eestseisuse liige.
Kuidas sai alguse koostöö Eestiga?
Koostöö Eesti Metodisti Kirikuga sai alguse aastal 1996 pärast Olav Pärnametsa külaskäiku minu kogudusse. Kuulnud Eesti kristlaste elust nõukogude ajal, otsustasime tulla grupiga Tallinna, et arutada võimalusi abistamiseks. Otsustasime osaleda Balti Misjonikeskuse, Giideoni laagri ja seminari ülesehitamisel. Nii sai alguse minu armastus Eesti vastu.
Mida tahaksite jagada seoses teenimisega seminari eestseisuses?
Eestseisuse liikmena olen tegelenud mitmel pool rahaliste vahendite leidmisega seminarile, kasutades selleks loodud videot. Kogudused, kus varem teenisin, jätkavad endiselt seminari toetamist. Aastal 1999 õpetasin seminari üliõpilastele juhtimist ning olen jutlustanud lõpuaktustel.
Minu arvates on seminari peamised saavutused alljärgnevas:
• Kuigi juhtkonnas on olnud palju muudatusi, on seminari visioon ja missioon jäänud samaks, milleks on kristlike juhtide koolitus Baltikumis ja kaugemal.
• Huvi seminaris õppimise vastu on tekkinud paljudes maailma paikades.
• Seminari lõpetanud on ühiskonda mõjutamas pastorite, kaplanite, koolitajate ja kirikujuhtide näol.
• Edukas misjonitegevus hantide keskel Siberis.
• Paindlik tunniplaan, mis muudab õppimise lihtsamaks.
• Senini edukas akrediteerimise läbimine.
Mida sooviksite tulevikku silmas pidades?
Kasutasin 1998. aasta lõpuaktuse jutluse aluseks kirjakohta Ef 3:20: „Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni!“ Olen viimase 25 aasta jooksul näinud seda korduvalt teostumas. See, mis Apteegi tänaval alguse sai, on uskumatul kombel kasvanud. Jumal on olnud ustav ja ma loodan näha, mida Ta teeb järgmise 25 aasta jooksul.
Tänu olgu Jumalale!
Milline vaimulik kogemus on teie elu kõige enam mõjutanud?
Külli: Kõige suurem vaimulik kogemus olid jõulud aastal 1988, kui kuulsin esimest korda evangeeliumi. Teine oli see, kui võtsin Jeesuse oma ellu vastu ja sain ristitud 1991. aastal. Aga seejärel kindlasti otsus minna pärast keskkooli piiblikooli. Jumalal on olnud minu jaoks tee, mis on ületanud kõik, mida ma oleksin võinud ise ette kujutada.
Douglas: Minu elus on olnud enam kui üks selline kogemus, aga kõige olulisem on ehk olnud kutse vaimulikku teenistusse. Ma alustasin ülikooliõpinguid eesmärgiga saada juristiks, kuid viimasel kursusel sain Jumalalt kutse teenimistööle. Suhtlesin misjonäride lastega kristliku liikumise Intervarsity Christian Fellowship raames ja nende lood inspireerisid mind. Tänu neile mõistsin, et võin teenida ka väljaspool USA piire. Kuna ma ei talu kuuma kliimat, siis palusin: „Issand, ma olen valmis minema igale poole, aga palun ära saada mind kuumadele maadele!” Jumal kuulis mu palvet ja saatis mind Eestisse.
Millised on olnud teie teoloogilised õpingud?
Külli: Õppinud olen kaua ja mitmes koolis. EKNK piiblikoolis, EMK Teoloogilises Seminaris. Magistriõppes Asburys piibliteaduse alal ja seejärel doktorantuuris piibli teoloogia alal. Asburys tundsin ennast nagu kala, kes sattus akvaariumist ookeani. Mu silmaring sai palju laiemaks. Mulle meeldis suhelda rahvusvaheliste tudengitega. Jumala armastus ühendab. Minu parim sõber seminaris oli venelanna. Me ei jaganud ühtegi poliitilist vaadet, aga meie vahel oli tugev sõprusside ja peaaegu fanaatiline huvi Uue Testamendi vastu. Õppisime koos kreeka keelt ning istusime raamatukogus ja tegime koolitöid poole ööni. Pärast oli mul toanaabriks ameeriklane, kellel oli huvi Vana Testamendi ja arheoloogia vastu. Temaga koos käisime Iisraelis arheoloogilistel kaevamistel. Asburys kohtasin ka oma abikaasat Douglast, kellega koos oleme täna Eestis. Nii et teoloogilised õpingud on olnud oluline osa mu elust.
Douglas: Magistrikraadi sain Asbury Teoloogilisest Seminarist (Wilmore, Kentucky). Enne seda oli mul väga vähe formaalseid teadmisi teoloogias, kuigi osalesin ülikoolis aktiivselt kristlikus organisatsioonis Intervarsity Christian Fellowship ja läbisin mitmeid koolitusi, näiteks usujagamise alal. Võtsin ka osa piibliõppegrupi tööst ja olin selle juhiks. Enne Eestisse tulekut töötasin USAs üheksa aastat pastorina, mis on olnud omaette koolitus.
Millised Piibli kirjakohad on teile kõige olulisemad?
Külli: Kiri roomlastele 8:16 – Vaimu tunnistusest
Douglas: 3. Moosese raamat 19:2 – pühadusest
Kuidas kulges teie tee tagasi Eestisse?
See sai olla ainult Jumala kutse. Me saime Eestist kirja kutsega tulla seminari päeval, mil olid Douglase ema matused. Tema isa oli surnud väga ootamatult vähem kui kuu aega varem. Lisaks oli Douglas koguduse vahetamise protsessis. Keegi Eestis ei teadnud sellest midagi. Kui see kiri oleks tulnud kuu aega varem, või mõni nädal hiljem, siis me ei oleks saanud jaatavalt vastata, aga see tuli just õigel hetkel… Meie otsus sündis sekunditega. Teadmine, et see ei olnud meie valik või kellegi sundus, vaid Jumala ilmselge kutse, on andnud meile jõudu ja muu on olnud sisuliselt vormistamise küsimus.
Mida sooviksite lugejatega jagada oma pere kohta?
Tahaksime tänada Tallinna metodisti koguduse inimesi, kes on meie pere ja eriti meie laste vastu lahked olnud. Lastel ei ole olnud kerge vahetada keelt, leida uusi sõpru jne. Iga kannatlik pühapäevakooli õpetaja ja lahke koguduseliige aitab kaasa sellele, et lapsed tahavad kirikusse tulla. Ükskord meie noorim poeg Kalev vaatas pastorile alt üles otsa ja raporteeris: „I hate school, but I love church.” („Ma vihkan lasteaeda, aga ma armastan kirikut.”) Ta ütles seda südamest. Tallinna koguduses on palju mitmekeelseid peresid. Meie südamel on olnud pakkuda osadust ingliskeelsetele, sest me teame, et neil on vajadus osaduse järele. Aga me oleme ikkagi osa eesti kogudusest ka.
Kuidas näete oma rolli EMK Teoloogilise Seminari arendamisel?
Douglas: Tahaksin näha EMK Teoloogilist Seminari paigana, kus üliõpilased kasvavad akadeemiliselt, vaimulikult ja ka osaduslikult. Nad peaksid saama teadmisi ja oskusi, mis teevad neist muutusi esile toovad kristlikud juhid seal, kuhu Jumal neid saadab. Seminar peaks olema paik, kus toimub üliõpilaste isiklik vaimulik kasv ja süveneb osadus Jumalaga. Tahaksin näha ka üliõpilaste lähedasemat suhet üksteise ja õpetajatega. Püüan õpetada kirikulugu ja viia läbi seminari jumalateenistusi viisil, mis aitab üliõpilasi kasvada nimetatud kolmes valdkonnas.
Külli: Seminaris õpib täna 60 toredat ja tublit tudengit, kes on kogenud oma elus Jumala kutset. Meie roll on luua tingimused nende vaimulikuks kasvuks. Kui tudengid kogunevad palveks hea meelega, kui ma näen neid jagamas Jumala sõna, õppimas teoloogiat ja õpitut rakendamas, siis täidab kool oma eesmärki. Meie teeme töötegijatena oma osa, aga üksi ei tee siin keegi midagi. Kooli areng toimub vaid siis, kui igaüks teeb oma väikese osa. Ma püüan rektorina inimesi kokku tuua, seminari pildil hoida ja leida seminarile rohkem toetajaid, ka Eestist. Tahaksin arendada meie raamatukogu. Kooli peamine eesmärk on õppimine ja me peaksime looma selleks tänapäevased tingimused.