John Wesley ajaloolisest pärandist

Metodismi rajaja John Wesley uskus juba Oxfordi üliõpilasena, et oli leidnud võtme Piibli mõistmiseks. Lugenud selliseid autoreid, nagu Thomas à Kempis, Jeremy Taylor, Henry Scougall ja William Law jõudis Wesley selgusele, et eelkõige kutsub Piibel meid elama püha elu ning Jumala armu läbi on see ka võimalik. Nimetatud autorite mõjul mõistis ta, et kristlik elu on pühendumine (lad devotio) – tingimusteta armastus Jumala ja ligimese vastu.

Juba 1725. aastal jutlustas ta Jeesuse mäejutluse põhjal õigeksmõistmisest, mis rajaneb meie õigel suhtel Jumalaga, ligimesega ja ka iseendaga. Alates 1728. aastast keskendus Wesley juba üksnes Piiblile ja hakkas taotlema nn piibellikku pühadust koos oma venna Charlesiga Oxfordi ülikoolis loodud Püha Klubi koosseisus. Üheskoos Pühakirja uurides jõuti järeldusele, et pühaduse juured ja Jumala päästeplaan on ilmutatud juba Vanas Testamendis, mis kinnitab Piibli kui Jumala sõna terviklikkust.

Wesley rõhutas sageli, et kristlase ülimaks autoriteediks on Pühakiri, mitte inimkogemus. Kogemuse ülesandeks on anda tekstile usaldusväärsus ja see teostub Püha Vaimu töö läbi inimese juures. Sealjuures kordas Wesley sageli, et ka „Püha Vaimu tunnistus“ ei ole piisav, kui seda ei kinnita Pühakiri. Kui tänapäeval võib viide religioossele kogemusele tunduda kahtlane, siis Wesley oli veendunud, et Piibli sõnumi mõistmiseks ja õigeks tõlgenduseks on vajalik isiklik usk. 1738. aastal sai talle osaks nn Aldersgate’i kogemus, millele ta rajas oma õpetuse usukindlusest ja päästest. Kuid ka sellele väga olulisele isiklikule kogemusele ei omistanud ta Pühakirja suhtes ülimuslikku autoriteeti.

Preestri ja õpetlasena hindas Wesley kõrgelt Kiriku traditsiooni. Juba üliõpilasena süvenes ta patristikasse ja uuris põhjalikumalt kahte autorit – Makarios Egiptlast ja Süüria Efraimi. Teda paelus nende juures keskendumine täiuslikkusele kui kristliku elu eesmärgile. Wesley uurija A. C. Outleri järgi sai sealt alguse tema püüd täiuslikkuse poole, mille saavutamiseks püüdis ta ühendada idakiriku arusaamu anglikaani traditsioonilise pühaduse mõistega.

Kui tema vastastel tekkis kahtlus, et metodismi näol on tegemist mingi uue õpetusega, siis vastas Wesley neile resoluutselt, et ta juhindub üksnes Piiblist. 1756. aastal pöördus ta Inglise kiriku vaimulike poole üleskutsega uurida kirikuisade traditsiooni, et veenduda ise õpetuse paikapidavuses. Paljudes oma jutlustes, kirjades ja muudes kirjutistes rõhutas ta pühaduse nõuet nii Vanas kui Uues Testamendis, millele toetus tema kristliku täiuslikkuse õpetus. Kõnes Moorfieldsi kabeli avamisel 1777. aastal esitas Wesley küsimuse: „Mis on metodism?“, millele ise vastas: „See on vana usk, Piibli usk, Inglise kiriku religioon, … see on armastuse, rõõmu ja rahu usk.“

Oxfordi õppejõuna pööras Wesley vastavalt valitsevale mõtteviisile suurt tähelepanu argumenteerimisele ning rõhutas inimese võimekust otsida ja leida oma mõistuse abil Pühakirja tõdesid. 1768. aastal kirjutas ta vastulause Cambridge’i teoloogidele, milles väitis, et oma mõistuse eitamine on sama, mis oma usu eitamine. Sealjuures täpsustas ta, et ratsionalistid siiski tähtsustavad mõistuse rolli üle. Kuigi mõistus ei pruugi anda usku ja lootust, on see vajalik Jumala sõna, olemuse ja tegutsemise mõistmiseks. Piibel oli Wesley jaoks ühtne ja terviklik Jumala tõdede süsteem ja ta uskus, et intellekt ei suuda esitada väljakutset selle autoriteedile. Lähtuvalt sellest oli Wesley jaoks vaid üks moraaliseadus, mis ilmutab Jumala olemust läbi kogu Pühakirja. Wesley uskus, et Piibel on kõigile lugeda oskavatele inimestele arusaadav, kuid see ei välista vajadust seda inimestele õpetada ja seletada.

1738. aastal sõnastas Wesley arusaama, et uuestisünniga algab inimese jumalanäolisuse taastamine. Selles on määrav roll Pühakirjal, mis kõnetab inimest mitmel tasandil.

See aitab praktilisel tasandil inimesel õigesti elada ja parimaid otsuseid teha, teiseks juhib Pühakiri inimest pühitsuse teel ja kolmandaks pakub see rahu ja rõõmu (mida Wesley ise koges, kui ta „süda sai imeliselt soojendatud“). Seega on Piibel raamat, mis juhib usklikku pühaduse ja täiuslikkuse suunas ehk siis näitab talle teed taevasse. Kui Luther nägi Piibli keskse sõnumina õigeksmõistmist usu läbi, siis Wesley tõlgendas Pühakirja sageli kui juhist tõeliselt püha elu poole püüdlemiseks. Wesley jaoks tulenes Piibli autoriteet jumalikust inspiratsioonist. Selle autoreid juhatas Püha Vaim, seesama Vaim, kes juhatas ka patriarhe, Moosest, prohveteid, evangeliste ja apostleid.

Kriitikute poolt on Wesleyle ette heidetud puudulikku hermeneutikat ja teoloogilist ebajärjekindlust. Et oma sõnumit veenvalt esitada, kasutas ta vahel kontekstist välja võetud kirjakohti. Seda on aga jutlustajad igal ajal teinud. Kuna Wesley järgis oma hermeneutikas usu analoogia põhimõtet, jäi ta alati oma kuulutuse eemärgile truuks.

Wesley õpetus võis näida katoliiklastele selgelt protestantlik, rõhutades Jumala armu ja usku. Protestantidele võis see tunduda vastupidi katoliiklik, sest rõhk oli elu pühadusel, heade tegude tegemisel ja distsiplineeritud usupraktikal. Paljude anglikaanide jaoks oli Wesley pelgalt entusiast ja usufanaatik. Üks Wesley pärandi parimaid tundjaid K. J. Collins näeb tema teoloogiat kui keerukat sünteesi, mida ta kujundas ja arendas kogu oma teenismistöö vältel. Kõik selle elemendid leiduvad Pühakirjas ja peegelduvad erinevates kristlikes traditsioonides, millega Wesley teoloogia seoseid otsis. Sealjuures säilitas ta Piibli normatiivsuse. Ka metodism Eestis on oma ajaloos läbinud keerulise tee, mille jooksul on tulnud kohaneda ja oma eesmärgile truuks jääda, vaatamata sisemistele vastuoludele ja välisele survele. Kui teoloogiline selgus on vahel kaduma kippunud, siis minu veendumus on, et alati on silmas peetud Wesley peamist eesmärki, milleks oli hingede päästmine.

Wesley arusaam Pühakirja autoriteedist on meieni jõudnud ka Ühinenud Metodisti Kiriku kaudu, mis loodi 1968. aastal. Seda väljendab meie kirikukord (The Book of Discipline), millest Eesti Metodisti Kirik endiselt lähtub. Kirikukord pöörab tähelepanu esiteks meie teoloogiliste arusaamade allikatele ja teiseks kriteeriumidele, mille alusel me peaksime oma veendumuste õigsust hindama. Lühidalt: Wesley oli seisukohal, et kristlik usk on väljendatud Pühakirjas, ilmutatud kiriku traditsioonis, elavaks tehtud isiklikus kogemuses ja kinnitust leidnud terve mõistuse poolt.

Esikohal on Pühakiri, mille kaudu kohtume Kristusega ja kogeme Jumala armu. Meie veendumus on, et Piibel on kirja pandud inimeste poolt, kes järgisid Püha Vaimu inspiratsiooni. Seega on see tõeline Jumala sõna, usu allikas, vaimulik toit. Et usuküsimusi paremini mõista, peaksime piibliõppesse süvenema ja tegema seda kriitiliselt ja konstruktiivselt. Metodistid kinnitavad, et Pühakiri on piisav inimese päästeks ja see võetakse vastu Püha Vaimu läbi kui usu ja praktika juhend. Üksikuid tekste tuleb lugeda usutraditsioonile toetudes ning tõlgendada Piibli kui terviku valguses. Selleks on vajalikud nii õpitud teadmised kui isiklik Püha Vaimu juhatus. Teksti mõistmiseks tuleb teada teksti algset konteksti ja eesmärki. Nendele põhimõtetele truuks jäädes on piiblitekst usaldusväärne usu allikas ja tõe kriteerium.

Toetudes Piibli primaarsusele, usume, et ka traditsioon, kogemus ja mõistus on Püha Vaimu töövahendid Kirikus. Need on üksteisest lahutamatud. Ristikiriku traditsioonis on talletatud autentne kristlik tunnistus. Viimaks omavad Pühakiri ja traditsioon tähendust vaid siis, kui inimene neid mõistab ja omaks võtab, toetudes isiklikule kogemusele ja mõistusele. Nii on meie usu allikad ja hindamiskriteeriumid omavahel seotud.

John Wesley lähenes Piiblile kui Jumala sõnale alandlikult, uuris seda põhjalikult, tõlgendas seda lunastuse seisukohalt ja rakendas praktiliselt ning hingehoidlikult. Pühakirja keskmes oli tema jaoks Jeesuse Kristuse isik. Oma kaastöölistele ja jutlustajatele Ameerikas oli Wesley’l ainult üks korraldus: teie ülesandeks olgu hingede päästmine! Sellega pidi kaasnema kristlase „sisemine ja väline pühadus“.

Wesley pidas oma viimase jutluse 2. märtsil 1791, kaheksa päeva enne surma. Jutluse teemaks oli „Otsige Issandat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal!“ (Js 55:6)

Kui 18. sajandi valgustusaja mõtteviis lootis väliste tingimuste muutmise abil luua uue inimese, siis Wesley suund oli vastupidine – vaid uus inimene suutis luua uut ühiskonda. Metodismi koht ajaloos kinnitab seda.

Tarmo Lilleoja

Tallinna kogudus

Allikad:

Bullen, Donald A. A Man of One Book? John Wesley’s Interpretation and Use of the Bible. Studies in Evangelical History and Thought. Paternoster, 2007.