Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Jätkuvalt ligimese otsingul. Foto: Andrea Piacquadio, Pexels

Jätkuvalt ligimese otsinguil

Maailmas on olemas üksainus tõeliselt tore asi – see on inimestevaheliste suhete ilu. – Saint-Exupéry 

Probleemi pole? 

Piibli armastuse käsk näib lähtuvat eeldusest, et meil iseenda armastamisega probleemi pole: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“, on meile öeldud (Mt 22:39). Justkui enda armastamine oleks alus ja sellega oleks kõik kombes ning just sealt tuleks otsida võtit ligimesearmastuseks.  

Üllas Tankler

Eneseabi õpetuse edendajad teavad hästi, et enda armastamine polegi niisama lihtne ning teevad panuse sinna. Enese armastamine võib ju hea olla. Küsimus on aga, millele see toetub. Meie enesehinnang võib kõikuda äärmusest äärmusesse. Vahel tundumegi endale nii armastusväärsed, et ei jää justkui võimalustki teistsuguseks suhtumiseks. Vahel kukub enesehinnang aga põhjatult sügavasse musta auku.  

Suhtumine endasse vajab kaalukamat vundamenti kui meie kõikuvad emotsioonid. Vundamenti, mille kohta teoloogias kasutatakse terminit imago Dei, ja mis tuletab meelde, et oleme Jumala loodud ning koguni tema „näo“ järgi. Kas on tarvis veel meenutada, et see, mis Jumal lõi, oli hea, väga hea (1Ms 1:31)? Kõigile, kes ebaadekvaatse enesehinnangu all kannatavad, võiks Pauluse sõna 1. kirjas Korintlastele olla abiks: „Aga Jumala armust olen ma see, kes olen.“ (15:10).  

Piibel näitab kätte, et Jumalal on terviklikum nägemus armastavatest suhetest kui eneseabi õpikutel. Need hõlmavad meid ennast, Jumalat, kaasinimesi ja kogu me keskkonda. See terviklik nägemus osutab armastavate suhete õnnistusele ning ei ignoreeri ka väljakutseid. Teame ju hästi, et armastamine ei ole kerge – ei iseenda, lähedaste ega Jumala armastamine, rääkimata võõrastest ja vaenlastest. 

Pille-Riin Purje sedastab, et Jaak Jõerüüdi raamatus „Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti“ kordub ikka ja jälle üks variatsioonidega võtmemõtisklus: «… kõik kurbus, kõik rahulolematus, ärritus, segadus, kõik tuleb sellest, et omaenda sisemine küsimus on vastamata. [—] Nii kui ennast näed ja mõistad, siis mõistad teisi ja tead, et inimesed mõistavad üksteist siiski.» (Postimees, 24. 04. 2021). Teisisõnu:

Kui tead, et oled Jumala näo järgi loodud ning su identiteet rajaneb sellele, mida tema sinus ja sinuga on teinud, siis pole tarvis kellegi arvelt endale enesehinnangut juurde võidelda. Tead, et Jumal armastab sind – ja võid ise sedasama teha ning seda armastust enda ümber võimendada. 

Mitu tähtsat käsku meil on? 

Küsimus selle kohta, milline on „esimene“ (Mk 12:28) või „suurim“ (Mt 22:36) käsk, oli juudi usulises kultuuris oluline diskussiooniteema. Kummaski evangeeliumis ei piirdu Jeesus oma vastuses ühega, vaid öeldes, mis on „suurim ja esimene“ (Mt 22:38; Mk 12:29), jätkab ta nii-öelda sama hingetõmbega, osutades sellele, mis on „teine“ (Mt 22:39; Mk 12:31). Ehk toob see esile fundamentaalse tõe, et tõelist armastust ei saa tükkideks võtta, osadeks jagada, piiridega eraldada.  

Sellele inimesele, kes mõistis, et need kaks käsku – Jumala ja kaasinimese armastamine – käivad kokku ja kuuluvad ühte, kinnitas Jeesus, et küsija on asja tegelikule tuumale väga lähedale jõudnud: „Ja Jeesus, nähes, et kirjatundja vastas arukalt, ütles talle: «Sa ei ole kaugel Jumala riigist» (Mk 12:34). Samasugune oli Jeesuse suhtumine usutegelasse, kellele ta ei pidanud armastuse käsku meeldegi tuletama, vaid kes ise oli juba samale järeldusele jõudnud. Jeesuse küsimuse peale selle kohta, mida tema Seaduses kõige olulisemaks peab, andis ta õige vastuse: Armasta Jumalat, armasta ligimest (Lk 10:27). Jeesus ütles seepeale lihtsalt, et mis siis siin enam arutada, tuleb vastavalt ka tegutseda ja ongi kõik hästi (s. 28)! 

Ligimene 

Selgus aga, et õige vastuse teadmine ning selle ellurakendamine võivad olla siiski kaks eri asja. Pisut täpsemalt väljendudes – siin tuleb nii selgesti ilmsiks, et vastuse „teadmine“ ning selle „tõlgendamine“ pole üks ja seesama. Meie jaoks on see jätkuvalt oluline teema. Mõned tublid usklikud inimesed, kes tunnevad Pühakirja hästi, oskavad alati viidata sellele, mis on kirjas ja pahandavad, kui keegi tõstatab küsimuse teksti tähenduse kohta: Mida siin targutada?! Piiblis ju selgesti öeldud! 

Jeesuse vastus, millega kaasneb lugu halastajast samaarlasest, näitab, et on küll mõtet küsida ka näiliselt lihtsate sõnade puhul, mida need tähendavad. Kes on mu „ligimene“?  

Kui soovime selgust saada selle kohta, milliseid suhteid tahab Jumal meie keskel näha, siis on põhjust tõstatada taas küsimus selle kohta, kes on „ligimene“. Kuna samaarlasi meil eriti käepärast pole – kuigi juute ehk leiaks – on meil „halastaja samaarlase“ loo tõlgendamisel tänapäeval teatud raskusi. Ja siis muidugi see igavene teema – mida armastamine õieti tähendab. 

Lähedal ja kaugel 

Eesti keeles on sõna ’ligimene’ omandanud teatud spetsiifilise varjundi. Kindlasti mitte üksnes religioosse, aga päris samaväärse sünonüümina sõnale ’kaasinimene’ seda ka ei kasutata. Sõnast endast leiame olulise ja intrigeeriva viite: ligimene on ligi. Seda lihtsat tõsiasja kinnitab ka Uue Testamendi algkeelne sõna. Muidugi taas tore teema kirjatundja seltsi astumiseks, et temaga koos küsida: kes on meile piisavalt „ligi“, et teda ligimeseks pidada: kas see, kes elab meiega samas korteris või elab me naabruses? Või see, kes on „näoraamatus“ ’sõbraks’ kuulutatud? Mis omakorda viib meid täiesti uute oludeni – sotsiaalmeedias, millest kirjatundja midagi ei teadnud, võib meile sotsiaalselt või psühholoogiliselt ligi olla keegi, kes füüsiliselt on meist tuhandete kilomeetrite kaugusel. Kas ta siis ikka on ligimene? 

On päris selge, et ei füüsiline, sotsiaalne ega psühholoogiline (ega mingi muu kategooria) kaugus pole määrava tähtsusega. Suhted võivad sassi minna nii sellega, kes on lähedal kui ka sellega, kes kaugel. Armastada võib seda, kes kaugel – ja seda, kes lähedal.  

Omad ja võõrad 

Lisaks kaugusele-lähedusele on veel teised kategooriad. Näiteks Paulus kasutab suhtlusest rääkides ka mõistet „need, kes on väljaspool“ (Kl 4:5; 1Ts 4:12; 1Tm 3:7). Tundub, et ta peab silmas seda, kuidas me kaaskristlastest koguduses mõtleme kui nendest, kes on „seespool“ ja kogudusega mitteseotud inimestest kui „väljaspool“ olijatest. Ehk siis „meie“ ja „nemad“. Niisugune suhtumine ja omadeks-võõrasteks jaotamine käib igasuguse grupimentaliteediga kaasas. Tulemuseks kahtlemata erinev käitumine ja suhtumine nendesse, keda on vastavalt „omadeks“ või „võõrasteks“ peetud.  

Pauluse julgustus Galaatlastele (6:10): „Tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!“ näib ka toetavat seda eristamist: omadele tuleks ikka natuke rohkem head teha kui nendele teistele seal väljas. Aga selliste järelduste tegemisega ei tasuks kiirustada, sest oma 1. kirjas Tessalooniklastele (5:15) ei luba ta heategemisel mingit vahet teha: „Vaadake, et keegi teisele kurja ei tasuks kurjaga, vaid taotlege alati head üksteisele ja kõikidele!“ Ning Piibli nn kuldsalm, kus on rõhutatud, et Jumal armastas seda maailma (NB! Mitte vaid „omi“) nõnda, et andis oma Poja (Jh 3:16), on Leelo Tungla luuletuses „Jõuluöö“ leidnud poeetiliselt ilusa, lihtsa ja sügava ümbersõnastuse:  

Ühteviisi kirgas, hele 
jõuluöö on kõikidele –  
 […] 
öö on sama, sõnum sama – 
Tahaks öelda: kõiki neid. 
Tegelikult tead: 
ka meid

Armasta ligimest nagu iseennast. Neid, kes lähedal ja neid, kes kaugel. Neid, kes oma ringkonnas ja neid, kes väljaspool. Neid, kelle maailmavaade sarnaneb minu omaga või on vähemalt ühildatav sellega – ja neid teisi, kes ei saa kuidagi aru, mis on enesestmõistetav ja õige. Jeesus tõi armastuse käsu tähelepanu keskpunkti ning Paulus innustab meid seda meeles pidama, kinnitades, et see sõna võtab kokku kogu Seaduse (Rm 13:9; Gl 5:14). See on asi, milles koguni Jaakobus on Paulusega ühel meelel (Jk 2:8). 

Aga kuidas? 

Aga kuidas? Mida see tähendab? See on küsimus, millele ühtset ja alati kehtivat vastust mu meelest pole võimalik anda ja millele peame igas uues olukorras uue tee leidma. See ongi armastuse võlu ja valu. Armastus ei saa kunagi olla stamp, šabloon või reeglite loetelu. Armastus on seeme. Armastus on taim.  

Näiteid armastuse väljendusvormide kohta tuua on seepärast omajagu problemaatiline – iga üksik näide justkui looks normatiivse kujundi: tee niimoodi, siis oled õigesti armastavaid suhteid edendanud. Aga kõike loetleda pole ju võimalik.  

Tahaksin osutada siinkohal millelegi, mis hiljuti oma argises lihtsuses mind südamepõhjani liigutas. Paar kuud tagasi jagas üks pensionär Pärnu Postimehe lugejakirja veerus oma kogemust vahejuhtumist toidupoe uksel: 

Olin väljumas, kui märkasin silmanurgast, et üks eakas proua ei saa kuidagi oma ratastel kotti ukse vahelt läbi. Aitasin teda ja olin valmis lahkuma, kui ta tänas mind ja palus veel abi. Küsisin, kas saaksin midagi teha? Tema vastu: „Te tundute hea inimene olema, palun rääkige minuga!“ (27. 02. 2021) 

Kas oskame tähele panna niisuguseid igapäevaseid võimalusi ligimesearmastuse väljendamiseks? Nii ukse avamist kui aja võtmist koguni võõraga suhtlemiseks – ilma eesmärgita kedagi evangeliseerida? 

Mõistagi üksnes võimaluse nägemine ei tähenda veel armastuse küpsemist tegudeks. Armastus pole üksnes „pealehakkamise asi“. Armastus on arm Jumalalt ning vägi, mis sellega kaasneb. „Kogudus on see, kus Jumal meid teenib meile lähenedes, meid õnnistades, meiega rääkides ning armu andes selleks, mida Jumal meid ootab tegema,“ kirjutab piiskop William Willimon.1 

David Field tuletab meelde:

Kus iganes keegi pöördub enesekesksest suhtumisest niisuguse elu poole, kus ta taotleb seda, mis on hea teistele, on see Wesley silmis selge märk sellest, et Jumala Vaim toimib.2

Kui me armastavaid suhteid näeme metodistliku teoloogia piirjoontes, ei muutu käsk armastada meile järjekordseks korralduseks, vaid võimaluseks kogeda armu ning vastu võtta väge selles armus elamiseks.  

Seega kuuluvad iseenda, kaasinimese ja Jumala armastamine kokku – ja seda ilma piirideta kedagi „omaks“ ja teisi „võõraks“ pidades. Selle ühe ja tervikliku armastuse erinevatest mõõtmetest kõneles Martin Luther King kord oma jutluses „Täiusliku elu kolm dimensiooni“ (see toetub Ilm 21:16 „…linna pikkus ja laius ja kõrgus on võrdsed.“). Ta lõpetab selle sõnadega:  

„Mida saab sellest järeldada? Armasta iseennast, kui selle all mõista tervet ja arukat omakasu silmaspidamist. See on sulle ülesandeks tehtud. See on elu pikkusmõõde. Armasta oma ligimest nagu iseennast. See on sulle ülesandeks tehtud. See on elu laiusmõõt. Aga ära unusta, et on olemas veel kõrgem käsk: „Sa pead armastama Jumalat, oma Issandat, kogu omast südamest, kogu omast hingest ja kogu omast meelest.“ See on elu kõrgus. Ainult siis, kui sa kohusetundlikult arendad välja kõik need kolm dimensiooni, võid sa loota, et elad täiuslikku elu.“ (EELK, Tallinn 1983). 

Armastavaid suhteid ei saa õpetada. Neisse tuleb kasvada. Nende eest tuleb hoolega hoolt kanda. Ja üle kõige armastuse Allikaga võimalikult avatud ühendust pidada. 

1 „This is We Believe. Te core of Wesleyan faith and practice“, 133.
2 „Our Purpose Is Love. The Wesleyan way to be the church.“, 20.

Fotod: Andrea Piacquadio @ Pexels,
Mark McGregor @ Unsplash

Veel rubriigis Arvamus

Kasvamisest

Vaimulik kasvamine seostub minu jaoks õppimise, pühendumise, jagamise ning üksteise toetamisega. Piiblit

Kasvamisest

2020 aasta on metodisti kirikus kasvamise aasta. Kes oleks osanud aga arvata,

Kasvamisest

teistsuguseks kui kõik eelmised? Meid tabas ülemaailmne pandeemia mitmeks kuuks ning tuli
Cheese-plate-brooke-lark-unsplash

Kristlik taimetoitlus

Paulus rääkis selles kontekstis ohvriliha söömisest, kus mõned „nõrgad“ koguduseliikmed ei söönud
Mine asukohta Üles