Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Püha Vaim

Pühadusest, pühadest asjadest, kohtadest ja pühitsemistest

Mis seostub meil esimese hooga sõnaga püha? Küllap midagi harrast – nagu näiteks jõululaul „Püha öö“; midagi pidulikku, erilist.Piibli algkeeltes (heebrea qadoš, kreeka hieros, ladina sacer)on see mõiste palju asisem, tähistades eelkõige mingiks otstarbeks ‚eraldatut‘.

Prantsuse sotsioloog Emile Durkheim (1858-1917) on öelnud: „Religioon on pühade, see tähendab, eraldatud ja keeldudega ümbritsetud asjadega seonduvate tõekspidamiste ja praktikate ühtne süsteem, mis ühendab selle järgijad ühtsesse moraalsesse kogukonda, mida nimetatakse Kirikuks.“ (The Elementary Forms of Religious Life)

Kiriklikus mõtlemises on aja jooksul kujunenud traditsioon, et on pühad paigad (mäed, jõed – kohad, kus Jumal on end ilmutanud), hooned (kirikud, kloostrid), inimesed (vaimulikuks pühitsetud, pühakuks kuulutatud, aga laiemalt kõik ristitud), esemed (karikas, pateen ehk armulaualeibade taldrik, pühakirja raamat jpm), riitused (nt jumalateenistused, talitused, sakramendid), püha keel (nt ladina, kirikuslaavi).

Suhtumist pühadusse ja pühadesse asjadesse on olnud erisugust. Ühelt poolt on pühadele nähtustele omistatud liiga suur kaal. See on kohati viinud ebausuni ja asjadele maagiliste võimete omistamiseni. Näiteks kannavad paljud krutsifikse (ristilöödu kuju) või roosipärgi kas kaelas või sõidukis mõttega, et need kaitsevad õnnetuse eest. Teiselt poolt on aga olnud katseid jätta kogu mateeria pühaduse sfäärist välja. Mõned sajandid tagasi levis Kirikus nn puritaanlikliikumine, mis omistas pühaduse ainult Jumalale ja Piiblile. Kõik ülejäänud oli tavaline. Tavaline oligi taotluslik. Meil on selle vaimsuse kandjateks tihti vabakogudused: hooned on lihtsad, pigem mitte kiriklikud, vaimulikel puuduvad teenistusriided, soovitav on kanda just nimelt hästi tavalist riietust, näiteks teksad, pusad, spordirõivad jms

Milleks meil üldse peaks pühi asju tarvis olema?

Pühakirjast loeme, et mateeria on hea, kuna hea Jumal on selle loonud ja Ta ise on seda nimetanud väga heaks (1Ms 1:31).

On tõsi, et see maailm on praeguseks rikutud. Asi hakkas minema allamäge siis, kui Aadam ja Eeva astusid üle Jumala keelust süüa paradiisiaia keskel kasvavast hea ja kurja tundmise puust. Kui paradiisiaed oli koht, kus Jumal ja inimene võisid kohtuda, kus taevas ja maa olid justkui segunenud, siis pärast pattulangemist sai maa kuradi ja inimese elusfääriks. Kujundlikult on Jumala sfäär taevas. Jeesuse lunastustöö hõlmab ka selle maailma taastamise paradiisiks. Ilmutusraamat räägib, et see on Jumala linn, uus Jeruusalemm. See on siis taas Jumala ja inimese kohtumispaik, sest Jumal on inimeste keskel ja inimestel on temaga vahetu osadus.

Nüüd jõuamegi pühade paikadeni. Pühad paigad on sellised kohad, mis saavad oma pühaduse Jumala eneseilmutusest (teofaaniast).Mingi looduslik koht ei ole püha iseenesest, lihtsalt selle pärast, et ta on mägi või jõgi või muu vorm. Kohast saab kohtumispaik Jumalaga.

Mõelgem kirikuhoonele, kauni nimetusega pühakojale. Kui meil on lihtsalt kirikliku arhitektuuriga hoone, siis ei ole see veel pühakoda.

See sunnib meid küsima: aga mis teeb kirikuhoonest kirikuhoone? – Õige, hoonest teeb pühakoja selle sissepühitsemine ehk eraldamine jumalateenistuslikuks otstarbeks.

Niisiis on kirikud ka pühad sellepärast, et nad on pühitsetud kohtumispaigaks Jumalaga. Seda pühadust luuakse ja säilitatakse vähemalt osaliselt käskude ja keeldude ja muude piirangutega. Nii on see tegelikult ju ka meie kodus – me ju ei pane kallite vanavanemate elust kõnelevat fotoalbumit panni alla kuumaaluseks või  lonkava lauajala loodiajamiseks.

Piirid, mis on seatud pühade kohtade ümber, olgu nad siis edasiminekukeeld või vaikusenõue – mis kirikutes on üpris tavalised – võivad näida suvalised. Sellegipoolest on nad väga sügavalt seotud sellega, kuidas usuinimesed mõistavad oma suhet jumalikuga. Pühad kohad (nt kirik) suruvad meid välja igapäevaelu kaosest – sügavamasse ühendusse Jumala ja üksteisega. Inimesel on tarvis teada, millal ta Jumalaga kohtub. Praktikas väljendub see nii, et Kirik ütleb sulle, et see toimub siin või praegu sellepärast, et sa oled astunud mingisse paika või on parasjagu mingi konkreetne hetk päevas, näiteks aeg palveks.

Pühadus tähendab eraldatust

Kuigi kogu maailm on Jumala looduna püha ja kristlase elu elatakse Jumalale tervikuna, mitte ajuti ja kohati, on meie maailmas ja praegusel ajal püha ja profaanse ehk tavalise eristamiseks tarvis piirjoont, vahet. Siit tuleneb ka vanade piiblirahvaste sõna ha algne tähendus – eraldatu. Muidugi, pühaduse määr või intensiivsus on ajas muutuv. Oli aeg, kui armulaual toimuv oli nii püha, et seda tohtisid näha ainult vaimulikud ja ristitud inimesed, ristimiseks valmistujad pidid pärast sõnateenistust lahkuma. Nüüdseks on ka ristimata inimestel võimalik kogu jumalateenistust näha.

Kuigi enamik suuremaid religioone (kristlus, islam ja judaism) õpetavad, et jumalateenistus ei pea toimuma üksnes templis või kirikuhoones, siis aitab nendeski traditsioonides püha paiga eraldamine pakkuda inimestele koha, kus nad teadlikult saavad ühenduse jumalikuga. Me ütleme, et Jumal on kõikjal ja kõik on justkui püha Jumala loomistöö tõttu. Ent me küsime ka: „Kuidas me keskendame oma tähelepanu?“ Me teeme seda pühade paikade ja pühade esemete abil. Jah, see puudutab ka pühi esemeid. Need seostuvad meil Jumala teenimisega.

Mulle tundub intuitiivselt ja olen ka lugenud, et piiridel püha ja profaanse vahel on veel ka grupiidentiteeti tugevdav ja väljapoole köitvam mõju. N-ö seesolijad on justkui eriline seltskond (nt ristitud, konfirmeeritud) ja n-ö inimesele tänavalt on ka asi väärtuslikum, kui see ei ole talle kohe kättesaadav, vaid nõuab pingutust.

Praktilised järelmid

Kõik Jumala teenimisega seonduv – kohad, esemed, inimesed – on Kirikus pühitsetud. Miks? Aga sellepärast, et kõiki neid pühitsedes me anname neile kindla, kordumatu funktsiooni ja tähenduse: ikoon ei ole seinakaunistus; karikas ei ole tavaline joogiriist; kantslikate ei ole suvaline tekstiil – vaip, tugitoolikate vms; pateen ei ole tavaline taldrik; jumalateenistusrõivad ei ole tarvitatavad muuks otstarbeks.

Samuti kirikuhoones on kohad ja esemed, mis ei ole igaühele ja alati kättesaadavad. Igaüks ei pea saama altarisse või kantslisse, igaüks ei saa jagada Kristuse ihu ja verd. Altarile ei asetata suvalisi asju, näiteks noote, tööriistu vms. See koht on püha, ainult armulaua pühitsemiseks.

Ka on kindel tava, et pühitsetud asju ei visata ära tavalisel kombel. Räbaldunud Piiblid ja liturgilised rõivad põletatakse; armulaua-annid tarvitatakse ära või säilitatakse altaril või tabernaaklis.

Pühadusetunnetust saab ja tuleb õpetada – nii lastele kui ka täiskasvanutele. See võib tekkida alateadlikult, kuid parem on seda kultiveerida varasest east peale.

Kui meie elus ei ole vahet pühal ja profaansel, muutub meie elu üheplaaniliseks ja me jääme vaimselt vaeseks. Isegi kloostris vaheldub argipäev ja pühadeaeg. Püha ja tavalise eristamine lööb meis särama tõelise inimlikkuse, millel on jumalik päritolu. Kurat ja patt on üheülbalised, neis ei ole fantaasiat. Jumal ja pühadus on kaunid ja väljendusviisidelt rikkad!

Märgusõnad:

Veel rubriigis Arvamus

Kasvamisest

Vaimulik kasvamine seostub minu jaoks õppimise, pühendumise, jagamise ning üksteise toetamisega. Piiblit

Kasvamisest

2020 aasta on metodisti kirikus kasvamise aasta. Kes oleks osanud aga arvata,
Mine asukohta Üles