2022. aastal lahkus ÜMK-st enam kui 2000 teoloogilises mõttes traditsioonilist metodisti kogudust USA-s. Eeldatavasti veel tuhanded lähevad nende järel, enne kui võimalus seda teha 2023. aasta lõpus otsa saab. Miks?
Säde, mis selle tulekahju süütas, on muudatus õpetuses, mis puudutab samasooliste suhteid. Ent selle taga on teised tõsised muutused kiriku peamistes teoloogilistes põhialustes, mille üle on harva avalikult arutletud. Inglise keeles on selle kohta väljend „elevant elutoas“, mis tähendab seda, et on midagi, mis on küll silmatorkavalt ilmselge, aga ühtsuse säilitamise nimel ei tee keegi sellest juttu.
Nüüd, kui lõhenemine on alanud, on elevant nähtavaks saanud. Tom Harrison, Eesti suur sõber ja Asbury koguduse kauaaegne pastor Tulsas, tõi välja kaks põhjust, miks nende kogudus eraldus: erinev arusaam Piibli rollist ja autoriteedist erinev arusaam Jeesusest ja Tema surma kaudu pakutavast päästest. Jørgen Thaarup, kes toetab ÜMK progressiivset arengut ning kes on kahe doktorikraadiga pastor Taani Metodisti Kirikus, loetleb meie erinevusi Piibli, Jumala, Kristuse kaudu pääste, patu, loomise ning usuelu eesmärgi mõistmisel. Et asja lihtsustada, keskendun ma järgnevas Piiblile, Jeesusele ja kiriku missioonile.
Kuidas Jumal suhtleb? Traditsiooniline vastus on, et nõnda nagu Jumal ise on isikuline, Ta ka suhtleb isiklikul viisil. Ta kõneleb meiega kui üksikisikutega ning esmajoones teeb Ta seda Piibli inspireerituse kaudu (2Tm 3:16). Oma Sõnas räägib Jumal meile iseendast ning oma plaanist meie elu jaoks. Piibli kui Jumala Sõna ülim autoriteet ja usaldusväärsus on üks Kiriku põhisammas.
250 aastat tagasi, valgustusajal aga see arusaam muutus. Üteldi, et Jumal ei kõnele mitte selgelt oma ilmutuse kaudu, vaid pigem suunab tasakesi meie inimlikku mõistust tõe poole. See arusaam kahandas oluliselt Jumala rolli Piibli inspireerimisel. Piiblit hakati enam nägema Jumalat otsivate inimeste arutlusena, kuid mõnes valdkonnas võib see olla vale, kui nad ei järgi Jumala juhatust neis valdkondades. Näiteks kui Piibel võtab teatud moraaliküsimuse osas seisukoha, võib valgustusaja lähenemine järeldada, et see peegeldab inimlike autorite ekslikke arvamusi, mille osas meie mõistus võib otsustada, et see on vale.
Piibli autoriteedi kahandamise ja inimmõistuse ülendamisega (mis põhineb loomulikult iga kultuuri individuaalsetel kogemustel) võib kõiki Kiriku traditsioonilisi õpetusi küsitavaks pidada, kui need ei tundu meile vastuvõetavad.
Kristluse keskne sammas on õpetus Jeesusest, Tema rollist päästes ning Kiriku missioonist. Kas Jeesus on ainus tee Jumala juurde? Piibli järgi Jeesus seda uskus. „Jeesus ütles talle: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.” (Jh 14:6) Samuti ütles Peetrus Jeesuse kohta, et „kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks“ (Ap 4:12). Tuginedes Piibli õpetusele, on Kirik alati uskunud, et me oleme kõik Jumalast lahutatud ning et üksnes Jeesuse läbi võime me saada Temaga lepitatud (Rm 3:23-24). Seetõttu on kõige olulisem osa Kiriku missioonis tuua inimesi Jeesuse juurde selles maailmas. Nõnda nagu John Wesley ütles oma jutlustajatele: „Teil ei tule teha muud kui päästa hingi.“
Nagu me teame, on väide, et on olemas üksainus Tõde ning seetõttu on kõik teised uskumused mitmes mõttes ekslikud, täielikult vastuolus postmodernse kultuuriga, milles me elame. Kui Piiblis ei nähta enam inspireeritud autoriteeti (tõelist Jumala Sõna), kaotab ka Kiriku traditsiooniline õpetus oma autoriteedi ning oma praegusele kultuurilisele kogemusele tuginev inimmõistus on vaba kohandama kristlust selliselt, et see sobiks kokku tõejärgse ühiskonnaga. Just nii ongi ajapikku juhtunud.
„Kas me peame muudkui Jeesusest rääkima või on parem lihtsalt üldiselt „Jumalast“ kõneleda, et saaksime teiste religioonidega paremini koostööd teha?“ „Miks eestlased lähevad ja räägivad hantidele Jeesusest? Kui neil on nende oma maausk, siis milleks on neil Jeesust vaja?“ Selliseid küsimusi võiksime oodata Alfa kursusel või kelleltki, kes on oma teekonda Jumalaga alles alustamas. Ometi on aga neid küsimusi siiralt küsinud väga kõrgetel ja vastutusrikastel ametikohtadel olevad, lugupeetud ÜMK konfessiooni juhid. Võimalik, et paljud, kes on otsustanud ÜMK-sse jääda, ei pruugi sellega, mis selliste küsimuste taga on, nõus olla, ent ei saa eitada, et suur mõjukas osa on kohandunud sellise arusaamaga Jeesusest, päästest ja Kiriku missioonist, mis sobitub paremini postmodernse kultuuri kui Piibliga.
Üks ÜMK ametlikest dokumentidest, mis on loodud ÜMK rahvusvahelise tegevuse suunamiseks, esitab Jeesust kui kedagi, „kelle me kristlastena tunnistame Jumala Pojaks” ning et Ta on „meie Päästja“. Oluline on see, mis on siit puudu. See hoolikalt läbimõeldud teoloogiline dokument ei ütle kordagi, et Jeesus ON ainus tõeline Jumal, üksainus maailma Päästja. See ei väida kordagi, et inimkond ilma Jeesuseta on Jumalast lahutatud, ei maini kordagi pattu ega evangeeliumi kuulutamist, ohtu olla igaveseks Jumalast lahutatud, ega maini see ka taevast ega igavest elu. See on mõeldud kiriku töö suunamiseks, kuid see ei tunnista selle vaimulikku tuuma. Võrdsema ja õiglasema maailma eest võitlemise tähtsus on selgelt sõnastatud, ent piibelliku evangeeliumi süda, Johannese 3:16-18 on kohitsetud. Kristuse risti esitatakse õigustatult küll kui Jumala armastust meie vastu, kuid mitte ainsa tõhusa päästevahendina. Samamoodi on Jeesus taandatud Jumalast ja kogu loodu Päästjast heaks eeskujuks, keda me oleme otsustanud järgida, üheks päästjaks paljude võimalike seas. Misjon on taandatud keskenduma peamiselt füüsilistele, sotsiaalsetele ja ilmalikele muredele, et muuta maailma (mis on loomulikult oluline), ent kahandades selle tähtsust kuni selleni, et igavikulist vaimulikku eesmärki peaaegu eiratakse.
See on see elevant, mis on olnud pikka aega keset ÜMK-d: väga erinev arusaam selles osas, mis puudutab kõige kesksemaid ususambaid: Piiblit (kuidas Jumal meiega suhtleb); põhjust, miks Jeesus ristil suri; ning Kiriku missiooni.
Mis siis nüüd?
Selle artikli mõte ei ole näpuga näidata või meid õigustada. Hoopis vastupidi. Eesti Metodisti Kiriku jaoks on oluline, kas me kasutame seda võimalust ning vaatame peeglisse ja küsime: mida meie teeme, et jääda ustavaks sellele kutsumisele, mis Jumalal Kiriku jaoks on? Eesti Metodisti Kirik tahab jääda ustavaks Piiblile, Jeesusele ning ristist lähtuvale päästele ja misjonile. Kuid heast tahtest ei piisa. Meid ümbritseb „progressiivseks“ nimetatud kultuur, mis on kindlalt eemaldumas vaimulikust muutumisest Kristuse risti kaudu, mis teeb meid enam Tema sarnaseks, ja viimas individuaalse eneseidentiteedi omaksvõtmise suunas, mis asetab keskpunkti oma mina. Meie põlvkond veedab palju enam tunde sellesse sukeldunult, (näiteks sotsiaalmeedias), kui elus, mis annab edasi evangeeliumi ristist.
Milline on meie strateegia Piibli positiivse sõnumi esitamiseks ja õpetamiseks? Milline on meie plaan Eesti Metodisti Kirikuna? Kuidas me valmistame oma inimesi ette, et nad suudaksid hingevaenlase valedele vastu seista Piibli Tõe, Jeesuse ja ristiga? Praegu on aeg järelemõtlemiseks, ent samas ka suurepärane võimalus tegutsemiseks. Meil on aeg jääda ustavaks Jumalale ja Tema Kuningriigile, olles soolaks ja valguseks tulevastele põlvedele.
Illustratsioon: Andreas Fjodorov tehisaru kaasabil
