Tiit Henno (28.04.1953 – 30.06.2006) oli Kuressaare metodisti koguduse pastor aastatel 1976-2006.
Ta sündis Tallinnas 28. aprillil 1953 Aino ja Gustav Henno neljanda lapsena. Vaatamata kitsastele oludele, valitses kodus jumalakartlik ja palvemeelne õhkkond. Nii koges Tiit juba lapsena mitmeid palvekuulmisi ja vanemate toetavat armastust. Juba nooruses andis ta oma elu Jumalale ja koges Taevaisa juhtimist oma eluteel.
Vaatamata nõrgale tervisele oli Tiit alati rõõmsameelne ja positiivne. Näiteks, kui midagi kukkus maha, tavatses ta öelda: „Tänu Jumalale, et gravitatsiooni seadus ikka toimib!“ Ta armastas kõiki, leidis inimestes ikka midagi head ega rääkinud kellestki halba. Küllap oli see sellepärast nii, et ta väga armastas Jeesust. Üks linnaametnik olevat kord tema kohta öelnud, et see Tiit Henno on üks hunnik armastust.
Tiit armastas ka oma väikest karja. Kohusetundlikult külastas ta koguduse vanakesi, kes said rõõmustatud, kui karjane neid koos abikaasaga vaatama tuli. Kui sündisid lapsed Hando (1982) ja Hela (1984), siis võeti ka nemad sageli kaasa. Lisaks sai käidud vanadekodus ja haiglas teenistusi pidamas. Tänu Jumalale nende võimaluste eest! Tiit usaldas väga oma kallist Taevaisa ja sai nii mõnigi kord juhatust ja abi Sõna kaudu. Näiteks üks imeline juhtimine toimus aastal 1980, kui Tiit ja Heli olid puhkusereisil jõudnud Moskvasse. Soov oli edasi Musta mere äärde jõuda, aga pileteid oli raske saada. Mida edasi teha? Palvetades ja Piiblit avades tuli selge vastus: „Jah, te lähete rõõmsasti välja ja teid tuuakse rahus. Mäed ja künkad rõkatavad rõõmust teie ees ning kõik väljapuud plaksutavad käsi. Kibuvitste asemel kasvavad küpressid, nõgeste asemel kasvavad mürdid. See sünnib Issanda auks igaveseks, hävimatuks märgiks.“ (Js 55:12-13). Ja nii ka läks: nad nägid mägesid, küpresse ja võrratut lõunamaist loodust, kogesid Jumala erilist hoolt ja jõudsid rahuga tagasi kodumaale.
Tervis ei olnud Tiidul kuigi tugev ja ta kannatas mõnigi kord tugevamaid peavalusid, aga ka nendes raskustes koges ta Jumala ligiolu. Ta tavatses öelda, et mõistab nüüd kannatajaid palju paremini.
Tiit armastas väga lapsi. Oma lastele jutustas enda mõeldud põnevaid lugusid ja piibliteemalisi jutte ning mingil perioodil tegi ka koguduses lastetööd viltpiibli abil. Tiit ei teinud vahet inimeste vahel ning ka kõige viletsamad said temalt abi ja toetust.
Rõõmu valmistas tütre Hela pöördumine. Sellega täitus üks prohveteering, kus öeldi, et su tütar tunnistab varsti sinu kõrval.
Kui ühel kevadel avanes võimalus sõita Soome, oli Tiidul operatsioonijärgne depressiooni periood. Siiski julgustas Jumal ühe koguduse õe kaudu Tiitu sõitma. Soomes suurel nelipühi konverentsil viibides teatas koosoleku juhataja, et ühel õel on sõnum Jumalalt. Selle sisu oli umbes selline: „Siin on keegi… kui sa tagasi lähed, kinnitab Jumal sind, tervendab ja tarvitab sind.“ Tiit tundis, et sõnum on talle ning sama kinnitas ka seal viibiv vend Popov.
Tuli veel mõnest operatsioonist läbi minna ja avanes ka võimalusi tunnistada Jeesusest. Palatis viibis üks õnnetu 19-aastane noormees mootorrattaõnnetuse tagajärjel tekkinud selgroovigastusega, kellele Tiit sai palju Jeesusest rääkida. See noormees sai nii puudutatud, et astus Tartu Teoloogia Akadeemiasse ja on praegu Lõuna-Eestis EELK Võnnu koguduse pastor. Õnnetuse tagajärjel küll lonkama jäädes, kuid oma eluga Jumalat teenides.
Ühel päeval tuli üks 43-aastane palatikaaslane Tiidu voodi juurde ja palus, et ta räägiks talle Jumalast. Paari päeva pärast lahkus mees igavikku. Kord külastas Tiitu haiglas soome abielupaar, kes palvetas tema eest ning peale seda algas paranemine ning jõud taastus. Jumal oli kinkinud palju ustavaid ja väsimatuid palvetajaid, see palvevastus oli neile kõigile.
Tiidu ema Aino kirjutab: „Issand oli ta nagu „surnuluude orust“ välja toonud. Otse enne viimast operatsiooni ütles Tiit mulle: „Seminar on lõppenud, nüüd tuleb lõpueksam.“ Ja Jumal kandis ta sealt läbi. Kiitus ja ülistus Tema võimsale nimele!“
Milline vägi on kristlase käes,
kui tal on osadushetk,
kui ta siin palvetab Vaimu väes,
mis on ta taevatrepp.
Jeesuse nimi on võimsam kui kõik.
Vaenlane vappub ta ees.
Kirkuse hälliks on Petlemma sõim,
Kolgata – taevateeks.
Tarvita relva, mis vahe su käes,
ehitud jumalalaps!
Tühista põrgu nõu Vaimu väes,
saa inimsoo vabastajaks!
(Aino Henno)
Tiit abiellus 23. detsembril 1977 Keilast pärit Heli Kasega. Laulatuse Oleviste kirikus viisid läbi Aleksander Kuum ja Hugo Oengo, pulmapidu Keila baptisti palvemajas juhtis Arpad Arder. Kuressaare kogudus võttis väga soojalt noorpaari vastu ja toetas neid igati, mis oli suur Jumala arm ja soosing.
Märtsis 1978, kui Heli ja Tiit koos venna Välissoniga käisid otsimas üht koguduse liiget ja küsisid ühest talust juhatust, tuli neile südamesse tagasiteel veel kord sealt talust läbi minna ja kutsuda perenaist äratusnädala koosolekule. See puudutas perenaise südant nii, et peagi oli ta kirikus, sai päästetud ja ka terveks. Temast sai üks ustavamaid koguduse liikmeid. Samal nädalal päästis Jumal veel ühe 80-aastase mehe, kellest sai elav Jumala laps ja laulukoori liige ning kolmandaks tuli usule ka ühe õe abikaasa. Nii kinkis Jumal noortele töötegijatele julgustava usukinnituse.
Tiit armastas ja oskas hästi laulda. Juba Tallinnas oli ta laulnud ansamblis, nüüd laulis ta kaasa kohalikus kooris Selma Aaviku juhtimisel. Sageli sai lauldud ka Heliga duetti ja käidud maakohtades teenimas.
Pastor Tiitu meenutatakse sügava tänutunde ja austusega. Kirjas galaatlastele öeldakse: „Kandke üksteise koormat ja nõnda te täidate Kristuse käsku.“ (Gl 6:2) Pastor Tiit võttis tõesti kanda teiste koormaid, olgugi et ta ise ei olnud tugeva tervisega. Seda enam oli Jumal talle jõudu andnud, millega ta jumalikus tarkuses sai olla oma palvetega abivajajatele õnnistuseks.
Tiit oli südamliku, kaastundliku ja tasase vaimuga Jumala kaastööline. Seda kõike ei olegi võimalik sõnades väljendada, millise suure hooliva armastusega Tiit abivajajate eest palvetas. Nii koguduse- kui ka pereliikmed olid seda kogenud paljudel kordadel ning peavad Tiidu ennastohverdava elu ja teenimise mälestust kalliks.
Mälestused Kuressaare koguduse liikmelt Luulelt, Tiidu emalt ja abikaasalt.
Tunnistus kunagiselt palatikaaslaselt
Kord sattus Tiit haiglas samasse palatisse ühe noore jumalakauge mehega. Kuidagi sättis Taevaisa asjad nõnda, et palatis oldi koos pikka aega ja räägiti maha pikad jutud. Usukauge ja üksjagu trotsi täis palatikaaslane vaatas pastorit esialgu kui ilmaimet, püüdis tögadagi tema usku. Tiit aga palvetas palatikaaslase eest ega ärritunud ta peale, lihtsas keeles rääkis Jumalast ja lunastusest, jagas oma usuveendumusi ja kogemust. Julgustas palatikaaslast ka siis, kui enda valud küllap palju suuremad kui lohutataval.
Ka seal, haiglas olles praktiseeris Tiit väga pühendunud palveelu. Ja seda mitte demonstratiivselt „tänavanurkadel“, ennast nähtavale seades, vaid tasa justkui omaette mõttes ära olles, oma südames Isaga rääkides. Peagi läks kumbki oma koju, aga palatikaaslasele jäid Tiidu jutud ja sügav usk meelde, küllap eestpalvedki tegid oma töö, igatahes millalgi aegade pärast võttis ta ise pühakirja kätte ja luges. Hiljem sai see palatikaaslane ristitud, aastaid hiljem kutsuti ja seati temagi vaimulikuks. Ja tänutundes ütleb ta täna, et just Tiit oli see ustav sulane, kelle abil Jumal esimesed sillutiskivid tema usuteele paika asetas.
U.P. EELK pastor
