Kui Wesley kirjutaks täna mingi piibliõppe kursuse, mis nime siis võiks ta sellele panna? Kas ehk „Sügavad ja tõsised mõtted Piiblist ja selle uurimisest“ või ehk „Põhjaliku Piibli õppimise alused“? Võimalik, et see oleks lihtsalt pealkirjaga „Jünger“.
Ehk ei midagi enamat. Tegelikult on just sellise nimetusega kursus ka meie kirikus olemas, tõlgitud eesti ja vene keelde. Miks on piibliõppe kursusel just selline nimi ja ei midagi palju enamat? Võimalik, et see kajastab wesliaanlikku nägemust sellest, et kristlik usk on eelkõige praktiline usk – Kristuse elava järgimise ja teenimise usk. Elu usk. Jüngriks olemise aktiivse praktilise elu usk.
Väidetavalt uskus Wesley, et kristlik usk ei ole üksnes pelgalt teadmiste usk intellektuaalidele, võimekatele ja andekatele, vaid see on absoluutselt kõikidele. Igal põlvkonnal, iga tausta, hariduse ja kuuluvusega inimesel on võimalik usus kasvada ja kristliku elu rõõmu kogeda. See ei ole väljavalitud eliitkristlastele, vaid kõigile. Kõigil on võimalus olla jünger, õppida ja lasta ennast vormida pühakirjast õpitu ning praktilise kristliku elu kaudu. Veel enam, see on võimalus oma kristlikus elus piirduda mitte üksnes kirikus käimisega ja rahulduda minimaalsega, vaid soovida tõesti ja tegelikult ka muutuda, kasvada ja esitada enda jaoks väljakutseid. Koguni selliseid väljakutseid, mis kõnetavad kõiki, eriti aga noort põlvkonda, kes on juba oma olemuses idealistid, valmis muutuma ja arenema. Valmis endale ning üksteisele väljakutseid esitama.
Ehk oled oma kristlikus elus kohanud situatsiooni, kus tubli kaaskristlane ütleb, et ta soovib minna teise kogudusse, kuna soovib vaimulikult kasvada? Olin ühes sellises olukorras väga hämmastunud. Kuidas küll ei saa sa oma koguduses kasvada, kui kõik võimalused selleks on olemas? Taas võiks küsida, mida vastaks Wesley sellele noorele täna?
Ehk midagi sellist, mis oli John Wesley kirjas miss J. C. Marchile. Viimane oli kirjutanud ja küsinud, mida teha, et vaimulikult kasvada. Wesley soovitas üle kõige olla jünger, st käia vaatamas haigeid ja vaeseid, võtta endale rist, nagu Kristus on seda teinud meie eel. Jätta oma mugav elu ja saada palju paremaks. Kokkuvõttena olla Jumala laps. Wesley jaoks usk Kristusesse tähendas teha midagi konkreetset Kristuse jaoks, seda, mida Kristus ootab.
Ehk vastaks Wesley, viidates ka vajadusele, et uus liige kirikus vajab vältimatult õpetust kas leerikursusel, väikegrupis, Alfa kursusel või noorte kristlaste klassis, kus saavad juhtideks olla ilmikliikmed. Taas selleks, et õppida tundma Piiblit ja lasta Piiblil vormida end Kristuse jüngriks kasvamise teel. Leeri- jt kursuste materjalid ning eriti kogenuma kaaskristlase nõuanded, tugi, tähelepanu ja hool aitab kindlasti alustavat kristlast viisil, mis ei ole millegi muuga asendatav.
Just pöördumisele järgnev selge ja praktiline kasvamise võimalus ja vajadus on Wesley jaoks märgiline, milleks ka meie oleme kutsutud. Pühaduse alguseks on pöördumine. Pühitsus ja kasvamine aga teostub jüngriks olemises, praktilises teenimises.
Kui me vaid natukenegi oskaksime kasutada meile antud võimalusi kasvamiseks! Üks nendest on liikumine, mis tekkis 19. sajandil Ameerikas – täiskasvanute pühapäevakoolide näol. Tollal oli eesmärgiks, et Piibli aktiivne lugemine, õppimine ja arusaamine jõuaks kõikide koguduseliikmeteni, eriti nendeni, kellel seni seda võimalust polnud olnud, kuni kodututeni välja.
Võimalik, et Wesley vastaks küsimusele, kuidas kasvada, ka vajadusega võtta tõsiselt kasvamist õppimise kaudu. Väikegruppides või kodugruppides, nagu me neid praegu nimetame. Klassideks nimetati neid Wesley ajal. Grupp, kus saame üksteist toetada armastuses. Mitte selleks, et jääda nagu oleme, vaid et vastutada üksteise eest jüngriks olemise distsipliinis. Kui leida paremat vastet sellele, mis toimus klassides, siis ehk oleks isegi mentorlusgrupid sellele veelgi täpsem tänapäevasem vaste. Piibli õppimise kõrval oli ka isiklike võitluste ja väljakutsega tegelemine nende gruppide lahutamatu osa.
Julgustav on, et noortele, kes väga soovivad väljakutseid, muutust ja arenemist, sobivad sellised mentorlikud väikegrupid rohkemgi kui ehk esialgu tundub. Vaikne, tasane, turvaline ja muutumatu paigalseis ei ole noortele omane. Ilmselt pole selline arusaam ka metodistlik. Noorte seas populaarsed Piibli lugemise rakendused, kus esitatakse väljakutseid lugeda regulaarselt Piiblit ja võtta eesmärke, on heaks näiteks – väljakutsed innustavad. Samuti sellised väikegruppides võetud eesmärgid, nagu näiteks palvetamine grupiliikmete eest kindlal päeval ja ajal, kohtumine kirikus enne jumalateenistust, igal nädalal sama Piibli peatüki uurimine, jms on väljakutsed, mis pigem toovad palju rõõmu. See on võimalus jälgida üksteise arengut, saada julgustust kasvamisest ja palvevastustest.
Üksinda kasvamine on mitte ainult raske, vaid ka ohtlik soolokristluse illusioon. Sügavale minev vaimulik kasv on vastupidine meie loomusele ja nõuab seetõttu ka tuge. Palve, Piibli õppimine, jumalateenistus, sakramentidest osasaamine, väikegruppides kristlik üksteise eest vastutamine ning praktiline teenimistöö on midagi, mis aitab inimesel püsida usus ja muutuda kasvamises. Antud praktika tegi metodismi vitaalseks ja tugevaks kasvavaks liikumiseks, mis puudutas väga erinevaid põlvkondi ja erineva taustaga inimesi.
Mida võiks siis Wesley vastata küsimusele, kuidas koos Piibliga vaimulikult kasvada? Küllap tõesti seda, mida ta vastas oma teenimise ja sõnumitega oma enda ajal. Meie jaoks on see küsimus tarvis siiski iseendale esitada ning sellele ka vastata. Ikka selleks, et kogeda – vaimulik kasv on meile kõigile võimalik. Avatud Piibliga, armastava südamega ja abivalmis kätega Jumala armus.
Illustratsioon: Tehisaru kaasates Andreas Fjodorov
