„Me ei kummarda Piiblit. Me kummardame Jumalat, kes otsustab end Piiblis ilmutada. John Stott, Avatud Piibli Ühingu konverents, Läti, 1997.
Kirik on alati uskunud, et Piibel on vahend, mille Jumal valis enda ja oma plaani ilmutamiseks loodule. Kristlus on ilmutatud religioon. See ei põhine inimeste mõtetel, mis püüdlevad Jumala poole, vaid Jumala Sõnal, mis tuleb alla meieni. Piibli ilmutus ja inspiratsioon on see alguspunkt, millest lähtudes hakkame õppima tõde Jumala, Jeesuse ja Tema tahte kohta meie jaoks.
„ISSANDA Sõna tuli minu juurde, öeldes…“ või selle fraasi variatsioone on Vanas Testamendis leitud 3800 korda. Juutide/kristlaste piibellik arusaam Jumalast on see, et Ta on Jumal, kes räägib meiega isiklikult, kuid räägib kõige selgemalt Piibli inspiratsiooni kaudu. 2. Timoteosele 3:16 võtab traditsioonilise seisukoha kokku, öeldes, et „Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses“. See, mida tõlgitakse kui „Jumala sisendatud“, on sõna-sõnalt „Jumala hingatud“. See on Jumala hingus, või teisiti öeldes – see on Jumala Sõna. Loogiline järeldus on see, mis on kirjas ka Lausanne’i lepingus (Billy Grahami algatatud kõige laialdasemalt aktsepteeritud kaasaegne kristlik usutunnistus) „Kinnitame Pühakirja, nii Vana kui Uue Testamendi jumalikkust inspireeritud, tõepära ja autoriteeti ainsa Jumala kirjapandud sõnana, mis on eksimatu kõiges, mida ta kuulutab, ja on ainus kaheldamatu mõõdupuu usus ja elus.“
Martin Luther kasutas kuulsalt loosungit „sola scriptura“ – ainult Pühakirja. John Wesley nimetas end „ühe raamatu meheks“. Luther ja Wesley olid aga mõlemad palju lugenud ning Wesley julgustas pastoreid laialdaselt lugema ja ka teenimisel saadud teadmisi kasutama. Kuid me ei kasuta Piiblit ainult usus kasvamiseks. Me räägime sageli kvadrilateraalist ehk neljast usualusest – Piibli, traditsiooni, mõistuse ja kogemuse koosmõjust. Aga kuidas see praktikas toimub?
Me ei loe Piiblit isolatsioonis. Piiblit lugedes ühendame paratamatult oma mõtted pastorilt kuulduga, mis oli omakorda mõjutatud sellest, mida tema pastor õpetas, ja nii edasi kuni Wesley, Lutheri ja apostliteni välja. Kui olete oma pastorilt õppinud midagi, mis aitab teil Piiblit mõista, siis kasutate oma usu arendamiseks traditsiooni.
Me elame radikaalse individualismi maailmas, mis eeldab, et igaüks võib otsustada, mis on tema jaoks tõde. Kristlase jaoks on see problemaatiline, sest Jeesus ütles: „Mina olen Tõde“ (Jh 14:6), mis tähendab, et Tõde on minust sõltumatu objektiivne reaalsus. Piibli individualistlik lugemine võib taandareneda „minu tõe” otsimiseks ja viia tuhande individuaalse eksiõpetuseni. Kuidas me saame Piibli lugemisel vältida liigse individualismi lõksu? Pidada meeles traditsiooni, ühist tuuma, olulisi punkte, mida kõik kristlased on läbi aegade uskunud ja mida kõige paremini väljendavad klassikalised usutunnistused, mida kõik kristlased aktsepteerivad: Apostellik usutunnistus, Nikaia usutunnistus, Athanasiuse usutunnistus (need on kodulehel metodistikirik.ee). Kui minu isiklik arusaam Piiblist hakkab eemalduma sellest, mida kirik on traditsiooniliselt õpetanud, annab see kui punane lipp märku suurest ohust. Pea kinni! Kas ma olen nii uhke, et arvan, et minu arusaam on õigem kui kõigi kristlaste oma 2000 aasta jooksul? Piibel on meie usu alus ja traditsiooni väljendavad klassikalised usutunnistused on teeviidad, mis aitavad meil oma arusaamistes sellele ustavaks jääda.
Piiblit lugedes kasutame paratamatult ka mõistust. Me mõtleme sellele ja püüame mõista, mis pole mõnikord lihtne. Mõistuse kasutamine on vältimatu. Mõistuse rolli näeme Kolmainsuse õpetuse arendamisel. Mõned kurdavad, et sõna „kolmainsus“ pole piibellik. Seda ei kasutata kuskil Piiblis, aga see on varajase Kiriku arutluse tulemus Piibli õpetuse üle. Piibel ütleb selgelt, et on ainult üks Jumal (5Ms 6:4, 1Kr 8:4). Kuid Piibel ütleb ka, et Jeesus on Jumal (Jh 1:1, 14; Kl 2:9) ja et Püha Vaim on Jumal (Ap 5:3-4; 1Kr 2:10-11) ja muidugi Jumal Isa on Jumal (Jh 16:26-28). Piibel näitab ka selgelt, et tegemist on erinevate isikutega, näiteks kui Jeesus palub Isal saata Püha Vaim (Jh 14:16-17, 25-26). Kolm erinevat isikut, kuid üks Jumal. Algkirik heitles selle mõistmise nimel, väideldes ja tagasi lükates erinevaid seletuskatseid, kuni nad nõustusid, et ainus loogiline vastus on see, mida nad nimetasid kolmainsuseks: Jumal eksisteerib igavesti kolme isikuna ühes olemuses. Usk kolmainsusesse on osa kristlaseks olemise põhituumast. See on Piibli õpetuse ratsionaalne sõnastus. Suurepärase näite teeb sellest aga see, et see on oma olemuselt irratsionaalne. 1 + 1 + 1 = 1? See ei ole inimlikust vaatenurgast ratsionaalne. Pange tähele, mis toimub: varajase kiriku juhid arendasid traditsioonilise arusaama kolmainsusest, süstematiseerides Piibli õpetust ratsionaalselt viisil, mis usaldab absoluutselt Piibli väiteid, isegi kui see tundub irratsionaalne! Nad kuulutasid eksiõpetuseks sellised seletused nagu doketism, ariaanlus ja nestoriaanlus, mis olid justkui „mõistlikumad”, sest need seletused läksid vastuollu Piibli väidetega. Varajase kiriku ratsionaalne järeldus, kolmainsusõpetus, mida on sellest ajast peale toetanud iga kristlik rühmitus, näib olevat irratsionaalne. Piibli väiteid tuleb mõista mõistusega, kuid Piibel on põhimõtteliselt ülem inimmõistusest, sest see on Jumala Sõna.
Piibel, inspireeritud Jumala Sõna, on kõrgeim autoriteet. See on traditsiooni lähtepunkt, samal ajal kaitseb traditsioon meid individuaalsetesse eksiõpetustesse langemise eest. Piiblit mõistetakse mõistusega, kuid mõistusel ei tohi kunagi lubada Piibliga mitte nõustuda, vaid ta peab alati Jumala Sõna ees kummarduma.
Viimane neljast usualusest on kogemus. On paratamatu, et alati, kui me Piiblit loeme, võrdleme seda oma Jumalaga kõndimise kogemusega. Nii saame rakendada Sõna oma ellu. Kuid ka siin on ilmne, et Piibel on prioriteet. Kui me eelistaksime oma isiklikku kogemust (ühe piiratud isiku kogemus, mida mõjutavad teatud kaasaegse kultuuri väärtushinnangud), kujundaksime Piiblit nii, et see muutuks meie sarnasemaks, mitte vastupidi. Peame hoidma oma kogemused, mõtted, väärtushinnangud Jumala Sõna ees ja laskma Jumala Tõel endaga silmitsi seista ja meile hinnangu anda. Jumala eesmärk on muuta meid Kristuse näo sarnaseks (Rm 8:28-29), mis nõuab, et me allutaksime ennast Tema hinnangule ja kujundamisele.
Nagu Paulus kirjutas, on Kirik nagu hoone, tempel, mis on ehitatud apostlite ja prohvetite alusele (Ef 2:20). „Prohvetid“ oli 1. sajandi juutide viis viidata sellele, mida me nimetame Vanaks Testamendiks. „Apostlid” viitab siis paralleelselt sellele, mida hakati nimetama Uueks Testamendiks. Sola scriptura, ainult Pühakiri, kuulutas Martin Luther. Oleme ühe raamatu inimesed nagu John Wesley. Jah, me loeme teisi raamatuid, viitame Kiriku traditsioonilisele õpetusele ja mõtleme hoolega, kuidas loetu seostub meie elukogemusega. Kuid Piibel jääb autoriteediks. See on Jumala Sõna.
Kas see aga muudab ustavaks kristlaseks olemise intellektuaalseks harjutuseks? Kas kõik on seotud Piibli õige mõistmise ja austusega? Ei. Piibli ustav mõistmine ei tule läbi meie pingutuste, vaid Püha Vaimu kaudu, kes juhib meid ja avab meie südamed tõde vastu võtma (Jh 14; 16; Ef 1:17-18). Alandlikkuse vaimu kasvatamine, soov, et Jumal vormiks meie väärtusi ja mõtteid, avatus, et lubada Pühal Vaimul meis töötada ja meid kõnetada, on hädavajalikud, kui tahame kogeda Tema Sõna väge.
Püha Vaim on koht, kus me alustame ja kus me lõpetame Piibli rolli mõistmisega meie identiteedi alusena. See oli Püha Vaim, kes inspireeris autoreid, andes neile sõnadele autoriteedi ja usaldusväärsuse, mis ületab inimliku, muutes selle Jumala Sõnaks. Tänapäeval on Püha Vaim see, kes innukalt valgustab sind ja mind, kui me Piiblit loeme, mõistame ja rakendame. Me ei tohi kunagi unustada, et erinevalt ühestki teisest raamatust maa peal ei ole Piibel surnud tekst, mida meil on võime mõista. Nagu Heebrea kirja autor kirjutas, „Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk…“ (Hb 4:12).
Artikli foto: Pexels.com
