Mäletan hästi, kui sain Jumalalt kutse misjonitööks. Olin kuulnud, kuidas Nõukogude Liidus kristlasi vaenati ja et Piibel oli keelatud raamat, mida ei saanud raamatupoodidest osta. Nii otsustasime 1970. aastate keskel sõpradega viia Läti usklikele Jumala Sõna salakaubana. Vanemad kartsid meie pärast väga, ema arvas, et kui peaksime vahele jääma, saadetakse meid Siberisse. Seepärast peitsime piiblid enne reisi minu kodutrepi alla.
Reis õnnestus siiski nii hästi, et hoolimata suurtest seiklustest suutsime viia suurema osa kirjandusest Riia Agenskalna kogudusse. Pärast jumalateenistust viisime piiblid tagaruumi, kus need lauale virna laoti.
Olin just väljumas, kui ruumi sisenes keegi mees ja heitis pilgu laual lebavatele piiblitele. Ta tutvustas end kui ühe Läti vähemusrahvuse esindajat: ütles end olevat liivlase ja küsis, kas meil on liivikeelseid Uusi Testamente.
Kui vastasin, et meil ei ole ühtki liivikeelset Uut Testamenti ja et arvatavasti pole seda kunagi tõlgitudki, ammugi siis veel trükitud, langes ta minu üllatuseks põlvili maha. Miski temas murdus, nägin ta silmades kurba kibedust, kui ta esitas mulle küsimuse, mis sai mu elu määravaks:
„Miks sinu Jumal ei räägi meie keelt?”
Aga miks Jumal siis ikkagi liivi keelt ei räägi? Aastakümneid tagasi küsisin Jumalalt, miks Ta ei räägi liivi keelt. 1990. aastate keskpaigas jutustas mulle Jaan Bärenson, et Soome Piibliseltsist leiti liivikeelseid Uusi Testamente, mis olid trükitud 1940. aastate algupoolel! Jumal siis ikkagi rääkis liivi keelt, kuigi meie Rootsis seda ei teadnud!
Aastakümneid olid Uued Testamendid peidus püsinud, – ehk trepiastmete alla unustatuna? – neid ei jõutud enne sõja algust üle piiri toimetada ja uksed sulgusid. Ilmselt jäi mõni plaan või kellegi inimese ülesanne lõpule viimata ja kui keti üks lüli alt vedas, jooksidki võimalused tühja. Kulus üle 50 aasta, enne kui mõned liivlaste külad Jumala Sõna kätte said, sest raamatud olid unustatud kuhugi peitu … Ja selle aja jooksul jõudsid sajad liivlased ületada igaviku läve.
Täna räägib Jumal meile meie tunnistusest. Kas oleme oma tunnistuse kuhugi varjule peitnud, trepi alla või lattu? Ega see pole äkki meie lüli, mis alt veab, kui Jumal meid meie talenti kasutama kutsub?
Allikas: ajakiri Hõimurahvaste Aeg 2014 (1)
Foto: Kelly L @ Pexels
