Paljud jälgisid telerit 9. novembril 1989, elades kaasa suure eesriide lagunemisele – Berliini müüri maha kiskumisele. Üks Ühendriikides elav pastor meenutab, et samal ajal kui tugevat betoonbarjääri lammutati, kuulis ta rahvast taustal laulmas. Ta tundis ära selle laulu viisi – „See on see päev, see on see päev, mille Issand teind…“
Loe edasi
Paljud teadlased räägivad sellest, et läänemaailma (sh Euroopat) ei saa enam ei üldise eetika ega maailmavaate järgi pidada kristlikuks. Riik ei toimi enam kristliku kiriku kaitsjana nagu vanas Euroopas ning kristlusel puudub silmnähtav eelis või autoriteet teiste religioonide suhtes. Kui muiste nägi kristlik lääs kristluses oma kultuurikeset, siis nüüd on liikunud see ühiskonna ja kultuuri „äärealadele“.
Sajandi eest (1910) jagati Maailma Misjonitöö Konverentsil Edinburgh’is maailm kahte sfääri: kristlik ja mittekristlik. Selle läbi kogeti, et „siin“, kus meie elame, on kultuur vormitud evangeeliumi poolt ja meie kõik enam-vähem kristlased; ja „seal“ on kultuurid pigem mittekristlikud. Säärane mõtteviis, et „siin“ tegeletakse teenimistööga ja „seal“ misjonitööga, pole mingiski mõttes enam adekvaatne, vaid on vaat et pahupidine! Kui uurida kiriku kasvu, siis põhjapoolkeral on see jõudsalt kahanemas ja kasvamas hoopis lõunapoolkeral.
Aga veel märkimisväärsem on globaliseerumise ning tehnoloogiaküllastuse, informatsiooni ja mingil määral ka usulise transformatsiooni (elumuutuse) levimine, mis on määratletud mitte geograafiliste või poliitiliste piiridega, vaid pigem teadlike suhete arendamisega. Seda nii internetikasutuses kui ka tänu immigratsioonile meid ümbritsevates piirkondades.
Tõsi, misjoniteaduses on suur geograafiline ala, mida nimetatakse 10/40 aknaks või „vastupanu-vööks“ ning mille alla kuulub suurem osa evangeliseerimata rahvaid (10 ja 40 viitavad laiuskraadidele maailmakaardil). Sinna kuuluvad ka riigid, milles kristlaste tagakiusamine on kõige intensiivsem. Aga kui siiamaani on see aken olnud kinni kirikule ja ainult üksikud vaprad misjonärid on sinna füüsiliselt kuulutama jõudnud, siis nüüd on see kõigi pärusmaa!
Olen suhelnud ühe 10/40 aknast pärit inimesega, kes ise elab Põhja-Euroopas ja on saanud kristlaseks. Püüan teda usuteel igati julgustada. Hiljuti on tema ema samuti Kristuse vastu võtnud; ema jüngerlus toimub eranditult läbi interneti ja telefoni ja on mõjutatud tütre usulisest kasvust vabas riigis. See on vaid üks miljonitest näidetest, kus geograafia ei mängi enam suurt rolli ja minul kui läänemaailma linnavurlel on ühtäkki võimalik mõjutada ühe kõige suletuma riigi kristluse kasvu – ja kui säärane võimalus – kas siis mitte ka kohustus?
Selline uus misjonitöö ei puuduta mitte ainult kolimisalteid vapraid, vaid igat inimest. Teadlikult arendatud suhted nii sotsiaalmeedias kui ka immigrantidega võivad avada meile väga kaugeid uksi. Nüüd, enam kui kunagi varem kehtivad John Wesley kuulsad sõnad: „Maailm on minu kihelkond.“
Õp 16:9 Inimese süda kavandab oma teed, aga Issand juhib tema sammu.
HINDREK TAAVET TAIMLA:
Keset talve 2018. aastal oli võimalus minul ja minu sõbral Tanelil minna misjonireisile Keeniasse, kus Eesti maratoonarid hooajaks valmistusid. Lisaks vaimulikule toele sportlaste hulgas oli eesmärk teenida ja õnnistada kohalikke, jagades Jumala sõna.
Loe edasi
Sõna evangelion (εὐαγγέλιον) tähendas algselt kreeka keelekasutuses tasu heade uudiste eest, mis aja möödudes teisenes võidusõnumiks lahinguväljalt. Kuna uudised tollal levisid sama kiirelt kui sõnumitooja jalad jooksid (või hobune ratsutas), siis sellise sõjalise rõõmusõnumi levik sõltus tavaliselt ühest konkreetsest inimesest – seal polnud otseselt midagi üleloomulikku või jumalikku.
Aga kuidas läheb see kokku näiteks jõuluevangeeliumiga? Ka need eestlased, kes aastas ainult korra sõna evangeelium kuulevad – ei kuule ju teateid lahingust või sõjavõidust. Või kuulevad?
Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.“ (Lk 2:10-11). Kreeka keeles asendab mina-kuulutan-head-sõnumit, seal vaid üks sõna – evangelizomai (εὐαγγελίζομαι), mittekaasaegses, aga pigem algses mõttes ütleb ingel ma evangeliseerin. Aga sellegipoolest – kuidas on see kõik sõjateatega seotud?
Vahetult enne Kristuse sündi võtsid roomlased kreeklastelt võimu üle ja laenates küll ohtralt hellenistlikust kultuurist, religioonist, kohandasid nad kõik endale sobivamaks. Mõistega evangelion hakkasid roomlased viitama hoopis keisri või mõne valitseja sünniteatisele. Siin aga lisandub teatisele üleloomulik element, sest Roomas valitses keisrikultus, mille tulemusena oli „keiser jumala asemik maapeal, väärt austust ja kiitust ning tema sünd on jumalate tahe ja ajastus!“
Lugegem, kas need fraasid keiser Augustuse sünnikuulutuses kõlavad tuttavalt: „…meile on saadetud Päästja, kes lõpetab sõjad, loob korra kõikjale… ja jumala (Augustuse) sünni päev oli evangeeliumiks inimkonnale… ja inimkonna ajaarvestus peaks algama tema sünnist…“
Viimast ettepanekut tõsiselt võttes oleks hetkel ligikaudu aasta 2080. Me näeme, et ootused antiikaja valitseja suhtes polegi väga erinevad neist, mida loeme Vanas Testamendis tulevase messia kohta. Inimkond on kaua oodanud Päästjat. Sellist valitsejat, kes looks kõikjale korra.
Kui nüüdseks on meil selge, et evangelion viitas Iisraelile tõotatud kuninga sünnile, siis mida mõtles Markus, alustades oma evangeeliumit sõnadega Jeesuse Kristuse [Jumala Poja] evangeeliumi algus. (Mk 1:1). Ta ju ei kavatse ometi ainult Päästja sünnist rääkida? Kusjuures Markuse evangeeliumis sünnilugu isegi puudub! Tähendab evangelion kristlaste kasutuses pidi laienema sünnilt tervele elule. Aga kas ainult elule?
Pannes need mõtted korraks pausile, mõtelgem, mida evangeeliumides Jeesus ise rõõmusõnumi all mõtles: Jeesus rändas läbi kogu Galilea, õpetades nende sünagoogides ja jutlustades evangeeliumi Kuningriigist ning tervendades haigeid ja vigaseid rahva seas. (Mt 4:23)
Ühtäkki pole tegu enam lahingusõnumi ega sünnikuulutusega, vaid hoopis sõnumiga uuest taevasest valitsusest – Jumala riigist. Ja sõnumiga kaasneb kohe demonstratsioon sellest uuest valitsusest.
Kui roomlastele võis selline sõnum tunduda poliitiliselt ohtlikuna (ja tunduski), siis juutidele ei olnud tegu uue mõttega. Prohvet Jesaja oli ju kirjutanud nõnda:
Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud. Ta kuulutab rahu, toob häid sõnumeid, kuulutab päästet ja ütleb Siionile: „Sinu Jumal on kuningas!” Kuule! Su valvurid tõstavad häält, nad hõiskavad üheskoos, sest nad näevad silmast silma Issanda kojutulekut Siionisse. Rõõmutsege, hõisake üheskoos, Jeruusalemma varemed, sest Issand trööstib oma rahvast, lunastab Jeruusalemma! Issand paljastab oma püha käsivarre kõigi rahvaste nähes, ja kõik maailma ääred saavad näha meie Jumala päästet. (Js 52:7-10).
Septuaginta (kreekakeelne Vana Testament) tõlgib mõtte „kuulutab… häid sõnumeid“ kreeka keelde „evangelizomenuu“ (ευαγγελιζόμενου). Rõõmusõnumi kuulutus prohveti läbi tähendas, et Jumal ise tuleb koju Siionisse ja asub troonile valitsema oma rahvast, pakkudes neile tröösti ja lunastust. Aga mitte ainult – ka maailma ääred saavad näha seda päästet!
Nüüd hakkame lähemale jõudma sellele, mida tänapäeva kristlus evangelismiks kutsub.
Jeesuse sõnum on, et Jumal tuleb meile kuningaks. Tema sõna toetavad imeteod ja tunnustähed. Kuigi Jeesuse enda kuulutustöös on evangeliseerimine kuulutus Kuningriigist, siis mida kaugemale loeme Uut Testamenti, seda enam näeme, et evangeliseerimine on kuulutus Kuningast endast! Filippus tuli ühte Samaaria linna ja kuulutas rahvale Kristust. (Ap 8:5)
Aga kui nüüd ütleme rõõmusõnum (evangeelium), kas see siis tähendab: prohvetlikud ettekuulutused Jeesusest, rõõmus teatis tema sünnist, tema elulugu ja Jumala riik, mida ta valitseb? See kõik on tõepoolest osa sellest, aga me pole veel jõudnud kristliku sõnumi tuumani.
Paulus ütleb: Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, meie aga kuulutame ristilöödud Kristust (1Kr 1:22-23). Vaatamata kõigile siiamaani kõlanud rõõmsatele teatistele (lahinguvõit, kuninga sünd ja tulevane rahuriik), on kristliku sõnumi keskseks teemaks kannatus, valu ja surm. Ilma selleta poleks meil pakkuda lootust kellelegi, kes kannatuse, valu ja surma köidikuis.
Õnneks ei lõpe aga evangelion Kuninga surma, vaid ülestõusmise ja igavese eluga! Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate ja mille läbi te ka pääsete…, et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi. (1Kr 15:1-2a, 3b-4a)
Põhjus, miks Kristuse kannatus, surm ja ülestõusmine (ja seetõttu ka meie ülestõusmine) on osa apostellikust usutunnistusest, on see, et just need moodustavad meie rõõmusõnumi tulipunkti. Inimkonna suurima lahingu võiduteatis on meile usaldatud kohale toimetada. Jumal on kuningas! Ta on sündinud, elanud meie keskel. Kuningas on kannatanud, risti löödud ja siis tõusnud uude hävimatusse ellu ning meie koos temaga! Kas see pole mitte tõeline võiduteatis?
Hindrek Taavet Taimla,
EMK Teoloogilise Seminari õppejõud,
Reeküla koguduse pastor
Koroonaviirus on kirikutes tõstatanud küsimuse, kuidas kristlasena sellesse teemasse suhtuda. Hindrek Taavet Taimla abiga küsisime koroona läbi põdenud kristlastelt, mida nemad sellest viirusest arvavad ja milline on nende sõnum kristlaskonnale. Vastajateks olid Kuressaare nelipühi koguduse liige ja EMK Teoloogilise Seminari tudeng Andra Laum, Tallinna Missio koguduse liikmed Iiri ja Hannes Hermaküla ning brasiillane Pilarese ja Rio de Janeiro metodisti kiriku pastor, Cascadura piirkonna superintendent Maxmiliano Miler.
Loe edasi
Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma (1Ms 2:15). Paljuski on see, mis on loodud, tuletatud üksteisest – sellele viitab fraas „ja Jumal lõi nad, igaühe… nende liikide järgi“ (1Ms 1:21, 24, 25). Aga inimene, võetud küll mullast (1Ms 2:7), on loodud hoopis Jumala näo järgi (1Ms 1:26-27), peegeldama jumalanäolisust – jumalasarnasust selles maailmas, et Jumala au kataks kogu maa (Js 60:1-4).
Loe edasi
Väikegrupitöö eesmärgiks peetakse ennekõike usklike vaimulikku kasvamist. EMK Teoloogilise Seminari õppejõud Hindrek Taavet Taimla toob oma artiklis esile hoopis teise eesmärgi – evangeeliumi kuulutamise – ning kirjeldab väikegruppide efektiivsust just selle eesmärgi saavutamisel.
Loe edasi
Umbes kaks ja pool kuud kestis minu misjon seekord Brasiilias. Selle aja jooksul sai kogetud palju Jumala armu seda peamiselt läbi sooja armastuse, mida kohalikud mulle osutasid.
Kallid kodumaalased, Olen veetnud nüüd Brasiilias juba tugevad kolm nädalat. Jagan esialgu teiega mõnesid helgemaid reisihetki koos piltidega.
Reis kestis üle 30 tunni, kuna olin valinud odavama tee – lennata ringiga. New Yorgist Sao Paolosse oli päris raske kogemus, kuidagi oli nii vaimset kui ka füüsilist võitlust. Ei tea, kas toidumürgitus või mis, aga olin kõik 8 tundi kuidagi valus ja iivelduses ja magada ei saanud. Miks vaimne võitlus? – Selleks ajaks, kui lennuk maandus, olin ühtäkki triksis-traksis, nägin lennujaama aknast Brasiiliat, kuulsin terminalis lauldavat portugali keeles ning mu süda korraga hüppas rõõmust; ja sealt alates on tervis nii vaimselt kui füüsiliselt olnud väga hea.