Paljud teadlased räägivad sellest, et läänemaailma (sh Euroopat) ei saa enam ei üldise eetika ega maailmavaate järgi pidada kristlikuks. Riik ei toimi enam kristliku kiriku kaitsjana nagu vanas Euroopas ning kristlusel puudub silmnähtav eelis või autoriteet teiste religioonide suhtes. Kui muiste nägi kristlik lääs kristluses oma kultuurikeset, siis nüüd on liikunud see ühiskonna ja kultuuri „äärealadele“.
Sajandi eest (1910) jagati Maailma Misjonitöö Konverentsil Edinburgh’is maailm kahte sfääri: kristlik ja mittekristlik. Selle läbi kogeti, et „siin“, kus meie elame, on kultuur vormitud evangeeliumi poolt ja meie kõik enam-vähem kristlased; ja „seal“ on kultuurid pigem mittekristlikud. Säärane mõtteviis, et „siin“ tegeletakse teenimistööga ja „seal“ misjonitööga, pole mingiski mõttes enam adekvaatne, vaid on vaat et pahupidine! Kui uurida kiriku kasvu, siis põhjapoolkeral on see jõudsalt kahanemas ja kasvamas hoopis lõunapoolkeral.
Aga veel märkimisväärsem on globaliseerumise ning tehnoloogiaküllastuse, informatsiooni ja mingil määral ka usulise transformatsiooni (elumuutuse) levimine, mis on määratletud mitte geograafiliste või poliitiliste piiridega, vaid pigem teadlike suhete arendamisega. Seda nii internetikasutuses kui ka tänu immigratsioonile meid ümbritsevates piirkondades.
Tõsi, misjoniteaduses on suur geograafiline ala, mida nimetatakse 10/40 aknaks või „vastupanu-vööks“ ning mille alla kuulub suurem osa evangeliseerimata rahvaid (10 ja 40 viitavad laiuskraadidele maailmakaardil). Sinna kuuluvad ka riigid, milles kristlaste tagakiusamine on kõige intensiivsem. Aga kui siiamaani on see aken olnud kinni kirikule ja ainult üksikud vaprad misjonärid on sinna füüsiliselt kuulutama jõudnud, siis nüüd on see kõigi pärusmaa!
Olen suhelnud ühe 10/40 aknast pärit inimesega, kes ise elab Põhja-Euroopas ja on saanud kristlaseks. Püüan teda usuteel igati julgustada. Hiljuti on tema ema samuti Kristuse vastu võtnud; ema jüngerlus toimub eranditult läbi interneti ja telefoni ja on mõjutatud tütre usulisest kasvust vabas riigis. See on vaid üks miljonitest näidetest, kus geograafia ei mängi enam suurt rolli ja minul kui läänemaailma linnavurlel on ühtäkki võimalik mõjutada ühe kõige suletuma riigi kristluse kasvu – ja kui säärane võimalus – kas siis mitte ka kohustus?
Selline uus misjonitöö ei puuduta mitte ainult kolimisalteid vapraid, vaid igat inimest. Teadlikult arendatud suhted nii sotsiaalmeedias kui ka immigrantidega võivad avada meile väga kaugeid uksi. Nüüd, enam kui kunagi varem kehtivad John Wesley kuulsad sõnad: „Maailm on minu kihelkond.“
