Sõna evangelion (εὐαγγέλιον) tähendas algselt kreeka keelekasutuses tasu heade uudiste eest, mis aja möödudes teisenes võidusõnumiks lahinguväljalt. Kuna uudised tollal levisid sama kiirelt kui sõnumitooja jalad jooksid (või hobune ratsutas), siis sellise sõjalise rõõmusõnumi levik sõltus tavaliselt ühest konkreetsest inimesest – seal polnud otseselt midagi üleloomulikku või jumalikku.
Aga kuidas läheb see kokku näiteks jõuluevangeeliumiga? Ka need eestlased, kes aastas ainult korra sõna evangeelium kuulevad – ei kuule ju teateid lahingust või sõjavõidust. Või kuulevad?
Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.“ (Lk 2:10-11). Kreeka keeles asendab mina-kuulutan-head-sõnumit, seal vaid üks sõna – evangelizomai (εὐαγγελίζομαι), mittekaasaegses, aga pigem algses mõttes ütleb ingel ma evangeliseerin. Aga sellegipoolest – kuidas on see kõik sõjateatega seotud?
Vahetult enne Kristuse sündi võtsid roomlased kreeklastelt võimu üle ja laenates küll ohtralt hellenistlikust kultuurist, religioonist, kohandasid nad kõik endale sobivamaks. Mõistega evangelion hakkasid roomlased viitama hoopis keisri või mõne valitseja sünniteatisele. Siin aga lisandub teatisele üleloomulik element, sest Roomas valitses keisrikultus, mille tulemusena oli „keiser jumala asemik maapeal, väärt austust ja kiitust ning tema sünd on jumalate tahe ja ajastus!“
Lugegem, kas need fraasid keiser Augustuse sünnikuulutuses kõlavad tuttavalt: „…meile on saadetud Päästja, kes lõpetab sõjad, loob korra kõikjale… ja jumala (Augustuse) sünni päev oli evangeeliumiks inimkonnale… ja inimkonna ajaarvestus peaks algama tema sünnist…“
Viimast ettepanekut tõsiselt võttes oleks hetkel ligikaudu aasta 2080. Me näeme, et ootused antiikaja valitseja suhtes polegi väga erinevad neist, mida loeme Vanas Testamendis tulevase messia kohta. Inimkond on kaua oodanud Päästjat. Sellist valitsejat, kes looks kõikjale korra.
Kui nüüdseks on meil selge, et evangelion viitas Iisraelile tõotatud kuninga sünnile, siis mida mõtles Markus, alustades oma evangeeliumit sõnadega Jeesuse Kristuse [Jumala Poja] evangeeliumi algus. (Mk 1:1). Ta ju ei kavatse ometi ainult Päästja sünnist rääkida? Kusjuures Markuse evangeeliumis sünnilugu isegi puudub! Tähendab evangelion kristlaste kasutuses pidi laienema sünnilt tervele elule. Aga kas ainult elule?
Pannes need mõtted korraks pausile, mõtelgem, mida evangeeliumides Jeesus ise rõõmusõnumi all mõtles: Jeesus rändas läbi kogu Galilea, õpetades nende sünagoogides ja jutlustades evangeeliumi Kuningriigist ning tervendades haigeid ja vigaseid rahva seas. (Mt 4:23)
Ühtäkki pole tegu enam lahingusõnumi ega sünnikuulutusega, vaid hoopis sõnumiga uuest taevasest valitsusest – Jumala riigist. Ja sõnumiga kaasneb kohe demonstratsioon sellest uuest valitsusest.
Kui roomlastele võis selline sõnum tunduda poliitiliselt ohtlikuna (ja tunduski), siis juutidele ei olnud tegu uue mõttega. Prohvet Jesaja oli ju kirjutanud nõnda:
Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud. Ta kuulutab rahu, toob häid sõnumeid, kuulutab päästet ja ütleb Siionile: „Sinu Jumal on kuningas!” Kuule! Su valvurid tõstavad häält, nad hõiskavad üheskoos, sest nad näevad silmast silma Issanda kojutulekut Siionisse. Rõõmutsege, hõisake üheskoos, Jeruusalemma varemed, sest Issand trööstib oma rahvast, lunastab Jeruusalemma! Issand paljastab oma püha käsivarre kõigi rahvaste nähes, ja kõik maailma ääred saavad näha meie Jumala päästet. (Js 52:7-10).
Septuaginta (kreekakeelne Vana Testament) tõlgib mõtte „kuulutab… häid sõnumeid“ kreeka keelde „evangelizomenuu“ (ευαγγελιζόμενου). Rõõmusõnumi kuulutus prohveti läbi tähendas, et Jumal ise tuleb koju Siionisse ja asub troonile valitsema oma rahvast, pakkudes neile tröösti ja lunastust. Aga mitte ainult – ka maailma ääred saavad näha seda päästet!
Nüüd hakkame lähemale jõudma sellele, mida tänapäeva kristlus evangelismiks kutsub.
Jeesuse sõnum on, et Jumal tuleb meile kuningaks. Tema sõna toetavad imeteod ja tunnustähed. Kuigi Jeesuse enda kuulutustöös on evangeliseerimine kuulutus Kuningriigist, siis mida kaugemale loeme Uut Testamenti, seda enam näeme, et evangeliseerimine on kuulutus Kuningast endast! Filippus tuli ühte Samaaria linna ja kuulutas rahvale Kristust. (Ap 8:5)
Aga kui nüüd ütleme rõõmusõnum (evangeelium), kas see siis tähendab: prohvetlikud ettekuulutused Jeesusest, rõõmus teatis tema sünnist, tema elulugu ja Jumala riik, mida ta valitseb? See kõik on tõepoolest osa sellest, aga me pole veel jõudnud kristliku sõnumi tuumani.
Paulus ütleb: Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, meie aga kuulutame ristilöödud Kristust (1Kr 1:22-23). Vaatamata kõigile siiamaani kõlanud rõõmsatele teatistele (lahinguvõit, kuninga sünd ja tulevane rahuriik), on kristliku sõnumi keskseks teemaks kannatus, valu ja surm. Ilma selleta poleks meil pakkuda lootust kellelegi, kes kannatuse, valu ja surma köidikuis.
Õnneks ei lõpe aga evangelion Kuninga surma, vaid ülestõusmise ja igavese eluga! Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate ja mille läbi te ka pääsete…, et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi. (1Kr 15:1-2a, 3b-4a)
Põhjus, miks Kristuse kannatus, surm ja ülestõusmine (ja seetõttu ka meie ülestõusmine) on osa apostellikust usutunnistusest, on see, et just need moodustavad meie rõõmusõnumi tulipunkti. Inimkonna suurima lahingu võiduteatis on meile usaldatud kohale toimetada. Jumal on kuningas! Ta on sündinud, elanud meie keskel. Kuningas on kannatanud, risti löödud ja siis tõusnud uude hävimatusse ellu ning meie koos temaga! Kas see pole mitte tõeline võiduteatis?
Hindrek Taavet Taimla,
EMK Teoloogilise Seminari õppejõud,
Reeküla koguduse pastor
