Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Soolane ja särav

(Wesley jutluse ainetetel)

Inimesed otsivad enda ümber kangelasi, kes oleks mingis mõttes eeskujuks. Näiteks sportlased. Paljude jaoks Eestis on olnud suureks šokiks uudis, et meie parimad suusatajad on mitmeid aastaid kasutanud dopingut. Millegipärast ei ole see ainult nende asi, vaid ka ümbritsev ühiskond tunneb, et see on kõigisse puutuv ja paljud tunnevad end petetuna. Poliitikuid vaadeldakse samamoodi. Inimesed üldiselt valivad neid, kes paistavad usaldusväärsed ja on hea kuulsusega. Kui aga mõni poliitik eksib töös või eraelus, tunnevad inimesed ka kõige kaugemas külas, et see puudutab kuidagi neid.  

Aga on üks grupp, keda täpselt samamoodi vaadatakse ja hinnatakse. Grupp, kes koosneb väga erinevatest inimestest erinevatel elualadel. Need on kristlased. On vahel lausa üllatav, kui hoolega inimesed kristlaste ümber jälgivad, kuidas me elame. Me elame maailma keskel ega saa olla varjatud. 

Jeesus on öelnud: 

„Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata. Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.“ (Mt 5:13-16) 

John Wesley ütleb, et „pole võimalik päevad läbi suhelda inimestega, kaotamata midagi oma hinges ja kurvastamata mingil määral Jumala Püha Vaimu. Meil on iga päev tarvis eralduda maailmast – vähemalt hommikul ja õhtul – et kõneleda Jumalaga, suhelda vabamalt meie Isaga, kes on varjatud.“1 Lisaks on mõnikord tarvis võtta pikem periood, et eralduda ja otsida Jumala palet. Siiski ei tohiks me jääda eraldatusse. Kristlik usk on olemuselt sotsiaalne. Mitmed kristlikud väärtused tulevad esile just inimeste keskel olles. Näiteks võib küll erakuna või kloostris elades harjutada tasadust – kui seda mõistame kannatustes vastu pidamise tähenduses. Kuid kui tasaduse all silmas pidada ka leebust, õrnust ja pikameelsust, saab neid omadusi testida vaid suhtluses kaasinimestega.  

Samuti on raske praktiseerida rahutegemist ja halastust ilma ühiskonnata meie ümber. Mis kasu on rahu tegemise või halastuse soovist, kui meil pole reaalset olukorda või inimesi, kelle peal seda välja elada ja harjutada?  

Kui Jeesus oleks soovinud, et me maailmast eralduksime, ei oleks võimalik pöörata ette teist põske, kui ühe pihta lüüakse. Ei saaks näidata üles oma halastavat ja heatahtlikku suhtumist sellele, kes käib kohut ja kui ta nõuab kuube, jätta ka särk. Siinjuures on oluline esile tuua ka Jeesuse näidete mõtet. Kui keegi lööb ja talle ei vastata, toob see esile just teo julmuse. Rõiva äravõtmine peaks panema võtjat häbi tundma, sest Jeesuse ajal oli paljudel inimestel vaid üks komplekt riideid, sh kuub oli vajalik, et kaitsta inimest külma eest. Särk oli sisuliselt juba alumine kiht, mille ära võtmise järel polnud enam inimesel midagi seljas. 

Kuidas saaks ka palvetada nende eest, kes meid taga kiusavad, kui oleme eraldatud ja keegi meid ei kiusa? Neid pühasid hoiakuid ei saaks kuidagi väljendada, kui suhtleksime vaid heatahtlike, pühade inimestega. Jeesus ütleb, et meie kristlastena oleme maa sool. Meie ülesanne on maitsestada seda, mis on meie ümber.  

Tõeline armastus ei ole ainult sõnades. Armastus teeb käed mustaks. Me ei saa jääda pealt vaatama, kui keegi kannatab. Ülim näide sellest, kuidas armastus ei ole vaid sõnades, on Jeesuse elu ja surm. Jeesus ei eraldanud end maailmast. Kui ta kohtus patustega, ei muutunud tema patusemaks, vaid Jeesuse pühadus puudutas inimesi. Pühadus levis. 

Jeesuse armastuse ülim tõendus on see, et ta läks ristile, andis oma ihu surma, et kui on kas või üks, kes temasse usub, siis ta võiks pääseda ja mitte hukka minna. (Jh 3:16) 

Kristlaste mõju maailmas hoiab teatud määral ka kogu maailma allakäigu eest. Nii võime näha, kuidas kristlus on mõjutanud Euroopa kultuuri, ajalugu ja saatust.  

Konkreetse näitena võib tuua 18. sajandi Inglismaa – metodistlik liikumine panustas suurel määral inimeste aitamisse, näiteks ehitati endine metallivalukoda ümber palvelaks. Metodistidel oli oma fond, kust jagati laenu hättasattunutele. Asutati n-ö töövahendus, et pakkuda töötutele tööd. Arstiabi ei olnud vaestele inimestele kättesaadav, kuna nad olid maksejõuetud. Wesley oli ülikoolis teatud määral õppinud arstiteadust ja külastas paljusid haigeid, keerulisemad haigusjuhud suunas ta edasi n-ö päris arstile. Wesley kirjutas raamatu „Primitiivne meditsiin“, et õpetada, kuidas hoida hügieeni ja tervena püsida. Lisaks jagas ta lihtrahvale mitmesuguseid raamatuid raamatukogu põhimõttel – et inimesed saaksid ennast harida. Metodistid olid esimesed, kes asutasid Inglismaal apteegid/polikliinikud, kust saaks esmatasandi abi. Metodistid alustasid paljusid koole Inglismaal. Pühapäevakoolide algus ulatub samuti tagasi metodistide tegevuseni– algselt oli pühapäevakooli mõte pakkuda haridust ja piibliõpet nendele lastele, kes nädala sees pidid tehastes töötama.2 

Kui Inglismaa ühiskond oli hakanud vaesust üha normaalsema nähtusena võtma, siis just Wesley ja metodistid tegid väga palju vaeste abistamise nimel – et neid koolitada, ravida, tööd ja laenu anda – ning ennekõike pakkuda lootust, mis on usus Jumalasse. Kui 18. sajandi lõpus toimus Prantsusmaal suur revolutsioon ja kukutati kuningas – just seetõttu, et hulk rahvast koges, et nende elu on väljakannatamatult raske, siis võib oletada, et Inglismaal revolutsiooni ei toimunud, kuna metodistiliikumine koos presbüterlaste, pietistide ja teiste äratusliikumistega aitasid kergendada vaeste inimeste elutingimusi. Inglismaal on kuningavõim siiamaani alles. 

Tänapäevalgi on palju näiteid nii metodistide kui teiste konfessioonide heast tööst, neid võiks tuua palju nii Eestist kui kaugemalt. Sealjuures on tähtis, et me ei jääks rahule, et kuskil juba tehakse head ja jagatakse armastust. Oluline on endalt küsida, kas oleme kasutanud ära kõiki võimalusi? Kas saaks jõuda rohkemate inimesteni? 

Kui ongi mõni religioon, mida saab varjatult praktiseerida, siis ei ole see kristlus.3 Kristlased ei saa varjata oma olemust, nii nagu sool ei saa jätta maitsestamata, kui ta puutub kokku toiduga või lamp jätta valgustamata, kui ta on pimedas. Sealjuures tuleb meeles pidada, et Jumala Sõna kohaselt peavad usk ja teod olema tasakaalus. Nii nagu ei saa olla usku ilma tegudeta, ei saa olla tegusid ilma usuta. Mõlemad on vajalikud. Kui me vaid oma südames usume, kuid seda välja ei lase paista, oleme nagu kasutuks läinud sool või kustunud lamp. Kui me aga oleme usinad tegutsema, kuid me pole juurdunud usus Jumalasse, võib meie tegevus olla vaid enda uhkuse tulemus, endale kuulsuse ja hea nime tegemine. Paulus ütleb selle kohta 1Kr 13:3: „kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.“ 

Kuidas sool üldse saab kaotada maitse? Puhas sool (naatriumkloriid) ei kaota maitset, kui teda hoida kuivades oludes. Aga ajalooliselt on soola saadud soolasoodest või soolakivist. Seejuures võis sool sisaldada nii naatriumkloriidi kui teisi aineid. Kuna naatriumkloriid on vees lahustuv, võis juhtuda, et niiskuse või vihmaveega kokkupuutel võis naatriumkloriid lahustuda ja ära voolata, kui lisaained jäid alles. Sel puhul võis jääda mulje, et tegu on soolaga, mis ei anna enam soolast maitset.4 

Mis juhtub lambiga? Jeesuse ajal ei olnud muidugi elektrit. Tänapäeval, kui paneme elektrilambi karbi alla, ei näe me lampi, kuid see põleb edasi. 1. sajandil oli lamp ennekõike õlilamp, kus põles elav tuli. Kui nüüd sellele panna peale kate (näiteks kast) – siis esimene asi, mis juhtub, on see, et valgust pole näha, aga õige ruttu läheb nii, et leek ei saa hapnikku ja kustub ära.  

Meie kristlastena võime keskkonna mõjul lahustuda, kui me ei valva, et meie soolasus oleks n-ö anumas kinni – selleks anumaks on Jumala ligiolu ja tema Sõna uurimine. Mida rohkem me oleme algallika küljes kinni, seda vähem saab meid mõjutada mööduv vihm. Teisalt aga, kui varjame oma kristlikku loomust, võime jõuda punkti, kus meil õhk lõpeb ja me ei jaksa enam valgust anda. Pühadus meie sees paneb meid välja paistma. Ei ole võimalik peita armastust – sest armastus väljendub tegudes. 

Kas ei oleks mõistlik siiski suhelda vaid nendega, kelle eluviis on heatahtlik ja pühadusele püüdlev? Kas ei oleks mõistlik vältida suhtlemist inimestega, kelle kavatsused on kurjad? Äkki peaks lausa vältima uskmatuid inimesi? Paulus ju kirjutab 1. Korintose kirjas 5:9: „Ärge suhelge kõlvatutega.“ Paulus on ilmselt siin mõelnud, et kristlasele ei tule kasuks, kui oleme seotud ülekohut tegevate, kurjale või ebaausale mõtteviisile avatud inimestega. Wesley kirjutab, et „lähedase suhte loomine või hoidmine kellegagi neist ei ole kristlasele mingil moel soovitatav.“5 Me ei saa olla eraldatud maailmast, kuid on vajalik teatud eraldatus, lähedaste sõprussuhete vältimine inimestega, kelle teod on kurjad. Samas kirjutab Paulus: „Kuid ärge pidage teda vaenlaseks, vaid noomige teda kui venda.“ (2Ts 3:15) 

Võib-olla tekib mõnel küsimus, miks peaks hoolt kandma uskmatute eest – mis kasu on anda süüa, aidata teel püsti või riietada inimest, kui tema hing läheb hukka? Aga kust sina tead, et ta hing ei pääse? Olenemata sellest, mis nendest inimestest saab, on tähtis, mida meie kristlastena teeme. Kui me ei näita elus välja usu vilju, läheme hoopis ise hukka. Kuigi Jumal on lõplikult see, kes inimeste südameid muudab, teeb ta seda sageli tavaliste inimeste tegude kaudu. Kunagi ei tohi kergekäeliselt loobuda inimesega tegelemast, sest iial ei tea, äkki saab ta just minu tegevuse kaudu puudutatud Jumala poolt.6 Meie ülesanne on kuulutada ja edastada inimestele kutse Jumalalt. See, kas sõnum vastu võetakse, on juba inimese enda ja Jumala vaheline asi.  

Eesti tuntud romaan, nüüdseks ka filmiks tehtud, „Tõde ja õigus“, kujutab tõemeelse Andrese ja tema kiusliku ja valeliku naabrimehe Pearu aastatepikkusi kohtusse jõudvaid vaidlusi. Pearu teeb ülekohut, valetab ja kui asi kohtusse jõuab, siis ikka ja jälle kogeb Andres, et kuigi ta räägib tõtt, ei ole tal tõendeid ja kohus usub Pearut. Kuni tuleb kord, kui Pearu on purjus ja magab vankris. Andres avastab ta tee peal ja otsustab olukorda kasutada. Nähes, et naabrimees ei ärka, juhib ta hobuse koos vankriga enda rukkipõldu, kutsub seejärel oma kodakondsed seda tõendama ja esitab kohtus nõude Pearu vastu. Ja esimest korda, kui Andres valet kasutab, võidab ta kohtus.  

Mida võiks sellest loost õppida – kas seda, et elus saab edasi pigem valetades? Andres, kes tahtis tõestada oma õigsust, hakkas seda tegema oma jõuga, lõpuks ka valet kasutades. Kui Andres saab vanaks, räägivad ümbruskonna inimesed, et ta on hullem kui naaber Pearu. Andresest oli saanud kibestunud vana mees. 

Seega: me ei saa oma jõuga, üksnes iseendale toetudes maailma parandada. Muidu võime teha küll õiget asja, kuid seda tehes kibestuda.  

Meie ülesanne ei ole oma jõust pingutada. Vaid siis, kui elame Jumalas, on meis olemas loomulik soolasus, on olemas Jumalalt tulev valgus. Lihtsalt ja Jumalasse kinnitatuna elades saame kõige paremini siia maailma tuua nii Jumala valgust kui tema kohalolu maitset. Aamen. 

Märgusõnad:

Veel rubriigis Jutlus

Inglite sõnum

„Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis

Pidage aega kalliks

Jutluse autoriks on aastatel 1956-1962 EMK superintendendiks olnud Valdo Ojassoo (sündinud 24.
Mine asukohta Üles