Evangelism

Valdava osa tänapäevasest evangelismi puudutavast teoloogilisest arutelust saab koondada ühiste teemade alla. Esiteks on selge, et „evangel-ism“ tegeleb esmajoones evangel’i, evangeeliumi ehk (kreeka k) hea sõnumiga, mida me maailmas edasi kanname. Otsustava tähtsusega on see, kuidas me evangeeliumi olemust mõistame. Teiseks on evangelismi eesmärk, telos, kõige paremini määratletud evangeeliumi enda olemuse poolt. Sügavam järelemõtlemine selle eesmärgi üle on aga keeruline, sest evangelism on inimlik tegevus, mis kannab endas tõotust, mida suudab täita vaid Jumal. Mistahes evangelismi teoloogia peab seepärast hoolikalt vahet tegema selle vahel, mida on võimalik saavutada meie endi jõupingutuste toel, ja selle vahel, mis tuleneb üksnes Jumala armu tegutsemisest. Kolmandaks: eetos, ehk meie praktilise tegevuse olemus ja siht, on kujundatud evangelismi eesmärgi poolt ja seda tuleks mõista „Jumalaga koos tegutsedes“ evangeeliumi levitamisena.  

Levinud evangelikaalne traditsioon on kantud niinimetatud „soterioloogilisest¹ paradigmast²“, mis toetub sõnumile (evangel) isiklikust päästest. Keskseks eesmärgiks (telos) on pöördumine: elu muutev kogemus, mis toob kindlustunde pattude andestuse kohta, sünnitab uuesti isiklikku suhtesse Jumalaga ja annab igavese elu tõotuse. Seda eesmärki mõistetakse tavaliselt radikaalse muutusena, mis leiab aset kindlal ajahetkel ja milles initsiatiiv on Jumala tingimusteta armul. Evangelismi eetos on seega kuulutus, mida iseloomustab teada-andmine, kutse ja vastus – eesmärgiga tuua inimesed vaimse ärkamise kaudu sisemise kriisi ja otsuse tegemiseni. Evangelismi praktikaks (eetos) on vahendid, mille kaudu Jumal toob patutundmise, vajaduse meeleparanduseks ja võime usu and vastu võtta. Evangelistid on võimekad või hästi treenitud inimesed, kes juhatavad uskmatuid isikliku pöördumise kogemusse erinevate meetodite abil, alates äratuskoosolekutest ja lõpetades isikliku usujagamisega. Selles mudelis võib kristlik kogukond olla küll evangelistliku tegevuse algus- ja lõpp-punkt, evangelismi ennast peetakse aga „eriliseks“ tegevuseks, mille kaudu ehitatakse sildu nendeni, kes asuvad väljaspool kristliku kogukonna piire.  

Kaasaegsed teoloogid kalduvadki selles mudelis kahtlema. Esiteks mängib isikliku pöördumise rõhutamisel sageli olulist rolli individualism, taandades evangeeliumi üksnes isikliku vaimsuse vormiks. Sel juhul jääb tähelepanuta evangeeliumi sotsiaalne ja materiaalne dimensioon ning eklesioloogilisele³ aspektile (kirikule ja kirikuelule) jääb evangelismis pigem juhuslik roll. Tulemuseks on see, et pöördumist võidakse kergesti käsitleda täiesti lahus jüngerlusest. Teiseks tekib antropotsentrismi⁴ oht, kus pöördumist eesmärgiks seades võibki pöördumise taandada vaid otsuse-tegemise kuupäevale või teatud tunnustele vastavale emotsionaalsele kogemusele. Paraku võib neid eesmärke saavutada koos Jumalaga või ka ilma temata ning neid saab pakkuda koos kutsega tõsiseks jüngerluseks – või ka ilma sellise kutseta. Kolmandaks kaasneb niisuguse eesmärgipüstitusega sageli pragmaatiline püüd mõõta evangelistlike ettevõtmiste kasutegurit ehk siis taandadagi kõik üksnes „pööratud inimestele“. Teisisõnu võib tekkida illusioon, et ollakse võimelised produtseerima pöördumist ja ühtlasi eeldus, et selles tegevuses on kõik vahendid õigustatud. Evangelism, mis allub sellistele kiusatustele, ei oota samas kuigivõrd usaldusväärse tunnistuse andmist kristliku kogukonna kui terviku poolt. 

Selliste väljakutsete esitamine soterioloogilisele mudelile langeb juhtumisi kokku „missioloogilise pöördega“ evangelismi teoloogias. Esile tõusmas on uus paradigma, mis Jeesuse eshatoloogilise¹ Jumala riigi õpetuse ja Missio Dei kosmilise, kogu loodu uuendamist rõhutava vaate valguses kujundab ümber meie arusaamise evangeeliumist. Evangeeliumi ei saa taandada üksnes isikliku pääste tasandile, kuna kristliku kogukonna sotsiaalne ja materiaalne reaalsus, tema elu üheskoos kui Kuningriigi märk, eelmaitse ja kuulutaja, on ühtaegu eheda evangelismi vahendiks ja eesmärgiks. Selle mudeli loogika kohaselt asendub pöördumine kui eesmärk (telos) jüngerluse eesmärgiga – sobivama vastusega evangeeliumi sõnumile ja viisile, kuidas kehastada Kuningriigi väärilist elu. 

Omades õigustatud ootust, et uskmatud jõuavad viimaks välja pöördumiseni, on evangelismi eesmärgiks toetada teekonda selle kogemuseni, mitte tingimata ja esmajoones kogemuse saavutamist taotleda. Seega kaldutakse pöördumist ümber defineerima pigem elu muutvaks protsessiks kui üheks radikaalseks elu muutvaks hetkeks. Fundamentaalne otsus, mida evangeliseeritavalt oodatakse, on eeskätt otsus saada jüngriks; ehk siis taotleda sissepääsu Jumala riiki läbi mitmekülgse vaimse, moraalse ja intellektuaalse katehheesi, mida sageli võrreldakse Konstantinuse-eelse kiriku katehheesiga. Evangelismi eetos on seega Jumala riiki vastu võtmine (initsiatsioon), mida käsitletakse selgesti Jumala- ja kirikukeskse tegevusena, mis on samas rajatud „tavapärastele“ jüngerluse praktikatele. Uskmatuid evangeliseeritakse läbi kohtumise evangeeliumi tunnistust usaldusväärselt kandva kogukonnaga ja osalemise selles kogukonnas, nii et nad võiksid tulla ja ise osa saada Kuningriigi uuest elukorraldusest. Evangelisti ülesanne võib siin olla oma olemuselt apostellik, kuid samas seisneb see ka kindlustamises, et kirikukogukonna tunnistus on eluterve ja sellega kaasneb eesmärgistatud kaasamise ja katehheesi jagamise praktika.  

„Missioloogilise paradigma“ puhul peaks samas hoolt kandma, et me ei viskaks koos soterioloogilise vanniveega ühtlasi välja ka lapsukest. Evangeeliumi sotsiaalse reaalsuse rõhutamine ei tohiks panna unustama kogemusi, mis on seotud evangelikaalse pöördumisega. Soterioloogine mudel hoiatab, et pöördumist ei tohiks taandada vaid üheks aspektiks teiste seas kogu initsiatsiooni protsessi käigus, vaid et see on eriline vaimuliku väe and, mis teeb üleüldse võimalikuks uue, Kuningriigi väärilise elu ja ilma milleta kogu jüngerlus ja osadus libisevad formaalse religiooni rüppe. Oluline on ka teha selget vahet tunnistamise ja evangelismi vahel. Tunnistus võib olla evangeeliumi kuuldavaks, nähtavaks ja tuntavaks tegemine kristlaste elus, aga mõiste „evangelism“ tähistab just neid viise ja vahendeid, mille kaudu uskmatud sellise tunnistusega otseselt kokku puutuvad, et isiklikult kogeda evangeeliumi elu muutvat realiteeti. Evangelismi kui erilise vaimuanni põhimõte satub aga ohtu siis, kui seda defineeritakse liiga üldiselt, üksnes usaldusväärse tunnistuse andmisena uskmatule maailmale või varjuloleva osana mistahes kiriklikus teenimistöös.  

Nende teemade paradigmadena välja toomise tähtsus seisneb selles, et see aitab meil näha selgemini evangelismi-teoloogia kahe valdava suuna sisemist loogikat (vt tabel). Samas on oht, et erinevused võivad saada üle rõhutatud ja mudeleid nähakse suletud alternatiivsete valikutena, selle asemel, et käsitleda neid vastastikku teineteist täiendavate vaatenurkadena. Ma väidan, et varase metodismi arengulugu ja Wesley teoloogia traditsioon võivad meile pakkuda aluse terviklikumaks vaatenurgaks. Ühelt poolt võib soterioloogilise mudeli juuri tagasivaates näha juba evangeelsetes äratuskoosolekutes, millest varane metodism alguse sai. Wesleyt võib julgesti pidada isikliku pääste eestkõnelejaks, rõhutades kuulutuse ja pöördumise tähtsust. Teiselt poolt kinnitas ta aga, et kogu liikumine tekkis sihiga edendada Pühakirjal põhinevat pühitsuselu, mitte lihtsalt „teha pöördunuid“. Sel moel saab varast metodismi tõlgendada ühtlasi missioloogilise mudeli terminites, kus antakse usaldusväärne tunnistus Jumala riigist ja väärtustatud on initsiatsioon ning jüngerlus. Wesley jõudiski tõepoolest selleni, et tunnistas sarnasust metodistliku kogukonna sees toimiva evangelismi ja algkoguduses toimunud katehheesi praktika vahel nende puhul, kes olid vastanud apostlite kuulutusele. 

Eeldades, et varase metodismi näide mitte lihtsalt ei otsi keskteed kahe vaatenurga vahel, on küsimus selles, kuidas tollal neid erinevaid rõhuasetusi mõistlikul viisil tasakaalus hoiti ja kuidas võiks see teadmine aidata kujundada meie kaasaegset mõtteviisi evangelismi osas. Minu hüpotees on, et Wesley ei sea evangelismi ülimaks eesmärgiks ei pöördumist ega ka jüngerlust, vaid ühenduse ja suhte Kolmainu Jumalaga, ja selline eesmärgiseade võib ühendada ja endasse haarata nii soterioloogilise kui ka missioloogilise paradigma väärtused.  

Tõlkinud Meeli Tankler  

Meeli Tankleri abiga küsisime kolmelt EMK pastorilt, milliseid evangelismi tahke on nemad oma koguduses esile seadnud – kas rõhk on olnud isikliku pöördumise vajadusel või koguduse kui terviku kutsumusel kujundada evangelistlik õhustik, kus inimesed, kes ei ole Kristust isiklikult oma ellu vastu võtnud, kogevad, mida elu Kristusega võib tähendada? 

Räpina koguduse pastor Ele Paju: 

Oleme koguduses püüdnud kujundada evangelistlikku õhustikku, mis juhib inimese otse Kristuse juurde. Meie ei suuda ei sõna ega teoga anda inimesele seda, mida ta tõeliselt vajab, küll aga leiab ta Kristuses nii vastused kui ka lahendused, mida suudab täita vaid Jumal.  

Roomlastele 10:13-15 “Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse. Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata? Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud? Just nagu on kirjutatud: „Kui kaunid on nende jalad,kes kuulutavad head rõõmusõnumit.””  

Siit tuleb esile teine evangelismi tahk, mida oleme koguduses rõhutanud: Hea sõnumi (evangeeliumi) jagamine ja edasi kandmine nii maailmas kui ka koguduses. See on kindlasti väljakutseks meile kõigile. Tänasel päeval vajab inimene selget Jumala riigi õpetust, mille kaudu toob Jumal esile meeleparanduse, kus mõistetakse vajadust muutuse järele ning võetakse vastu Jumala pakutav pääste armu kaudu. Teekond otsuseni osutub erinevaks ja on erineva pikkusega. Põhjusteks võivad olla nii kuulutaja ja sõnumitooja kui ka kuulja-poolsed erinevad aspektid. Pean oluliseks otsuse kindlust ja sellest arusaamist.  

Seejärel peame oluliseks ka juhitud kasvamist, on see siis väikegrupis osalemise või isikliku jüngerdamise kaudu. Meenub ühe mehe lause peale ühist raamatu lugemist: „Ma ei ole enam endine peale sellist teekonda üheskoos.“ 

Rakvere koguduse pastor Taavi Hollman: 

* jõuab oma patususe tajumiseni,  
* kahetseb oma jumalatut olemisviisi,  
* pöördub Päästja Kristuse poole,  
* kogeb uut-sündi, hakkab kasvama Kristuse sarnasuses ning 
* temast saab Jumala tahet mõistev ja seda tahet igapäevaselt täitev Jeesuse jünger.  

Evangelism kui protsess on mitmetahuline tervik, mille käigus Kristusest mitteteadlik inimene: 

Ühe või teise eelnevalt mainitud tahu eriline esiletoomine või ainurõhutamine ning ainult selle tahu praktiseerimine ei too Jumalast seatud eesmärki. Kõiki tahke tuleb võrdselt rõhutada. Piltlikult võiks öelda, et evangelism on kui kolmejalgne taburet, mis täidab oma eesmärki vaid siis, kui kõik jalad on täpselt ühepikkused ja koormus jaguneb enam-vähem võrdselt kõigile kolmele jalale.  

Mida ma selle all mõtlen: evangelism uustestamentlikus mõttes saab toimida siis, kui leiab aset: 

a) Jumala järgi vajadust kogeva inimese patukahetsus ja pöördumine Jumala poole, 
b) Jumalast seatud vaimuandidega varustatud isikute juhendamisel vastpöördunute juhatamine,
c) Kristuse koguduse rüpes vastpöördunu jätkuv kasvamine Kristuse sarnasuses ja teenimises. 

Ülalkirjeldatud protsessi näeme nii Uue Testamendi aegses algkoguduses kui ka Wesley-aegses teenimispraktikas. Wesley enda sõnade kohaselt ei olnud mõtet inimest usulise äratuseni juhtida, kui puudus võimalus teenida vastpöördunut väikegrupis, kus pidi edasine kasv aset leidma. Rakvere koguduse teenimispraktikas paneme rõhku nii inimese isikliku pöördumise hädavajalikkusele kui ka armastavale koguduslikule osaduskonnale, kus inimene saab kuulda Jumala sõna, kasvada isikliku vajaduse tekkimiseni, Kristuse armu kogemiseni ja vaimus kasvamiseni. 

Tartu Püha Luuka koguduse pastor Priit Gregorios Tamm: 

Olen omal nahal kogenud nii soterioloogilist kui ka missioloogilist paradigmat. See tähendab seda, et minuga on loetud nn patuse palvet kui ka seda, et mind on koguduses vastu võetud ja lastud mul küpseda omas tempos. Huvitaval kombel evis just see viimane mulle elumuutvat mõju. Nähtavasti on see kogemus vajutanud oma pitseri ka mu enda evangelismi-alasele praktikale. Sestap olen oma teenimistöös ja meie koguduse üldisemas selleteemalises hoiakus lähtunud põhimõttest: „Tule ja vaata!“ – Filippuse sõnad Naatanaelile, kui too kõhkles, kas Jeesus on üldse tõsiseltvõetav tegelane – … ja otsusta siis. Nagu me teame, muutis kohtumine Jeesusega Naatanaeli skepsise päästvaks äratundmiseks, et Jeesus on Jumala Poeg. Nii oleme ka meie lasknud inimestel tulla ja käia koos meiega, et nad kogeksid, milline on elu Jumalaga. Neil, kes on sisse astunud ja kohe esimese kogemuse põhjal soovinud koguduse liikmeks saada, oleme tavaliselt hoogu pidurdanud ja soovitanud mõnda aega koos meiega osaduses olla ja Jumalat teenida ja alles siis teha oma otsus. Me ei otsi kogudusele liikmeid, vaid Kristusele järgijaid. Sama käib ka katehhumeenide (usuõppijate ehk ristimiseks valmistujate) kohta. Katehhees (ristimisettevalmistus) meie koguduses on üpris pikk (vähemalt pool aastat) ja rõhk ei ole mitte niivõrd teoreetiliste teadmiste andmisel ristiusu kohta, vaid kristlase elu elamisel, kirikuaasta rütmil ja Jeesuse järgijaks saamisel. See nõuab aga aega ja harjutamist.  

Foto: Tartu Koguduses,
autor Jana Tamm

Sõna evangelion (εὐαγγέλιον) tähendas algselt kreeka keelekasutuses tasu heade uudiste eest, mis aja möödudes teisenes võidusõnumiks lahinguväljalt. Kuna uudised tollal levisid sama kiirelt kui sõnumitooja jalad jooksid (või hobune ratsutas), siis sellise sõjalise rõõmusõnumi levik sõltus tavaliselt ühest konkreetsest inimesest – seal polnud otseselt midagi üleloomulikku või jumalikku. 

Aga kuidas läheb see kokku näiteks jõuluevangeeliumiga? Ka need eestlased, kes aastas ainult korra sõna evangeelium kuulevad – ei kuule ju teateid lahingust või sõjavõidust. Või kuulevad? 

Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.“ (Lk 2:10-11). Kreeka keeles asendab mina-kuulutan-head-sõnumit, seal vaid üks sõna – evangelizomai (εὐαγγελίζομαι), mittekaasaegses, aga pigem algses mõttes ütleb ingel ma evangeliseerin. Aga sellegipoolest – kuidas on see kõik sõjateatega seotud? 

Vahetult enne Kristuse sündi võtsid roomlased kreeklastelt võimu üle ja laenates küll ohtralt hellenistlikust kultuurist, religioonist, kohandasid nad kõik endale sobivamaks. Mõistega evangelion hakkasid roomlased viitama hoopis keisri või mõne valitseja sünniteatisele. Siin aga lisandub teatisele üleloomulik element, sest Roomas valitses keisrikultus, mille tulemusena oli „keiser jumala asemik maapeal, väärt austust ja kiitust ning tema sünd on jumalate tahe ja ajastus!“ 

Lugegem, kas need fraasid keiser Augustuse sünnikuulutuses kõlavad tuttavalt: „…meile on saadetud Päästja, kes lõpetab sõjad, loob korra kõikjale… ja jumala (Augustuse) sünni päev oli evangeeliumiks inimkonnale… ja inimkonna ajaarvestus peaks algama tema sünnist…“ 

Viimast ettepanekut tõsiselt võttes oleks hetkel ligikaudu aasta 2080. Me näeme, et ootused antiikaja valitseja suhtes polegi väga erinevad neist, mida loeme Vanas Testamendis tulevase messia kohta. Inimkond on kaua oodanud Päästjat. Sellist valitsejat, kes looks kõikjale korra. 

Kui nüüdseks on meil selge, et evangelion viitas Iisraelile tõotatud kuninga sünnile, siis mida mõtles Markus, alustades oma evangeeliumit sõnadega Jeesuse Kristuse [Jumala Poja] evangeeliumi algus. (Mk 1:1). Ta ju ei kavatse ometi ainult Päästja sünnist rääkida? Kusjuures Markuse evangeeliumis sünnilugu isegi puudub! Tähendab evangelion kristlaste kasutuses pidi laienema sünnilt tervele elule. Aga kas ainult elule? 

Pannes need mõtted korraks pausile, mõtelgem, mida evangeeliumides Jeesus ise rõõmusõnumi all mõtles: Jeesus rändas läbi kogu Galilea, õpetades nende sünagoogides ja jutlustades evangeeliumi Kuningriigist ning tervendades haigeid ja vigaseid rahva seas. (Mt 4:23) 

Ühtäkki pole tegu enam lahingusõnumi ega sünnikuulutusega, vaid hoopis sõnumiga uuest taevasest valitsusest – Jumala riigist. Ja sõnumiga kaasneb kohe demonstratsioon sellest uuest valitsusest. 

Kui roomlastele võis selline sõnum tunduda poliitiliselt ohtlikuna (ja tunduski), siis juutidele ei olnud tegu uue mõttega. Prohvet Jesaja oli ju kirjutanud nõnda: 

Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud. Ta kuulutab rahu, toob häid sõnumeid, kuulutab päästet ja ütleb Siionile: „Sinu Jumal on kuningas!” Kuule! Su valvurid tõstavad häält, nad hõiskavad üheskoos, sest nad näevad silmast silma Issanda kojutulekut Siionisse. Rõõmutsege, hõisake üheskoos, Jeruusalemma varemed, sest Issand trööstib oma rahvast, lunastab Jeruusalemma! Issand paljastab oma püha käsivarre kõigi rahvaste nähes, ja kõik maailma ääred saavad näha meie Jumala päästet. (Js 52:7-10). 

Septuaginta (kreekakeelne Vana Testament) tõlgib mõtte „kuulutab… häid sõnumeid“ kreeka keelde „evangelizomenuu“ (ευαγγελιζόμενου). Rõõmusõnumi kuulutus prohveti läbi tähendas, et Jumal ise tuleb koju Siionisse ja asub troonile valitsema oma rahvast, pakkudes neile tröösti ja lunastust. Aga mitte ainult – ka maailma ääred saavad näha seda päästet! 

Nüüd hakkame lähemale jõudma sellele, mida tänapäeva kristlus evangelismiks kutsub. 

Jeesuse sõnum on, et Jumal tuleb meile kuningaks. Tema sõna toetavad imeteod ja tunnustähed. Kuigi Jeesuse enda kuulutustöös on evangeliseerimine kuulutus Kuningriigist, siis mida kaugemale loeme Uut Testamenti, seda enam näeme, et evangeliseerimine on kuulutus Kuningast endast! Filippus tuli ühte Samaaria linna ja kuulutas rahvale Kristust. (Ap 8:5) 

Aga kui nüüd ütleme rõõmusõnum (evangeelium), kas see siis tähendab: prohvetlikud ettekuulutused Jeesusest, rõõmus teatis tema sünnist, tema elulugu ja Jumala riik, mida ta valitseb? See kõik on tõepoolest osa sellest, aga me pole veel jõudnud kristliku sõnumi tuumani. 

Paulus ütleb: Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, meie aga kuulutame ristilöödud Kristust (1Kr 1:22-23). Vaatamata kõigile siiamaani kõlanud rõõmsatele teatistele (lahinguvõit, kuninga sünd ja tulevane rahuriik), on kristliku sõnumi keskseks teemaks kannatus, valu ja surm. Ilma selleta poleks meil pakkuda lootust kellelegi, kes kannatuse, valu ja surma köidikuis. 

Õnneks ei lõpe aga evangelion Kuninga surma, vaid ülestõusmise ja igavese eluga! Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate ja mille läbi te ka pääsete…, et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi. (1Kr 15:1-2a, 3b-4a) 

Põhjus, miks Kristuse kannatus, surm ja ülestõusmine (ja seetõttu ka meie ülestõusmine) on osa apostellikust usutunnistusest, on see, et just need moodustavad meie rõõmusõnumi tulipunkti. Inimkonna suurima lahingu võiduteatis on meile usaldatud kohale toimetada. Jumal on kuningas! Ta on sündinud, elanud meie keskel. Kuningas on kannatanud, risti löödud ja siis tõusnud uude hävimatusse ellu ning meie koos temaga! Kas see pole mitte tõeline võiduteatis? 

Hindrek Taavet Taimla, 

EMK Teoloogilise Seminari õppejõud, 

Reeküla koguduse pastor