Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Tartu Koguduses

Pastorid evangelismist

Meeli Tankleri abiga küsisime kolmelt EMK pastorilt, milliseid evangelismi tahke on nemad oma koguduses esile seadnud – kas rõhk on olnud isikliku pöördumise vajadusel või koguduse kui terviku kutsumusel kujundada evangelistlik õhustik, kus inimesed, kes ei ole Kristust isiklikult oma ellu vastu võtnud, kogevad, mida elu Kristusega võib tähendada? 

Räpina koguduse pastor Ele Paju: 

Oleme koguduses püüdnud kujundada evangelistlikku õhustikku, mis juhib inimese otse Kristuse juurde. Meie ei suuda ei sõna ega teoga anda inimesele seda, mida ta tõeliselt vajab, küll aga leiab ta Kristuses nii vastused kui ka lahendused, mida suudab täita vaid Jumal.  

Roomlastele 10:13-15 “Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse. Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata? Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud? Just nagu on kirjutatud: „Kui kaunid on nende jalad,kes kuulutavad head rõõmusõnumit.””  

Siit tuleb esile teine evangelismi tahk, mida oleme koguduses rõhutanud: Hea sõnumi (evangeeliumi) jagamine ja edasi kandmine nii maailmas kui ka koguduses. See on kindlasti väljakutseks meile kõigile. Tänasel päeval vajab inimene selget Jumala riigi õpetust, mille kaudu toob Jumal esile meeleparanduse, kus mõistetakse vajadust muutuse järele ning võetakse vastu Jumala pakutav pääste armu kaudu. Teekond otsuseni osutub erinevaks ja on erineva pikkusega. Põhjusteks võivad olla nii kuulutaja ja sõnumitooja kui ka kuulja-poolsed erinevad aspektid. Pean oluliseks otsuse kindlust ja sellest arusaamist.  

Seejärel peame oluliseks ka juhitud kasvamist, on see siis väikegrupis osalemise või isikliku jüngerdamise kaudu. Meenub ühe mehe lause peale ühist raamatu lugemist: „Ma ei ole enam endine peale sellist teekonda üheskoos.“ 

Rakvere koguduse pastor Taavi Hollman: 

* jõuab oma patususe tajumiseni,  
* kahetseb oma jumalatut olemisviisi,  
* pöördub Päästja Kristuse poole,  
* kogeb uut-sündi, hakkab kasvama Kristuse sarnasuses ning 
* temast saab Jumala tahet mõistev ja seda tahet igapäevaselt täitev Jeesuse jünger.  

Evangelism kui protsess on mitmetahuline tervik, mille käigus Kristusest mitteteadlik inimene: 

Ühe või teise eelnevalt mainitud tahu eriline esiletoomine või ainurõhutamine ning ainult selle tahu praktiseerimine ei too Jumalast seatud eesmärki. Kõiki tahke tuleb võrdselt rõhutada. Piltlikult võiks öelda, et evangelism on kui kolmejalgne taburet, mis täidab oma eesmärki vaid siis, kui kõik jalad on täpselt ühepikkused ja koormus jaguneb enam-vähem võrdselt kõigile kolmele jalale.  

Mida ma selle all mõtlen: evangelism uustestamentlikus mõttes saab toimida siis, kui leiab aset: 

a) Jumala järgi vajadust kogeva inimese patukahetsus ja pöördumine Jumala poole, 
b) Jumalast seatud vaimuandidega varustatud isikute juhendamisel vastpöördunute juhatamine,
c) Kristuse koguduse rüpes vastpöördunu jätkuv kasvamine Kristuse sarnasuses ja teenimises. 

Ülalkirjeldatud protsessi näeme nii Uue Testamendi aegses algkoguduses kui ka Wesley-aegses teenimispraktikas. Wesley enda sõnade kohaselt ei olnud mõtet inimest usulise äratuseni juhtida, kui puudus võimalus teenida vastpöördunut väikegrupis, kus pidi edasine kasv aset leidma. Rakvere koguduse teenimispraktikas paneme rõhku nii inimese isikliku pöördumise hädavajalikkusele kui ka armastavale koguduslikule osaduskonnale, kus inimene saab kuulda Jumala sõna, kasvada isikliku vajaduse tekkimiseni, Kristuse armu kogemiseni ja vaimus kasvamiseni. 

Tartu Püha Luuka koguduse pastor Priit Gregorios Tamm: 

Olen omal nahal kogenud nii soterioloogilist kui ka missioloogilist paradigmat. See tähendab seda, et minuga on loetud nn patuse palvet kui ka seda, et mind on koguduses vastu võetud ja lastud mul küpseda omas tempos. Huvitaval kombel evis just see viimane mulle elumuutvat mõju. Nähtavasti on see kogemus vajutanud oma pitseri ka mu enda evangelismi-alasele praktikale. Sestap olen oma teenimistöös ja meie koguduse üldisemas selleteemalises hoiakus lähtunud põhimõttest: „Tule ja vaata!“ – Filippuse sõnad Naatanaelile, kui too kõhkles, kas Jeesus on üldse tõsiseltvõetav tegelane – … ja otsusta siis. Nagu me teame, muutis kohtumine Jeesusega Naatanaeli skepsise päästvaks äratundmiseks, et Jeesus on Jumala Poeg. Nii oleme ka meie lasknud inimestel tulla ja käia koos meiega, et nad kogeksid, milline on elu Jumalaga. Neil, kes on sisse astunud ja kohe esimese kogemuse põhjal soovinud koguduse liikmeks saada, oleme tavaliselt hoogu pidurdanud ja soovitanud mõnda aega koos meiega osaduses olla ja Jumalat teenida ja alles siis teha oma otsus. Me ei otsi kogudusele liikmeid, vaid Kristusele järgijaid. Sama käib ka katehhumeenide (usuõppijate ehk ristimiseks valmistujate) kohta. Katehhees (ristimisettevalmistus) meie koguduses on üpris pikk (vähemalt pool aastat) ja rõhk ei ole mitte niivõrd teoreetiliste teadmiste andmisel ristiusu kohta, vaid kristlase elu elamisel, kirikuaasta rütmil ja Jeesuse järgijaks saamisel. See nõuab aga aega ja harjutamist.  

Foto: Tartu Koguduses,
autor Jana Tamm

Märgusõnad:

Veel rubriigis Teoloogia

EMK katekismus 1920

Katekismuse taasavastamine

Kristlik õpetus ei ole enam Euroopa ja Põhja-Ameerika kultuurides esikohal. Selline olukord
Mine asukohta Üles