Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Sissejuhatus evagelismi teekonnale

Valdava osa tänapäevasest evangelismi puudutavast teoloogilisest arutelust saab koondada ühiste teemade alla. Esiteks on selge, et „evangel-ism“ tegeleb esmajoones evangel’i, evangeeliumi ehk (kreeka k) hea sõnumiga, mida me maailmas edasi kanname. Otsustava tähtsusega on see, kuidas me evangeeliumi olemust mõistame. Teiseks on evangelismi eesmärk, telos, kõige paremini määratletud evangeeliumi enda olemuse poolt. Sügavam järelemõtlemine selle eesmärgi üle on aga keeruline, sest evangelism on inimlik tegevus, mis kannab endas tõotust, mida suudab täita vaid Jumal. Mistahes evangelismi teoloogia peab seepärast hoolikalt vahet tegema selle vahel, mida on võimalik saavutada meie endi jõupingutuste toel, ja selle vahel, mis tuleneb üksnes Jumala armu tegutsemisest. Kolmandaks: eetos, ehk meie praktilise tegevuse olemus ja siht, on kujundatud evangelismi eesmärgi poolt ja seda tuleks mõista „Jumalaga koos tegutsedes“ evangeeliumi levitamisena.  

Levinud evangelikaalne traditsioon on kantud niinimetatud „soterioloogilisest1 paradigmast2“, mis toetub sõnumile (evangel) isiklikust päästest. Keskseks eesmärgiks (telos) on pöördumine: elu muutev kogemus, mis toob kindlustunde pattude andestuse kohta, sünnitab uuesti isiklikku suhtesse Jumalaga ja annab igavese elu tõotuse. Seda eesmärki mõistetakse tavaliselt radikaalse muutusena, mis leiab aset kindlal ajahetkel ja milles initsiatiiv on Jumala tingimusteta armul. Evangelismi eetos on seega kuulutus, mida iseloomustab teada-andmine, kutse ja vastus – eesmärgiga tuua inimesed vaimse ärkamise kaudu sisemise kriisi ja otsuse tegemiseni. Evangelismi praktikaks (eetos) on vahendid, mille kaudu Jumal toob patutundmise, vajaduse meeleparanduseks ja võime usu and vastu võtta. Evangelistid on võimekad või hästi treenitud inimesed, kes juhatavad uskmatuid isikliku pöördumise kogemusse erinevate meetodite abil, alates äratuskoosolekutest ja lõpetades isikliku usujagamisega. Selles mudelis võib kristlik kogukond olla küll evangelistliku tegevuse algus- ja lõpp-punkt, evangelismi ennast peetakse aga „eriliseks“ tegevuseks, mille kaudu ehitatakse sildu nendeni, kes asuvad väljaspool kristliku kogukonna piire.  

Kaasaegsed teoloogid kalduvadki selles mudelis kahtlema. Esiteks mängib isikliku pöördumise rõhutamisel sageli olulist rolli individualism, taandades evangeeliumi üksnes isikliku vaimsuse vormiks. Sel juhul jääb tähelepanuta evangeeliumi sotsiaalne ja materiaalne dimensioon ning eklesioloogilisele3 aspektile (kirikule ja kirikuelule) jääb evangelismis pigem juhuslik roll. Tulemuseks on see, et pöördumist võidakse kergesti käsitleda täiesti lahus jüngerlusest. Teiseks tekib antropotsentrismi4 oht, kus pöördumist eesmärgiks seades võibki pöördumise taandada vaid otsuse-tegemise kuupäevale või teatud tunnustele vastavale emotsionaalsele kogemusele. Paraku võib neid eesmärke saavutada koos Jumalaga või ka ilma temata ning neid saab pakkuda koos kutsega tõsiseks jüngerluseks – või ka ilma sellise kutseta. Kolmandaks kaasneb niisuguse eesmärgipüstitusega sageli pragmaatiline püüd mõõta evangelistlike ettevõtmiste kasutegurit ehk siis taandadagi kõik üksnes „pööratud inimestele“. Teisisõnu võib tekkida illusioon, et ollakse võimelised produtseerima pöördumist ja ühtlasi eeldus, et selles tegevuses on kõik vahendid õigustatud. Evangelism, mis allub sellistele kiusatustele, ei oota samas kuigivõrd usaldusväärse tunnistuse andmist kristliku kogukonna kui terviku poolt. 

Selliste väljakutsete esitamine soterioloogilisele mudelile langeb juhtumisi kokku „missioloogilise pöördega“ evangelismi teoloogias. Esile tõusmas on uus paradigma, mis Jeesuse eshatoloogilise1 Jumala riigi õpetuse ja Missio Dei kosmilise, kogu loodu uuendamist rõhutava vaate valguses kujundab ümber meie arusaamise evangeeliumist. Evangeeliumi ei saa taandada üksnes isikliku pääste tasandile, kuna kristliku kogukonna sotsiaalne ja materiaalne reaalsus, tema elu üheskoos kui Kuningriigi märk, eelmaitse ja kuulutaja, on ühtaegu eheda evangelismi vahendiks ja eesmärgiks. Selle mudeli loogika kohaselt asendub pöördumine kui eesmärk (telos) jüngerluse eesmärgiga – sobivama vastusega evangeeliumi sõnumile ja viisile, kuidas kehastada Kuningriigi väärilist elu. 

Omades õigustatud ootust, et uskmatud jõuavad viimaks välja pöördumiseni, on evangelismi eesmärgiks toetada teekonda selle kogemuseni, mitte tingimata ja esmajoones kogemuse saavutamist taotleda. Seega kaldutakse pöördumist ümber defineerima pigem elu muutvaks protsessiks kui üheks radikaalseks elu muutvaks hetkeks. Fundamentaalne otsus, mida evangeliseeritavalt oodatakse, on eeskätt otsus saada jüngriks; ehk siis taotleda sissepääsu Jumala riiki läbi mitmekülgse vaimse, moraalse ja intellektuaalse katehheesi, mida sageli võrreldakse Konstantinuse-eelse kiriku katehheesiga. Evangelismi eetos on seega Jumala riiki vastu võtmine (initsiatsioon), mida käsitletakse selgesti Jumala- ja kirikukeskse tegevusena, mis on samas rajatud „tavapärastele“ jüngerluse praktikatele. Uskmatuid evangeliseeritakse läbi kohtumise evangeeliumi tunnistust usaldusväärselt kandva kogukonnaga ja osalemise selles kogukonnas, nii et nad võiksid tulla ja ise osa saada Kuningriigi uuest elukorraldusest. Evangelisti ülesanne võib siin olla oma olemuselt apostellik, kuid samas seisneb see ka kindlustamises, et kirikukogukonna tunnistus on eluterve ja sellega kaasneb eesmärgistatud kaasamise ja katehheesi jagamise praktika.  

„Missioloogilise paradigma“ puhul peaks samas hoolt kandma, et me ei viskaks koos soterioloogilise vanniveega ühtlasi välja ka lapsukest. Evangeeliumi sotsiaalse reaalsuse rõhutamine ei tohiks panna unustama kogemusi, mis on seotud evangelikaalse pöördumisega. Soterioloogine mudel hoiatab, et pöördumist ei tohiks taandada vaid üheks aspektiks teiste seas kogu initsiatsiooni protsessi käigus, vaid et see on eriline vaimuliku väe and, mis teeb üleüldse võimalikuks uue, Kuningriigi väärilise elu ja ilma milleta kogu jüngerlus ja osadus libisevad formaalse religiooni rüppe. Oluline on ka teha selget vahet tunnistamise ja evangelismi vahel. Tunnistus võib olla evangeeliumi kuuldavaks, nähtavaks ja tuntavaks tegemine kristlaste elus, aga mõiste „evangelism“ tähistab just neid viise ja vahendeid, mille kaudu uskmatud sellise tunnistusega otseselt kokku puutuvad, et isiklikult kogeda evangeeliumi elu muutvat realiteeti. Evangelismi kui erilise vaimuanni põhimõte satub aga ohtu siis, kui seda defineeritakse liiga üldiselt, üksnes usaldusväärse tunnistuse andmisena uskmatule maailmale või varjuloleva osana mistahes kiriklikus teenimistöös.  

Nende teemade paradigmadena välja toomise tähtsus seisneb selles, et see aitab meil näha selgemini evangelismi-teoloogia kahe valdava suuna sisemist loogikat (vt tabel). Samas on oht, et erinevused võivad saada üle rõhutatud ja mudeleid nähakse suletud alternatiivsete valikutena, selle asemel, et käsitleda neid vastastikku teineteist täiendavate vaatenurkadena. Ma väidan, et varase metodismi arengulugu ja Wesley teoloogia traditsioon võivad meile pakkuda aluse terviklikumaks vaatenurgaks. Ühelt poolt võib soterioloogilise mudeli juuri tagasivaates näha juba evangeelsetes äratuskoosolekutes, millest varane metodism alguse sai. Wesleyt võib julgesti pidada isikliku pääste eestkõnelejaks, rõhutades kuulutuse ja pöördumise tähtsust. Teiselt poolt kinnitas ta aga, et kogu liikumine tekkis sihiga edendada Pühakirjal põhinevat pühitsuselu, mitte lihtsalt „teha pöördunuid“. Sel moel saab varast metodismi tõlgendada ühtlasi missioloogilise mudeli terminites, kus antakse usaldusväärne tunnistus Jumala riigist ja väärtustatud on initsiatsioon ning jüngerlus. Wesley jõudiski tõepoolest selleni, et tunnistas sarnasust metodistliku kogukonna sees toimiva evangelismi ja algkoguduses toimunud katehheesi praktika vahel nende puhul, kes olid vastanud apostlite kuulutusele. 

Soterioloogiline paradigma Missioloogiline paradigma Wesley paradigma 
evangel: isiklik pääste evangel: eshatoloogiline Kuningriik evangel: püha armastus 
telos: pöördumine telos: jüngerlus telos: ühendus Jumalaga 
eetos: kuulutus eetos: initsiatsioon eetos: vaimulik juhendamine 

Eeldades, et varase metodismi näide mitte lihtsalt ei otsi keskteed kahe vaatenurga vahel, on küsimus selles, kuidas tollal neid erinevaid rõhuasetusi mõistlikul viisil tasakaalus hoiti ja kuidas võiks see teadmine aidata kujundada meie kaasaegset mõtteviisi evangelismi osas. Minu hüpotees on, et Wesley ei sea evangelismi ülimaks eesmärgiks ei pöördumist ega ka jüngerlust, vaid ühenduse ja suhte Kolmainu Jumalaga, ja selline eesmärgiseade võib ühendada ja endasse haarata nii soterioloogilise kui ka missioloogilise paradigma väärtused.  

Tõlkinud Meeli Tankler  

Märgusõnad:

Veel rubriigis Teoloogia

Tartu Koguduses

Pastorid evangelismist

Meeli Tankleri abiga küsisime kolmelt EMK pastorilt, milliseid evangelismi tahke on nemad
EMK katekismus 1920

Katekismuse taasavastamine

Kristlik õpetus ei ole enam Euroopa ja Põhja-Ameerika kultuurides esikohal. Selline olukord
Mine asukohta Üles