Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Pöördumislood

PÖÖRDUMISLOOD 

Jumal leiab tee iga inimese juurde erineval viisil. Jagame teiega inimeste pöördumislugusid, kus olulist rolli mängisid koguduse laste- ja noortetöö, kristlik meedia, koguduse hoolekandetöö ja kristlik muusika.  

Urve Pink, Reeküla kogudus 

Juba aastaid enne usule tulekut käisin vahetevahel kirikutes, lootuses, et kutsutakse eestpalvele, aga seda õnne mul ei olnud ei Pärnus ega Saaremaal. Mul oli teadmine, et kui tahad päästetud saada, tuleb eestpalvele minna. Aga nagu selgub, pole Jumalale üldsegi tähtis see, kus ja kuidas sa päästmise leiad, vaid, et sa seda südamest igatsed.  

Nii siis juhtuski, et kevadkuul kodus olles keerasin pühapäeval Pereraadio lahti ja kuulasin, mis räägiti. Ülekanne oli Siioni kirikust, kus rääkis üks külalisvend. Millest, seda ma enam ei mäleta, aga kõne lõpuks ütles: „Kes tahab eestpalvele tulla, tõstku käsi.“ Kuuldes seda hüppasin püsti ja tõstsin kaks kätt ning hüüdsin: „Mina tahan ka! Jumal, anna mulle mu patud andeks ja võta mind oma lapseks.“ Muud ma öelda ei osanud, ainult tänasin ja siis ma korraga tundsin niisugust kergust, nagu oleksin kaaluta olekus. Sellist tunnet on võimatu tavaelus tunda. Ja see päev kulus mul ainult tänamiseks. Sealt peale hakkasin piibliraamatut lähemalt uurima. Aastal 2007 astusin Reeküla koguduse liikmeks ja sain ka ristitud. Tänu Jumalale! 

Ardi Leerima, Pärnu Agape kogudus 

Ardi Aastatel 2006 ja 2020

Minu turvaline ja õnnelik lapsepõlv sai ootamatult otsa, kui olin 12 aastane. Meie peresuhtes olid tekkinud probleemid ja isa lahkus meie juurest enesetapu läbi. Selleks ajaks olid ka minu kaks venda mõlemad abiellunud ja elasid juba oma elu. Minul oli üsna varsti aeg astuda kutsekooli ja nii sai minust suuremas osas ajast linnapoiss. Pärnus koolis käies tekkisid uued sõprused. Seda aega kroonis lisaks 90. metsik ja kõikide võimaluste ajastu. Minu jaoks tähendas see aga astumist allakäigu trepile, kust tuli kiire langemine. Pärast kooli lõpetamist sain vaid mõned aastad Pärnus mööblitisleri ametil töötatud, kui erinevad kiusatused said minust üha enam võitu. Viimaks ei olnud mul enam tööd ega elukohta ega sissetulekut ega sõpru. Viimane peatuspaik oli minu jaoks kodutute varjupaik Pärnus, kus oli võimalus öösiti magamas käia. Olin selleks ajaks saanud 24aastaseks ja minu mõtetes trummeldas küsimus – kas sellega ongi nüüd minu elus kõik läbi? 

Minu teekond Jumala juurde on olnud suhteliselt pikaldane. Varane lapse- ja teismeliseiga möödusid mittekristlikus kodus. Meie peres ei räägitud Jumalast ega kirikuasjadest. Elasime sel ajal perega Pärnumaal, Seliste külas. Nõukogude okupatsioon oli ilmselt ka Seliste õigeusu kiriku tegutsemise keelanud ja nii see puukirik seal seisis ning lagunes. Kui sai vanematega surnuaias kellegi haual käidud, ega ma ei osanud ka midagi kiriku kohta küsida. Mulle tundus tol ajal arvatavasti, et meie peres kirikust ei räägita ja mida olekski ühel kirikuvõõral kümneaastasel poisikesel uurida varemeiks lagunenud puukiriku kohta? Kohalik kirik on küll tänaseks uuesti korrastatud ja kirikupühadel ka jumalateenistusteks avatud, aga nüüdseks olen mina sellest külast oma eluga edasi liikunud.  

Tagantjärele võin öelda, et selle eluga saigi kõik läbi, sest samal ajal juhatati mind Pärnu Agape koguduse juurde. Mulle oli kirikus kõik uus ja tundmatu. Lisaks välisele oli mul vaja õppida uuesti inimesi usaldama. 2002. aasta sügisel kutsus pastor Tõnu Kuusemaa mind tollasesse leerigruppi ja minu Jumala tundmaõppimise teekond saigi sealt alguse. Sama aasta 1. jõulupühal sain ma ristitud ja täisliikmena kogudusse õnnistatud. Ma usun nüüd, et Jumala Vaim puudutas minu südant päriselt mõned aastad hiljem, kui olime ühel Alfa kursuse väljasõidul. See kogemus oli võimas, ehkki ma väliselt ei muutunud ja isegi sellest kogemusest kohe aru ei saanud. 

Selleks ajaks oli mul uuesti olemas toetav ja usaldav perekond – seekord Jumalarahva pere. Mulle meeldis olla koos koguduseliikmetega ja tahtsin alati erinevates tegevustes osaleda. Mõned aastad hiljem tundsin endas ära, et Jumal on mind kutsumas vaimulikku teenistusse. 2010. aastal omandasin varem poolikuks jäänud keskhariduse. 2011. aastal asusin õppima EMKTS-i kindla selgusega, et minust saab EMK vaimulik. 2013. aastal määras tollane superintendent Taavi Hollman mind esimest korda abipastorina teenima Pärnu kogudusse. 2019. aastal lõpetasin õpingud EMKTs-is ja minust sai ordineeritud vaimulik. Sellest ajast olen ka Pärnu Agape koguduse vanem pastorina kirikus teenimas. 

Kui ma enda pöördumisloole tagasi mõtlen, siis tunnen, et „ajalehepoisist“ on tõesti võimalik „miljonäriks“ saada. Mina andsin Jumalale võimaluse, et minu valesti elatud ja sassi läinud elu täiesti uueks muuta. Kindlasti see uueks loomine ei ole veel lõppenud ja Jumalal on jätkuvalt plaane minu muutmisega. Samuti on tal plaane Sinu elu muutmisega, hea lugeja! Oled Sa selleks valmis, et Tema sinu elu täiesti uueks loob? Julgustan sind enda kogemuste põhjal – usalda Jumalat ja anna talle võimalus sind aidata. 

Meeli Tankler, Pärnu Agape kogudus 

Kalju baptistikoguduse tütarlaste ansambel 1974. aastal. Meeli esireas vasakult
neljas, foto autor Meeli isa Ilmar jürimäe

Kasvasin kristlikus kodus ja käisin väikesest peale koos vanematega igal pühapäeval Kalju baptistipalvelas jumalateenistusel. Kui sain viisteist, jõudsin tüüpilisse teismelise mässumeelsuse faasi, kus kristlaseks olemisega kaasnevad raamid tundusid ahistavatena. Aga mõtleva ja usu üle arutleva inimesena ma ei saanud neid raame ka lihtsalt niisama kõrvale heita. Seega leidsin, et vajan iseenda jaoks tõestust: Jumalat ei ole olemas. Jätsin ühe olulise eksami eel palvetamata (mida ma muidu alati tegin) veendumuses, et kui Jumal on olemas, siis ilma palveta Ta ju laseb mul eksamil halvasti minna. Aga eksam läks suurepäraselt ja nii ma tegingi iseenda jaoks täiesti loogilise järelduse, et Jumalat pole. Edasine oli juba imelihtne – ma ei läinud enam kirikusse, ma ei laulnud enam kirikukooris ja katkestasin kõik suhted kristlike sõpradega. Mu vanemad olid kurvad, aga ei avaldanud survet – kuigi ma kuidagimoodi teadsin ka seda, et nad minu pärast palvetavad.  

Umbes poolteist aastat hiljem kutsus üks mu endisi kristlasest sõpru mind oma sünnipäevale. Ma otsustasin minna: et tõestada neile kõigile, et olen kogu selle usuasja suhtes nüüd immuunne. Seal sünnipäeval lauldi palju ja ma olen alati laulda armastanud; seega olin piisavalt avatud sõprade kutsele „aidata laulda“ järgmisel õhtul Nõmme baptistipalvelas toimuval noorteõhtul. Mu sõbrad korraldasid seal teejoomise ajal nii, et üks tolle koguduse noormees Vello istus mu kõrvale ja väitles siis minuga väga visalt ja põhjalikult Jumala olemasolu teemadel. Mina omakorda tundsin vajadust oma uskmatust iga hinna eest kaitsta. Nii pidi too kena noormees mingil hetkel lüüasaamist tunnistama ja lahkus mu kõrvalt.  

Ma ei mäleta palju sellest, mis tol noorteõhtul veel toimus, sest oma sisemuses ma muudkui jätkasin sedasama vaidlust, aga mõnevõrra teisiti. Olin nimelt sunnitud iseendale ausalt tunnistama, et tollele noormehele vastu vaieldes ma tegelikult ütlesin paljusid asju, milles ma üldse nii kindel ja veendunud ei olnud – lihtsalt vaidlemise lustist. Ja päris sügaval minu sees toimus samal ajal midagi, millest ma päriselt aru ei saanud, aga mida võib tagantjärele tarkusega nimetada Jumala kutseks. Mingil hetkel ma ei arvanud enam, et Jumalat ei ole, sest Ta tundus olevat päriselt lähedal. Olles nii-öelda kirikus üles kasvanud, teadsin hästi, kuidas pöördumisele tullakse: selleks on vaja eestpalvet. Lõpuks olingi otsustanud, et palun sõpradel minuga koos palvetada. Aga kui õhtu lõpul ühiselt lauldi: „Kõik patud andeks anna ja veres pese mind! Mul kingi meelsus püha, uus tahtmine ja ind!“ – siis ma tundsin äkki väga selgesti, et mu palve oli nende lauldud sõnade kaudu jõudnud otse Jumala ette – Ta oli sellele vastanud ja mind vastu võtnud. Seega ütlesin oma sõpradele lihtsalt: „Ma olen tagasi!“ – ja sellele järgnes suur kallistamine ja rõõm. Aga minu jaoks ehk kõige hämmastavam asi juhtus siis, kui hilisõhtul koju jõudes emale-isale, kes juba voodis olid, rõõmusõnumist teada andsin. Ema rääkis siis, et oli selsamal hommikul saanud Jumalalt väga selge palvevastuse: „Ära palveta enam, ta tuleb!“ 

See eriline päev oli 23. märts 1973 ja kogu mu usuelu toetub sellele. Kes või mis viis mind pöördumiseni – ma usun, et siin oli oma osa mitmetel inimestel, eestpalvetel, ka targa „evangelismistrateegia“ kasutamisel (laulmise kaudu silla loomine). Üheks eelduseks oli aga kindlasti see, et tee Jumala juurde oli mulle põhimõtteliselt tuttav; vaja oli lihtsalt õigel hetkel ja õigel viisil esitatud kutset. Olen veendunud, et kui kristlik usk on inimese jaoks uus ja võõras, siis näeb ka tema pöördumise teekond sootuks erinev välja ja võib mõnikord osutuda pikaks ja käänuliseks. 

Marjana Luist, Reeküla kogudus 

Lastelaager Vanamõisas, Marjana keskmises reas vasakult kolmas

Ma sündisin perekonda, kus ema oli kristlane, aga isa mitte. Isa ütles ikka, et küll tema kiired jalad teda päästavad, kui midagi peaks juhtuma. Emaga koos käisin meie kodu lähedal asuvas Reeküla metodisti palvemajas. Jumalateenistused olid mulle, väikesele lapsele, arusaamatud, seega suurem osa ajast lehitsesin lauluraamatut ja magasin ema süles. Küll aga jäi mulle meelde koguduse liikmete lahke olek. 

Kui Reeküla koguduses alustati pühapäevakoolitööga, hakkasin seal käima. Osalesin aktiivselt lastelaagrites, laulmisharjutustel, jõulunäidendite esitamisel, väljasõitudel ja kõikidel sündmustel, mida lastele korraldati. 1991. aasta suvel osalesin kristlikus lastelaagris, kus olid ka kõik minu head sõbrad ja pühapäevakooli kaaslased. Ühel õhtusel jumalateenistusel öeldi, et kõik, kes soovivad Jumala oma ellu vastu võtta, tuleksid lavale, ning nendega koos palvetati. Mina ei läinud. Kartsin, mida sõbrad minust arvavad, kui lavale lähen. Samas tundsin enda sees tohutut raskust. Kuigi olin alles 11aastane, tundsin, et olen kohutavalt patune ja vajan Jumala armu. Otsustasin, et kui järgmisel õhtul uuesti lavale kutsutakse, siis ma kindlasti lähen. Järgmisel õhtul kõlaski kutse uuesti. Ma ei vaadanud üldse sõprade poolegi, vaid kiirustasin lavale. Kohale jõudes nägin, et ka sõbrad olid lavale tulnud. Meie eest palvetati ning jumalateenistus lõppes.  

Sel õhtul oli minul ja minu kahel heal sõbral väga suuri raskusi pisarate tagasi hoidmisega. Ikka ja jälle tuli meil lõkke äärest oma telki joosta, et teised meid nutmas ei näeks. Kui olime niimoodi juba kolm korda telki nutma jooksnud, kutsusin pühapäevakooliõpetaja ja oma ema, kes oli laagris kokaks, ning nendega koos palvetasime, öeldes välja, et meie elud kuuluvad nüüd Jumalale! Sellest hetkest tuli rahu ja vabadus.  

Olen oma elu jooksul veel paaril korral seisnud küsimuse ees, kas elada oma elu koos Jumalaga või ilma Temata, ning kõikidel kordadel jõudnud järeldusele, et elu Jumalaga on parim viis elamiseks.  

Minu isa, kes oli lootnud oma kiiretele jalgadele, jäi ühe õnnetuse tagajärjel halvatuks. Mehel, kes oli lootnud oma kiiretele jalgadele, tuli tunnistada, et need jalad ei suutnud teda enam kanda, jooksmisest rääkimata. See oli valus, aga tema jaoks vajalik õppetund. Olles voodis võimetu liigutama oma jalgu, võttis isa Jumala oma ellu vastu. Enda usaldamise asemel pani ta nüüd oma lootuse Jumalale. Olen Jumalale tänulik, et Ta kinkis mu isale armuaja, mil ta sai oma suhte Jumalaga korda seada. Mõne kuu pärast isa suri õnnetuse tagajärjel tekkinud vigastustesse. Mind kinnitab teadmine, et taevas kohtun oma isaga taas.  

Ajakirja järgmises numbris jagame teiega veel pöördumislugusid. 

Märgusõnad:

Veel rubriigis Tunnistus

Pöördumislood

Jumal leiab tee iga inimese juurde erineval viisil. Käesolevas numbris saab lugedapöördumislugusid,
Maxmiliano ratastoolil haiglas

Kristlased ja koroona

Koroonaviirus on kirikutes tõstatanud küsimuse, kuidas kristlasena sellesse teemasse suhtuda. Hindrek Taavet

Esivanemate palve jõud

Heidi Pajusoo on EMK Tallinna koguduse Alfa meeskonna liige, lastejutluste pidaja ja emeriitpastor Toomas Pajusoo abikaasa, kes oskab
Mine asukohta Üles