Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Haapsalu vitraaz autor Urmas Rahuvarm

Teenimislood

Anneli Klausson

Üles kasvanud olen tollases tavalises nõukogudeaegses peres, kus elati ilma Jumalata.

Esimesed paarkümmend tööaastat olin sisearhitekt, projektide tekstid kirjutasin standardkirjas või vaba šriftiga. Viimati olin asutuses, kus osa disaineritest, sealhulgas ka mind, saadeti ootamatult 2 aastaks kirjakooli kalligraafiat õppima. Püüdsin küll selgitada, et mul seda oma töös vaja ei lähe.

1980. aastate lõpus saabus meie maale aeg, kus paljud „mitte-nii-olulised” inimesed koondati, minnes ühiskonnas vastu suurtele muutustele. Uue aja jõudes oli „mittevajaliku” oskusena mu pagasis korraga ka minu projekteerija-karjäär – maailma avanemisega olid tulnud täiesti uued võimalused, tootmistehnoloogiad, uudsed materjalid (siiani olime pidanud jälgima igasuguseid GOSTe, arvestama ehitus- ja viimistlusmaterjalidega kataloogidest, mis pahatihti jäidki nõukogude tingimustes kättesaamatuteks jms).

Anneli kirjakunst
Anneli kirjakunst

Minu suur elumuutus sattus aega, kui ühiskonnas toimusid pöördelised sündmused. Mind sõna otseses mõttes „visati karussellilt maha” ja pandi kõrvale, kui leidsin end onkoloogiahaiglast, haigestununa vähki (siis seda diagnoosi välja ei öeldud). Ma ei tundnud Jumalat, aga palusin Teda, kes seal kõrgel on… Meditsiini abiga, ustavate eestpalvetajate toel ja Jumala halastavast armust sain terveks – lühike lause, aga aastapäevi kulus paranemisele. Kõik endine, mis oli täitnud mu elu ja mõtteid kuni sinnamaani, jäi maha.

Kui olin oma äsja leitud uues elus kirikusse jõudnud ja meeleuuendamise teel kasvama hakanud, kutsus meie hingehoiu koordinaator mind osalema selles valdkonnas. Ent kõik oli minu jaoks liiga uus, ma ei saanud veel paljust aru ega osanud õieti midagi rääkidagi, nii ma polnud selleks tööks valmis. Lubasin talle, et võin kaarte kirjutada, see kirjakunsti koolis õpitu oli ju alles (Jumala ettehooldus!) 1996. aastal hakkasin koguduse eakaid liikmeid ja juubilare tervitama oma tookord algeliste õnnesoovidega, st kirjutasin ilukirjas sekretäri poolt etteantud sõnastuse kohaselt „Rohkeid õnnistusi” või „Jumal õnnistagu Sind”. Nüüdseks olen selles vallas palju edasi arenenud, otsin sobivaid piiblisalme või luuletusi – ikka selliseid isiklikke, mis tunduvad just sellele inimesele kohased olevat, milles on ülestõstvat, usku kinnitavat, julgustavat. Olulised on nii kaardi kujundus kui ka sõnum selle peal. Vahel lausa hämmastun, kui leian sobiva teksti enne veel, kui olen õieti otsima hakanud – see on selge Jumala Vaimu juhtimine, au Talle!

Kunagi ammu, kui olin alles noor usklik, ütles üks vana õde mulle, et kui vajad armastust, siis hakka ise seda välja andma. Nii olengi ma omal moel hingehoidu teinud ja Jumala armastust külvanud need 25 aastat. Ustavalt. Pühendunult.


Joosep Kunder

Perekond Tankleri kaudu hakkas Pärnu Agape koguduses käima Kunderi pere, nende hulgas ka perepoeg Joosep, kes tol ajal oli vaid 2aastane. 2003. aastast on Joosep Agape koguduse liige.
Poolteist aastat tagasi koroonaviiruse leviku tõttu tekkinud olukorras, kus jumalateenistusteks koguneda ei tohtinud, püüdis Agape kogudus leida võimalust koguduseliikmete teenimiseks. Kaaluti jumalateenistuste ülekannete käivitamist. Koguduses ei olnud varem sellist asja tehtud, seega tuli kogu süsteem nullist üles ehitada. Joosepi sõnul olid tal lihtsa ülekande tegemiseks tehnilised baasteadmised ja oskused olemas ning kuna ta ei tahtnud koguduse inimesi veebi-jumalateenistuse võimalusest ilma jätta, hakkas ta ülekannete tehnilise lahenduse korraldamisega tegelema. Kui piirangud lõppesid, tegi kogudus otsuse ülekannetega jätkata. Joosep: „Olenemata koroonast on inimesi, kes elavad kaugemal või kelle tervis ei võimalda koguduse töös osaleda. Ülekannete abil saavad nad kodustes tingimustes jumalateenistust vaadata. Kuigi praegu teevad paljud kogudused jumalateenistuste ülekandeid, on oma kogudus ikka oma kogudus.“

Joosep teenib kogudust jumalateenistuste ülekannetega igal pühapäeval. Küsimusele, miks ta seda teeb, vastas Joosep: „Alguses oli see puhtalt vastutustundest. Ma teadsin, et mul on mingid oskused olemas ja arvasin, et teistel oleks ülekande tehnilist lahendust keerulisem teha kui minul. Hiljem tekkis isiklik huvi ja soov näha, kui hästi on võimalik ülekannet teha, millist tulemust on võimalik saavutada. Nüüd teeme ülekannet juba kahe kaameraga. Hobi ja teenimistahe toimivad koos.“

Joosep soovib ka teistele julgust pealehakkamisel, kinnitades, et ülekannete tegemine ei ole nii keeruline, kui esialgu tundub.


Urmas Rahuvarm

Urmas Rahuvarm sai ristitud 1963. aastal Tartus, kuid teadlikum suhe Jumalaga algas kuus aastat hiljem Haapsalu metodisti koguduses, kus ta praegu teenib pastorina.

Oma pastoritöö kõrvalt on Urmas tegelenud vitraažide meisterdamisega. Huvi selle vastu tekkis praktilisest vajadusest Haapsalu metodisti kiriku remonditööde käigus. „Osaliselt klaasitud vahesein rõdul tundus olevat „tühi“, lausus Urmas. Samal ajaperioodil toimus kohalik vitraažide valmistamise lühikursus.“ Sellisest praktilisest vajadusest ja kursuse näol tekkinud võimalusest sai alguse Urmase vitraažide meisterdamise huvi. 2006. aastal valmisidki vitraažid metodisti kiriku vaheseinale.

Urmas Rahuvarmi tehtud vitraaž Võru metodisti kirikus
Urmas Rahuvarmi tehtud vitraaž Võru metodisti kirikus

Järgmise projektina võeti ette kirikusaali aknad. „Et suured aknad vajavad suurt kunstnikku, siis pöördusin selles asjas Dolores Hoffmanni poole, kes on Eesti uuema aja vitraažikunsti n-ö maaletooja, grand old lady.“ Hoffmanni kavandite järgi meisterdas Urmas kirikusaali akende vitraažide ornamentaalsed osad.

Oma viimase vitraažitöö tegi Urmas Võru metodisti kirikule kristliku kunstniku Ain Varese kavandi järgi.


Kristiina Trumm

Kristiina Trumm on viiendat põlve metodist, kes otsustas Jeesust järgida 9-aastasena, 2001. aasta nelipühapäeval, koguduse jumalateenistusel. „Pärast päästetud saamist olin koju minnes nagu viis sentimeetrit maast kõrgemal,“ lausus Kristiina.

Lisaks muudele ülesannetele tegeleb Kristiina koguduses toitlustuse valdkonnaga. Huvi söögitegemise vastu tekkis tal juba viienda klassi kodundustundides. Ka kodus oli Kristiina toiduvalmistamist vanaema juhendamisel harjutanud. Alfa kursuse lõpetanuna kaasati Kristiina meeskonda, kus ta abistas toitlustusega. Seejärel hakkas ta pühapäevastel kirikukohvikutel kaasa aitama ning praeguseks on ta olnud kaasatud ka peielaua katmisel.

Kristiina Trumm
Kristina tööhoos

Kristiina sõnul meeldib talle söögiga tegelda. „Ma saan ennast selles arendada, õpin ise paremini süüa tegema, saan kogemusi ja teada, mis inimestele meeldib. Kaalume perega võimalust rajada üks söögikoht.“

Kristiina peab pühapäevaseid kirikukohvi korraldamisi olulisteks: „Kirikukohvikus jagatakse oma muresid, raskusi, palvetatakse üksteise pärast, toimub kommunikatsioon koguduseliikmete vahel, suheldakse pereliikmetega, kes on juba kodust välja kolinud. See on hea võimalus koos olla.“ Lisaks sellele saab kohviku korraldamisse kaasata inimesi, kes muidu kirikusse ei tuleks. „Ülesanne motiveerib kirikusse tulema,“ väidab Kristiina. Tema sõnul on ta saanud mitmeid inimesi kohvikutiimi kaasa kutsuda ning seeläbi on nad saanud osa koguduse ühistegevusest.

Kristiina tööd hinnatakse Tallinna koguduses väga. Ta on saanud palju positiivset tagasisidet, kiidetakse, et kohvik on rikkalik ja toidud on alati head. Kristiinale teeb rõõmu, kui kohvikulett tühjaks saab – see näitab, et inimestele pakutav toit maitseb.

Tallinna koguduse liikme sõnul kattis Kristina pidulikud, rikkalikud lauad kõige hea ja paremaga eakate osaduskogunemistel, mis jõudsid toimuda 5-6 korda enne suurt ühiskonna sulgemist. Peale selle valmistas ta igaühele ka väikesed, südamlikud üllatuskingitused.

Veel rubriigis Tunnistus

Piiblid pööningul

Kasvasin üles marksistlikule ideoloogiale toetuva riigikorra ajal, kus ühiskonna mudel ja inimese
Andrus Norak

Varastatud Piibel

EMK Teoloogilise Seminari esimene rektor Andrus Norak (27. märts 1958 Tallinn –

Pöördumislood

Jumal leiab tee iga inimese juurde erineval viisil. Käesolevas numbris saab lugedapöördumislugusid,
Mine asukohta Üles