Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Märgusõna

Tallinna kogudus

Abi küsimine ja aitamine

Jõulueelne aeg toob tavapärasest enam meie mõtteisse inimesed, kes on üksinda, maadlevad raskete eluprobleemidega või elavad puuduses. See on aeg, mil inimeste südamed on justkui eriliselt avatud kaasinimeste vajadusi märkama ja soov kedagi rõõmustada on suurem kui tavaliselt. Samas on abivajajad meie ümber aasta ringi ja võibolla lausa meie oma lähikondlaste keskelgi. Me vajame rohkem oskust neid märgata – ka neid, kes ise abi ei küsi ja oma muredest ega vajadustest avalikult rääkima ei kipu.

Kevadine hingehoiukoolitus „Miks on nii raske abi küsida” keskenduski sellele, mis teeb abi küsimise mõne inimese jaoks ülimalt keeruliseks ja miks inimesed seetõttu otsustavad oma vajadustest pigem mitte rääkida, kuigi abi ja tugi võiks olla lausa käeulatuses. Minu jaoks oli koolituse huvitavaim osa see, kus räägiti perekonnapärandist ja sellest, kuidas see meie elu mõjutab. On ju tuntud ütlemised, et „Me kõik tuleme lapsepõlvest“ või „Igaüks tuleb oma seljakotiga“. Sageli me ei otsigi neist sõnadest sügavamat tähendust. Ent kui vaatame lähemalt, mida oma täiskasvanuellu oleme kaasa toonud, siis on seal kesksel kohal meie lapsepõlvekodust pärinevad tavad, minevikust meelde sööbinud kõnelused, kunagi omaks võetud reageerimisviisid, käitumismallid ja uskumused. Lisaks on me pagasis ka palju elu jooksul õpitut, kaasa arvatud toimetulek või toimetulematus oma emotsioonidega, teatud tunnete ja mõtete väljendamise lubatavus või keelatus, arusaam õiglasest või ebavõrdsest kohtlemisest, isiklikud haiget saamised, pettumused, kannatused, rõõmud, õnnestumised, eduelamused ja läbikukkumised.

Perekonnapärand ehk peremüüdid on aga sageli üpris hoomamatud, samas tugeva mõjuga. Otsesõnu räägitakse neist tõekspidamistest ehk vähe, aga kõik suguvõsas teavad neid ning langetavad nii suuri kui ka argiseid otsuseid neist lähtuvalt. Müüdid ja tõekspidamised on eriti tähtsad olnud eelnevate põlvedele, olles oluliseks nähtamatuks abivahendiks perekonna väärtuste ja põhimõtete edasikandmisel. Samas, kui neist müütidest ja uskumustest saavad takistused elumuutustega kohanemisel, kui need pidurdavad omavaheliste probleemide lahendamist ja toovad kaasa põlvkondade vahelisi arusaamatusi, on ehk aeg neile otsa vaadata ja küsida, millised neist endas tõelist väärtust kannavad.

Mis on siis mõned neist uskumustest, mis nii tugevasti suunavad meie suhtumist ja käitumist?

  • Mehed ei nuta. See tähendab sageli arusaama, et nad on vaprad, ei taha ega tohigi näida nõrgana, ei näita oma emotsioone välja, ei hooli tervisest ega oma vajadustest, rabavad, kuni pikali kukuvad. „Nii tugevad kui kaljud suures meres, on mehed igas eluvõitluses…“ (Miina Härma)
  • Mees toob leiva lauale. See viib sageli mehe keskendumisele tegevusele väljaspool kodu, mille tulemusel ta võõrandub kodustest asjadest, kaasa arvatud oma naisest ja lastest.
  • Õige inimene ei kurda ega palu abi, vaid saab kõiges oma eluga hakkama. Tulemuseks on, et me ei jaga sõpradega oma raskusi; ei helista, kui on mure, ei otsi isegi emotsionaalset tuge.
  • Tõelises abielus ei tülitseta. Tulemus: eriarvamustest ei räägita omavahel ja konflikte püütakse iga hinna eest vältida, surudes oma soovid, vajadused ja rahulolematuse alla ja võibolla elades need välja laste, naabrite, kolleegide peal.
  • Tubli naine käib tööl, hoiab kodu korras ja kasvatab korralikud lapsed. Järeldus selles on, et naine peabki toime tulema korraga paljude asjadega. Kui ta ei saa sellega hakkama, pole ta järelikult tubli, ja süümepiinad närivad …
  • Abielu on eluaegne. Seda tuleb iga hinna eest hoida, ka halbade või isegi vägivaldsete peresuhete korral. Lahutus ei ole aktsepteeritav lahendus; isegi välise abi otsimine tähendab justkui peresuhete reetmist.
  • Oma pere asjadest väljaspool kodu ei räägita. Tõsine takistus abi küsimisel!
  • Usk on suurim väärtus. Tulemuseks hoiak, et Piibel, kogudus, ja kaaskristlased on esmaseks prioriteediks ja ollakse valmis loobuma ka näiteks perega koos olemisest teiste teenimise või lausa otsesõnu usu nimel.

Selliseid ja muidki käitumisjuhiseid kinnistatakse põlvest põlve, seda nii sõnades kui ka läbi vastava käitumise. Sageli neid ei analüüsita, vaid võetakse omaks ilma pikemalt juurdlemata. See võib mõnikord tähendada ka tõeliselt headest väärtustest tuletatud vildakaid järeldusi, mis inimest sisemiselt traumeerivad ja abi otsimast takistavad. Suguvõsa kokkusaamistel räägitakse üha lugusid, mis omaks võetud pereväärtusi illustreerivad. Need lood võivad olla nii innustavad kui ka hoiatavad rõhutamaks seda, millest peaks hoiduma, et ellu jääda.

Lisaks on suureks ja oluliseks mõjutajaks oma elust rääkimisel või teatud asjadest vaikimisel meie rahva traumeeritud ajalugu tervikuna. Ka see minevikukoorem mõjutab otseselt inimeste valmisolekut abi paluda ja seda vastu võtta. Mitme põlvkonna vältel ei usaldatud ju peret tabanud raskustest otsesõnu rääkida oma pere keskelgi, rääkimata siis klassikaaslastest, naabritest, töökaaslastest, sugulastest. Kogu õhustik oli tulvil varjamist ja salatsemist ning see kujundas inimeste käitumist. Iga pere uskus, et pidi ise ja omal jõul ellu jääma ja hakkama saama olukorras, mille saatus neile oli määranud. Sellekohase näitena meenub hiljutine eesti film „Seltsimees laps”.

Ehk just praegusel jõulueelsel ajal võiks hetkeks järele mõelda, milline on lugu, mida sa endas kannad. Kui oled pereinimene, siis mis on need uskumused, traditsioonid ja mustrid, mida olete oma vähemalt kahest erinevast päritoluperekonnast kaasa toonud omaenese perre ja igapäevasesse ellu. Traditsioonidel ja perelugudel on suur väärtus, kuni nad pere toimetulekut toetavad. Needsamad lood võivad aga kujuneda komistuskivideks olukordades, kus oleks tarvis astuda julgeid samme ja otsida uusi, tavapärasest erinevaid lahendusi.

Ka inimese usulised arusaamad ja arenguastmed on olulisel määral mõjutamas tema suhtumist abi palumisse ja vastu võtmisesse. Usk mõjutab tugevasti seda, kuidas inimene näeb iseennast, kuidas ta mõtestab oma suhteid kaasinimeste ja kogukonnaga, ennekõike aga Jumalaga. Esmalt ongi vaja välja selgitada, kuidas inimene probleemist mõtleb ja sellesse suhtub. Mõnikord selgub, et on omaks võetud uskumusi, mis küll algselt võivad pärineda piiblist, aga kontekstist välja rebituna viivad teelt kõrvale ja tekitavad põhjendamatut süütunnet.

Mõned näited:

  • Jumalariigis tehtav töö on kõige olulisem. Kõik muu on teisejärguline, järelikult võib sellele tuua ohvriks ka oma lähisuhted või isiklikud plaanid ja unistused.
  • Kristlasel ei tohi olla konflikte. Rasketest asjadest rääkimist välditakse, kuigi seesmiselt võib olla palju küsimusi ja pingeid, mis inimest väsitavad ja rusuvad.
  • Kristlane peab olema täiuslik. Sõnasõnalise tõlgendamise tulemuseks on perfektsionism, mis toob kaasa pideva küündimatusetunde ja enesesüüdistamise.
  • Halvast ei tohi rääkida. See on pigem ebausk kui usk, kus kardetakse rääkimisega halba suurendada. Aga kui me ei räägi halvast, mis meie elus on, siis ei saa sellest ka vabaneda.
  • Kurbus, viha ja muretsemine ei sobi kristlase ellu. Allasurutud tunded mõjutavad inimest negatiivselt ikkagi; lisaks tekib veel süütunne, et tegeldakse „lubamatute“ tunnetega.
  • Jumal peab tervendama kõik haigused, ka psüühikahäired. Üksnes usule lootma jäädes ei otsi ega saa inimene abi, mis võiks tulla arenenud meditsiini kaudu. Jumal on andnud inimesele võimed ja oskused ka selleks, et meditsiinilist abi anda.
  • Minevik pole oluline, sest vana on möödas, uus on sündinud. Kui arvame, et minevikutaust ei mõjuta meid usule tulemise järel, elame eitamises. Jumalale on oluline kogu meie lugu, meie areng, Jumal võib uuendada ka meie mineviku – aga Ta ei võta seda meilt ära.

Samas on eluterve piibellik usk mitmete uuringute kohaselt inimestele suureks toeks, kinnituseks ja abiks toimetulekul keeruliste elusündmustega, eriti elu lõpusirgel olles. Usust võib abi vajav inimene jõudu ammutada. Jeesuski ütles: „Sinu usk on sind aidanud.”

Inimestena elame igaüks oma reaalsuses. Oleme elukaarel erinevates punktides ja arengutasemel. Kõiki neid asjaolusid on vaja arvesse võtta, kui oleme abistajad, kaasaarvatud hoolitsus enese eest. On oluline, et aitajal endal oleks hea osadus Jumalaga ja „kruus” ikka täidetud, alles siis saame teisi aidata. Ja teha seda usalduses, et kõiketeadja Jumal on tegelik aitaja, lahenduse tooja ja mina olen vaid väike lüli, teeviit, abistav kuulaja. Siis võin olla tänulik, kui ma ka rohkemat teha ei suutnud.

6-tunnise koolituse „Miks on nii raske abi küsida?” põhjal 
(läbiviijad Maire Latvala ja Karita Kibuspuu)
kokkuvõtte teinud Anneli Klausson Tallinna kogudusest.

Karita kibuspuu
Karita Kibuspuu. Foto: Meelis Kibuspuu
Maire Latvala
Maire Latvala. Foto: Ragnar Esken

Aitamine

Aitamine on tegevus, millega soovime teisele inimesele kasu tuua ja tema heaolu parandada. Aitamise alla mahub mitmeid erinevaid tegevusi ärakuulamisest kuni oskuste õpetamiseni, et inimene saaks ise oma olukorda parandada. Aitav käitumine on üldinimlik, selleks on vaja:

  • märgata, et midagi on viltu ja hinnata olukorra tõsidust,
  • mõista, et inimesel on vajadus abi järele ja ta tahab seda,
  • soov ja valmidus olukorra lahendamisele kaasa aidata,
  • endale aru andmine, kui palju aega ja ressurssi on võimalik sellesse panustada.

Abi hakatakse otsima, kui on tekkinud probleemsituatsioon, millega on iseseisvalt raske toime tulla ja mille lahendamisel on mitmeid takistusi (isiksuslikud, väärtuste ja hoiakutega seotud jms).

Abi otsimist välditakse sageli juhul, kui probleem on sotsiaalselt taunitav või abi otsides tuleks oma nõrkusi tunnistada (sageli inimene eitab probleemi, mis on teistele ilmne).

Lahenduse leidmist tõkestavad inimese enda loodud mõttestambid, mille tulemuseks on sisemine segadus, kartus muutuste ees, soov situatsioonist põgeneda, probleemi ise-lahenemise ootus, jõukaotus pingelistes olukordades, lootusetus, raskused lahendustee nägemisel ja sõnastamisel, olukorrast kinni hoidmine, ennast-kahjustavad harjumused, ängistus, sõltuvus autoriteetide ütlustest jms.

(Eha Rüütli artiklist „ Aitamise psühholoogiline keerukus ja põhimõtted töös rühmadega”)

 

Aitamise tasandid koguduses

  • Baastasandi moodustab õpetuslik alus: kuidas jutlustes ja piiblitundides käsitletakse olulisi teemasid. See loob aitamiseks raamistiku ja valmisoleku.
  • Olulise kaaluga on mitteformaalne tasand, kus osadus-, palve- ja piibligruppides ning erinevate ürituste ettevalmistamisel isiklikul pinnal spontaanselt suheldakse.
  • Ilmikliikmetest hingehoidjate tasand, kes on saanud vastavat koolitust ja külastavad koguduseliikmeid kodudes, haiglates, hooldeasutustes ning peavad sidet oma piirkonna liikmetega.
  • Lihtsaim ja olulisim tasand on koguduses see, et oleme kõik üksteisele hingehoidjateks. See tähendab võtta aega, olla kohal ja kättesaadav, kuulata, peegeldada öeldut, teada saamaks, kas oleme õigesti aru saanud. Kuulata südamega ja sisemise tähelepanuga ka seda, mida inimene ütlemata jätab. Lahendus võib mõnikord tulla, kui rääkija kuuleb ennast oma muret selgelt väljendamas ja taipab ise, mida tuleks teha. Siis on koht palveks kas koos hingehoidjaga või omaette. Inimese probleemi ei tohiks ilma tema loata viia palvegruppi või arutada teistega; konfidentsiaalsus ja usaldusväärsus on üliolulised. Alati tuleks hoiduda kohtumõistmisest, hinnangute andmisest ja omapoolsete lahenduste pakkumisest. Sealjuures peaksime aitajana endale aru andma, millist abi ja mil määral suudame pakkuda; kõiki probleeme pole võimalik lahendada. Vajadusel tuleks otsida professionaalset abi väljastpoolt. (Latvala ja Kibuspuu, koolitus 2019)

Lastetöö visioonipäev

18. jaanuaril 2020 toimub Tallinnas Eesti Metodisti Kiriku lastetöö tegijate visioonipäev. Plaanis on tulla kokku, et jagada seda, kuidas erinevates kogudustes lastetööl läheb ning üheskoos mõtiskleda ja unistada EMK lastetöö tuleviku üle. Oodatud on esindajad kõikidest kogudustest, nii selle tööharu juhid kui ka aktiivsed lastetöö tegijad. Visioonipäeval osalevad ka mõned kirikuvalitsuse liikmed, et toetada selle tähtsa töö arengut meie kirikus.

Uus küttesüsteem

EMK Tallinna koguduse uus kirikuhoone on olnud kasutuses juba umbes 20 aastat.

Ajal, mil hoonet projekteeriti, oli elektri hind suhteliselt madal ning sellest ja muudest asjaoludest lähtuvalt rajati kogu maja küte tollal elektrile. Teadupärast on elektri hind aastate jooksul aga oluliselt tõusnud. Koguduse juhatuse sooviks oli leida võimalus kokkuhoiuks, et olemasolevaid rahalisi ressursse suunata pigem koguduse sisulisse töösse. Nii hakkasime 2015. aastal otsima odavamaid alternatiive kirikuhoone kütmiseks.

Sõelale jäi lõpuks õhk-vesi soojuspumpade jõul töötav keskküttesüsteem. Tellisime projekti ja kalkulatsioonid, kuid ehitamiseks esialgu raha ei piisanud. Projekt jäi mõneks ajaks ootele. 2018. aastal tekkis aga uus lootus tänu heldetele toetajatele. Lõime ehitajaga käed ja nii algas eelmise aasta sügisel uue küttesüsteemi rajamine. 2019. aasta 25. jaanuaril lülitasimegi sisse uue küttesüsteemi. Oleme Jumalale ja kõikidele toetajatele väga tänulikud.

Koguduse juhatus

Koguduse inimesed on väga rõõmsad, et Joel Aulis selle algatas ja töö sai lõpule viidud Urmas Sassiani juhtimise ja abiga! Ruumid on nüüd soojad, kirikus on tänu sellele hoopis kodusem olla. Usume, et kogu vaev ja ettevõtmine tasub end ära ja saavutame olulist kokkuhoidu küttekulude arvelt.

Koguduse liikmete nimel
Inna Välja

Barabase laul

Barabas

Ma olin süüdi
ja surma mõistetud,
mind ootas karistus
surres ristipuul.
Kui oli kadunud
ka viimne lootuskiir,
sain hämmastava sõnumi:

Et keegi Naatsareti mees
saab minu ristiaseme
ja kuigi süütu on, ta kannab minu süü
ja mina vaba olen nüüd!

Kes on see Naatsareti mees,
kes läheb surma röövli eest?
Ta talub hoope, mida mina olin väärt
ja nõrkeb piinades.

Kui suur on armastus, kui suur on arm,
mis mulle teenimatult nüüd osaks saab!

On Jumal saatnud Jeesuse,
kes andis elu minu eest
ja oma verega ta maksis minu süü
ja mina olen vaba nüüd.

Evelin Kõrvits (Tallinna kogudus)
on loonud nii teksti kui ka muusika.
Laulu esiettekanne toimus ansambel Sela
esituses 28. apr 2019 Tallinna koguduse
jumalateenistusel.

Misjonireis Nepali

Eelmise aasta oktoobris algas EMK Tallinna koguduse vene osaduses misjonikursus, mis on andnud juba esimesi vilju.

Selle aasta märtsikuus organiseeris Valentina Filimonova misjonireisi Nepali. Meeskonnas oli kuus inimest, kellest kahele oli see juba kolmas misjonireis. Meie reisi eesmärk oli abistada lastekodusid. Nepalis on seitse kristlikku lastekodu – 5 kodu poistele ja 2 tüdrukutele. Lapsed sattuvad nendesse kodudesse erinevatel põhjustel: mõnedel ei ole enam vanemaid, aga on ka selliseid, kes sattuvad sinna põhjusel, et vanemad ei suuda oma lapsi toita ega anda neile haridust.

Nepal asub India ja Hiina vahel. Ametlik religioon on hinduism (ligi 90% elanikkonnast). Nepal on mägine, seal asub ka maailma kõrgeim mägi Everest. Aga seal on ka maavärinaid, millest üks viimase aja suuremaid toimus 2015. Siiani on linnades lagunenud majad ja kivihunnikud, mida keegi ei korista. Selles maavärinas jäid paljud lapsed ilma vanemateta.

Meid ootas 82 poissi ja 20 tüdrukut, kellega me koos mängisime, tegime võimlemist, viisime neid kooli (koolitöö toimub nii kohalikus kui ka inglise keeles), aitasime teha kodutöid, laulsime ja kiitsime koos Jumalat. Kuidas nad ülistasid Jumalat ja palvetasid, tänades Jumalat!

Elu on seal keeruline. Hingata tuli läbi respiraatori, sest oli väga palju tolmu. Kui suvel lõpul algab vihmaperiood, on inimestel palju rõõmu. Vett tuli kasutada väga ökonoomselt. Riideesemetest on lastel puudu. Öösiti langeb temperatuur +8 kraadini, aga majades ei ole mingit kütet.

Me veetsime lastega kolm nädalat ja see aeg möödus nagu üks päev. Südamed ei saa jääda seal ükskõikseks. Me nägime nende laste vajadusi ja juba planeerime järgmist misjonireisi 2020. aasta märtsikuusse. Jätkuvalt palvetame meie uute sõprade eest. Inimesed on seal väga avatud ja külalislahked. Uksed on kõigile avatud. Sellisel reisil muutub maailmapilt ja toimub väärtuste ümberhindamine. Kui sa otsid Jumalat, siis mu soovitus on veeta paar nädalat nende lastega Nepalis ja paljud küsimused saavad vastuse!

Misjonireis Nepali

Mõtteid Tallinna koguduse lastetööst

Pühapäevakooli õppeaasta on olnud mitmekülgne ja uute teadmiste rohke. Usun, et oleme kõik usus kasvanud. Lastetöös on olnud mitmeid tegevusi ja ettevõtmisi terve aasta jooksul.

Mai alguses käisime lahedal loodusmatkal Lahemaal. Matka juhtis loodusala suur asjatundja Martin Suuroja, tema arukal juhtimisel külastasime kevadisel päikesepaistelisel päeval Lahemaal erinevaid jugasid ja joastikke, matkasime ja pidasime piknikku Nõmmeveskil kauni jõe kaldal. Ja muidugi saime uusi teadmisi ja kogemusi põnevatest muutustest looduses kevadel.

Maikuu kolmas pühapäev oli pühapäevakoolis eriline, samas vahva ja mänguline – lõppes pühapäevakooli õppeaasta. Lapsed said kiidukirjad (tubli osalemise eest pühapäevakoolis), olime osaduses, mängisime, maiustasime. Nüüd on pühapäevakoolis suvepuhkus. Lapsed on aga alati meie kogudusse oodatud!

Ja neile mõeldes on juunikuus ees ootamas kaks vahvat üritust. Juuni alguses – tore perepäev Tallinna koguduses sisukate tegevustega, jaanipäeva eel perelaager Läänemaal, kus samuti plaanis erinevad põnevad tegevused.

Lastetöö koordinaatorina soovin edasi anda tänusõnad peredele – teie lapsed on väga armsad! Ja tänusõnad pühapäevakooli õpetajatele ja lastetöös kaasaaitajatele/toetajatele! Ning kindlasti ka tänusõnad koguduse inimestele heatahtliku suhtumise ja erineva toetuse, sh palvete eest lastetöös.

Lapsed ei ole ainuüksi meie homne päev, vaid tegelikult tänane päev!

Peaaegu kristlane

Kallid õed ja vennad! Valisin oma tänase jutluse aluseks meie kirikuisa John Wesley jutluse „Peaaegu kristlane“, mille ta pidas 1741. aasta suvel Oxfordi ülikoolis. Taolise valiku tegemise põhjus on äärmiselt isiklikku laadi, aidates mulle endale jätkuvalt meelde tuletada Uue Testamendi keskset sõnumit, et patust pääsemise võti on usulisel kogemusel, usul Kristusesse, ega põhine inimlikul pingutusel ja saavutustel.

Apostlite tegude raamatu 26:28 ütleb kuningas Agrippa, olles ära kuulanud vangistatud Pauluse kaitsekõne, järgmise lause: „Pisut veel, ja sa veenad mu koguni kristlaseks!“

Kui palju on olnud neid, keda kristluse leviku algusaegadest peale on veendud „peaaegu kristlaseks“. Ja ometi, ainult nii kaugele minnes ja mitte enam pole meil mingit abi Jumala ees. Peaaegu kristlaseks olles ei ole meil mingit abi Jumala ees. Seetõttu on lausa eluliselt tähtis teada, mida tähendab olla peaaegu kristlane ja mida tähendab olla täielikult kristlane ja kust jookseb see piir.

Loe edasi

Eakate osadus Tallinnas

Esimesel advendil kutsus Tallinna kogudus oma 75+ liikmed jõuluootuse-lõunale.

Rikkaliku toidulaua katmise, ruumi kaunistamise ja kingituste valmistamise eest hoolitses noor õde Kristiina Trumm koos tublide abilistega. Laulu ja omavalmistatud-kaunistatud piparkookidega tulid eakaid tervitama ka pühapäevakooli lapsed. Rõõmu koosolemi-sest ja ühisest laulmisest tundsid eriti need, kes enam tihti kirikusse ei pääse. Päevakohase sõnumi ütles emeriitpastor Olav Pärnamets. Kaasa anti kõigile ka niknäki-pakike. Südameid täitis tänulikkus ning sooviti kindlasti osaduste jätkumist. Eelmisel korral olime koos 30. septembril.

Infotund Tallinna koguduses

9. septembril toimus Tallinna koguduses infotund. Pastor Joel Aulise ettepanekul soovitakse muuta info-tund regulaarseks, täpsemalt kord kvartalis toimuvaks. Infotunnil tehti tagasivaade suvesündmustele, räägiti pastor Toomas Pajusoo emerituuri suundumisest, noortetööst, kirikukohviku regulaarsest toimimisest, vanemate koguduseliikmete (75+) osadusõhtutest, kiriku küttesüsteemi kavandatavast ümberehitusest. Anti ülevaade ka koguduse rahalisest olukorrast. Sõna võtsid pastor Joel Aulis, emeriitpastor Toomas Pajusoo, juhatuse esimees Urmas Sassian, Matti Hollman ja Vilja Ventsel.

Noored tutvusid Piibli ABCga

2018. aasta talvel alustati Eesti Metodisti Kiriku Tallinna Koguduses esmakordselt umbes kolm kuud kestva Noorte Alfa kursusega. Tegemist on kristliku usu põhitõdesid tutvustava seminaride sarjaga, mis on mõeldud just teismelistele. Igal pühapäeval tuldi kokku, et veeta koos mõnusat aega ning õppida ja arutleda elu kõige olulisemate küsimuste üle. Huvitav on see, et alguses nägime tiimiga vaeva, et noori osalema kutsuda, kuid pärast esimesi kordi olime positiivselt üllatunud, kui noored ise oma sõpru ja õdesid-vendi kaasa võtsid.

Tagasi vaadates on tore mõelda, et kogu ettevõtmine kõnetas nii kristlasi kui ka noori, kel polnud varem kristlusega mingit kokkupuudet olnud. Usumegi, et lõpuks sai igaüks sellest kogemusest enda jaoks midagi kaasa võtta – olgu see siis uued sõbrad, uus vaatenurk usule, kinnitus mingile argielus valitsevale kahtlusele või vastused painavatele küsimustele. Kokkuvõttes loodame kindlasti, et saame kursusega jätkata ka järgnevatel aastatel. Pilt on tehtud pärast Noorte Alfa viimast seminari, Kadrioru pargis.

Mine asukohta Üles