Kasvasin üles marksistlikule ideoloogiale toetuva riigikorra ajal, kus ühiskonna mudel ja inimese oma panus pidid olema elus hakkama saamise tagatiseks. Loomulikult ei mahtunud sellesse religioon ja usk Jumalasse, mis, nagu Marx ise väljendas: „religioon on oopium rahvale“. Inimese vaimseid vajadusi pidi täitma ideeliselt laetud moraalne küps otsus anda oma panus ideaalse ühiskonna ülesehitusse.
Ideoloogilisest (kohustuslikust) kasvatusest hoolimata ei andnud see aga niisuguseid tulemusi, et oleks usu Jumalasse või religioosse mõtlemise üldiselt inimeste elupildist välja „juurinud“. Ka religioosse kirjanduse keelamine ei andnud soovitud tulemusi. Vähemal või rohkemal määral tuli ikka inimesi päästmisele ja lisati kogudusse.
Minu vanemate peres oli Piibel raamat, mida loeti igal päeval ja ma ei mäleta, et keegi neist oleks selle pärast muret tundnud, on see ühiskonnas aktsepteeritud või mitte. Teisme-eas liitusin noortegrupiga, mida sageli külastasid religioossetest teemadest huvitatud noored maailmast. Tuldi kokku kodudesse, et sundimatus õhkkonnas usuasjade üle arutleda ja koos palvetada. Niisugune vorm evangeeliumi kuulutamiseks oli kahtlemata tõhus, samas teadsime aga hästi, et parim, mida saame Jumalast huvitatud noorte heaks teha, on varustada neid Piibli ja kristliku kirjandusega. 60-ndate lõpus ja 70-ndatel oli vajadus Piiblite järele eriti terav tekkinud ärkamisliikumise tõttu. Noortegrupis ja koguduses oli mitmetel sõpru väljaspool Nõukogude Liitu, kes tookord oma abikäe ulatasid, kasutati mitmesuguseid kanaleid ja viise, kuidas eesti inimesi Piiblitega varustada. Kui Piiblid ja kristlik kirjandus juba Eestis olid, tuli need turvaliselt kuhugi „ladustada“. Üheks niisuguseks „laoks“ sai ka minu vanemate eramaja pööning. Nagu ma mäletan, sai otsus sellise variandi kasuks tehtud osalt seepärast, et olin üsna tagasihoidlik ega paistnud millegi erilisega silma. Pealegi nägin oma lühikese kasvu tõttu üsna lapseohtu välja ning lootsime, et vaevalt keegi mind milleski kahtlustada oskaks.
Lisaks oli sel ajal juba liikvel mitmesugust kristlikku kirjandust, mida käest kätte lugeda anti. Et aga vajadus kirjanduse järgi oli suur, siis hakkasid mitmed, kel kodus kirjutusmasin, neist koopiaid tegema. Kuna olin väikeste lastega kodus ja koguduse tööst sel perioodil aktiivselt osa ei võtnud, siis leidsin, et saan abiks olla just sel viisil – kristlikust kirjandusest koopiaid trükkides; ikka kolm ja neli koopiat korraga.
Mälestusi tolleaegsetest sündmustest kokku võttes võin öelda, et niisugustes tegevustes sai usklike jaoks määravaks enda kindel usk ja veendumus, et Jumal valitseb kõikide olukordade üle.
