Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Sakussaare koguduse jumalateenistus. Kitarri mängib Andres Jäätmaa.

20 aastat Sakussaare kogudust: kuidas Jumal loob kogudusi

26. oktoobril 2021. aastal tähistas Sakussaare kogudus oma 20. aastapäeva. Neil tähtpäevadel on hea tagasi vaadata, sest tagasivaatavas perspektiivis asetuvad olnud sündmused omale kohale ja saavad rõhuasetuse, mis toovad eredalt esile Jumala imelise tegevuse nii inimeste elus kui Tema plaanide elluviimisel. Anne Saluraid vestles Sakussaare koguduse loomisest Hans ja Sirly Lahiga.

Hans Lahi pere elas 1981. aasta maikuus üle traagilise õnnetuse, kui nende kodumaja maha põles. Kuid neis sündmustes ilmutas Jumal ennast tulevikku vaatavana nii Hansu elus kui Sakussaare saatuses. Ta meenutab: „Põlengu päeval kutsus Jumal mind vanaema palveraamatu lehe kaudu, mida tuul mu ette kandis. Ruah, Vaim ja tuul, eks ole! Jah, tuleb üks leht ning järsku tunnen südames, et ma tahan seda lehte lugeda. Tuul toob selle otse mu jalgade ette. Võtan üles ja vaatan – see leht on vanaema palveraamatust ning seal on kirjas 121. laul Piiblist: „Kust tuleb mulle abi? … Ma tõstan oma silmad üles mägede poole, mu abi tuleb Jehoova käest, kes taeva ja maa on loonud“….  Sel momendil tuleb mu silme ette seesama, viljavihuga, gooti kirjas kirjutatud ilus seinapilt, mis rippus vanaema voodi kohal: „Mu abi tuleb Jehoova käest, kes taeva ja maa teind.“ (vanas keelepruugis). See oli nii suur kinnitus, et tõesti, see on mu vanaema Jumal, mu esiemade Jumal, kes mind kõnetab.“

Eesti taasiseseisvumine tõi vabamat õhkkonda ja lõi eeldused ka usuliseks liikumiseks. Mitmetel erinevatel põhjustel leidsid paljud usust võõrdunud inimesed jälle tee kirikutesse. Nii ka Hans ja Sirly Lahi. Nagu Hans meenutab: „Me ei saanud oma poega lasta ristida, sest enne pidime ise ristitud saama. Nii läksimegi Ilumäe kogudusse (EELK kirik Lääne-Viru maakonnas – A. S.), kus tegime kõik vajalikud „kiriklikud toimingud“ – leeritamise, ristimise ja tagantjärele ka laulatuse. Samal ajal tekkis ka kodugrupp Viitnale, kuhu kogunesid paljud Jumala ligiolu otsivad inimesed. Meid kutsuti sinna mitmel korral, enne kui vedu võtsime. Mäletan, et Viitna päevilt sai alguse tõeline vaimuelu. Iga kord anti meile Piiblit lugeda ja siis kordus ikka ja jälle see „Hans, alusta ja Hans, lõpeta!“ Mul juba täitsa sees keeras, et misasja, muudkui Hans! Ma ei teadnud ega osanud veel õieti midagi. Aastaid hiljem ütles Treuliide, Benjamin Lillemäe ema, Tapa haiglas surivoodil olles: „Hans, kas sa nüüd mõistad, miks ma sul käskisin neid asju teha?“

Nii me käisime koos palvetamas ja osaduses, aga pühapäeviti sõitis kõik Viitna rahvas Tapale. Aja jooksul kujunes Tapa meie koguduseks. Samal ajal ehitasime Sirlyga oma maja Sakussaarde ning kasvasime vaimulikult Endel Rangi armastava juhatuse ja palvete toel.“

Juhtus aga nii, et Viitna talu perenaine, kus koos käisime, lahkus igavikku. Tema poeg ei tundnud kutsumust alustatuga jätkata ning müüs lõpuks majagi. Nüüd tõstatus küsimus: kuidas edasi? Kus osadusõhtuid jätkata? Kogu rahvas ootas, kuna polnud kohta, kuhu kokku tulla. Proovisime koguneda meie rohelist värvi majja, kus tol ajal elas peale meie veel üks pere. Aga mõne aja pärast teiselt poolt seina juba koputati: „Mida te seal teete?“ Pärast seda käisime mõned korrad aednike juures Palmses, kuid paraku nende perele see ei sobinud. Samal ajal rahvas ootas ja küsis: „Noh, millal teie maja siis valmis saab?“

Hans pajatab elavalt mitmeid imesid seoses maja ehitamisega ja nimetab nimesid, kes kõik Jumala „käsutuses“ tegutsesid: kes töökätega, kes materjalidega, kes palvetega, kes muul viisil.

Hans: „Tegelikult on Jumal nii palju igalt poolt kogu elu liigutanud. 1997. aasta 1. augustil kolisime vastvalminud majja sisse. Ja siis muidugi tulid inimesed: „Oi! Hans, sa oled sellise maja püsti pannud! Kas sa ise tegid või?“ Mina vastan, et kaugel sellest. Mul oli küll abilisi, aga töödejuhatajaks oli Jumal. Ma ei saa öelda, et mina olen olnud selle ehitaja.

Pärast seda, kui Olav Pärnamets ja Endel Rang olid Sakussaares meie maja ja siinse vaimuliku töö sisse õnnistanud, hakkasimegi siin koos käima ja osadusi pidama. Meie kokkusaamistel käis väga palju külalisi. Kui mõni külaline tuli Tapale, siis Endel ütles ikka: lähme Sakussaarde. Tema aitas suurel määral käivitada siinset tööd. Ümbruskonnas elas tol ajal palju lapsi ning kohe sai ka alustatud lastetööga. Selle töö eestvedajaks sai Sirly. Mäletan, kuidas me koos Sirlyga poole ööni pilte värvisime ja plakateid kujundasime, mis aitaksid vaimulikku sõnumit ja mõnd tarka mõttetera lastele paremini mõistetavaks teha.

Kuna aga lapsi oli palju ja erinevates vanustes, siis tuli neid peagi jagada kahte gruppi – nooremad ja vanemad. Suur osa Palmse kooli õpilastest hakkas Sakussaares käima. Ja kuidas nad tulid? Üks rääkis teisele: kuule!… tule ka… seal on vägev! Teine kolmandale ja nii neid koguski üle 30. Meil oligi see põhimõte, et tullakse ainult omast tahtest. Abiks tuli leida veel paar inimest, kes aitasid kaasa nii tundide läbiviimisel kui ka kohtumiste organiseerimises. Mitmed lapsevanemad aitasid lapsi oma autodega kohale tuua. Igal juulikuu esimesel nädalavahetusel sõitsime suure bussiga Aa randa, Giideoni laagrisse, kus toimus EMK lastelaager. See oli üks suve suursündmusi, seda oodati ja selleks sai tehtud ettevalmistusi.

Kuna meil oli väga hea suhe Tapa kogudusega, siis ma ei suutnud kuidagi uskuda, et Sakussaarde võiks tekkida iseseisev kogudus, veel vähem, et mina ise võiksin olla koguduse pastor. Endel oli ju meile nagu vaimulik isa, temaga oli eriline usu- ja vaimuosadus. Ta alati õnnistas, alati naeratas, alati andis tarka nõu või mida iganes vajasid. Tõeline isa! Kuid inimesed olid ootuses…

Õpingud EMK Teoloogilises Seminaris olid kindlasti üks osa pastoriks ordineerimise teel, kuid isiklikku vaimulikku kasvamist, usulise vaate avardumist ja mitmesuguste vajalike teadmiste omandamist peab Hans tagasivaatavalt lausa möödapääsmatuks. Vähemtähtsamad polnud suhted ja osadus nii õpilaste kui õppejõudude vahel. Mõningaid momente oma õpinguaastatest meenutab ta nii: „Mul oli küllalt tasuv töökoht Estcondes ja töö meeldis mulle. Paraku ei olnud täisajaga töötamine õppimise kõrvalt võimalik ning tuli teha otsus. Jah, ega ma poleks töölt kuidagi niisama lihtsalt ära tulnud, aga Jumala kutse oli sedavõrd tugev. Enne olid olnud ju need huvitavad kursused, kus Wes ja Joy Griffin käisid Ameerikast õpetamas. Kui aga seminar alustas tööd… no niisugune kange tahtmine tekkis õppima minna! Pastor Endel andis oma soovituse ja mitmed soovitasid. Aga kuidas, mismoodi, Jumal? Millest elada? Ja kes peret toidab?“

Aga Jumalale omaselt kandis Ta ise hoolt ka Hansu pere vajaduste eest. Ühele esimestest Ameerika õppejõududestseminaris, homileetika professorile Chuck Killianile, oli Jumal pannud südamele: „Selle üliõpilase eest tuleb sul hoolt kanda.“

Eesti Metodisti Kiriku Sakussaare Koguduse asutamise koosolek, kus osales 31 inimest, toimus 26. oktoobril 2001. Hans lisab: “Jutluse pidas vend Olav Pärnamets Jh 21:15 sõnumiga armastusest Jumala ja inimeste vastu. „Jeesusega koos tuleb ebatavaline õnnistus sinna, kus enne midagi ei olnud. Ja Tema läheduses olija tunneb ära Tema armastuse,“ sõnas ta.”

Samal teenistusel toimus Hansu ametisse õnnistamine ning tehti eestpalveid koguduse töötegijate ja liikmete eest. Hansu ametlik vanemaks ordineerimine leidis aga aset 2001. aasta juunis piiskop Øystein Olseni poolt. Esimene iseseisev pühapäevane avajumalateenistus Sakussaares toimus 11. novembril 2001. Reedeti hakkasid toimuma osadus- ja palveõhtud ning laupäeviti laste pühapäevakool.

Olukordadest tingituna ei käi kogudus täna koos igal pühapäeval, kuid väikese koguna ollakse mobiilsed tulema kokku vastavalt võimalustele. Hans ütleb, et maaoludes tuleb olla paindlik. Me helistame läbi ja lepime kokku. Ja muidugi see koroona lugu… Pikka aega me ei saanudki koos käia. Vanemad inimesed kartsid haigestuda, mis on täiesti mõistetav. Selline olukord tingis selle, et tuli välja minna. Varem sai käidud välismisjonil hõimurahvaste juures. Uute piirangute tõttu oli võimalik vaid sisemisjon. Kogudus kui tagala on vajalik selleks, et töö kannaks vilja, et oleksid inimesed, kes palvetavad ja toetavad tööd. On väga oluline, et kogudus tervikuna oleks Jumala ja kogu rahva teenimisse kaasa haaratud!

Suvine teenistus
Märgusõnad:

Veel rubriigis Koguduse elu

Pühapäevakool 1924 Suur Pärnu mnt 19

Tallinna kogudus 100

3. märtsil 2022 tähistas EMK Tallinna kogudus oma saja-aastast juubelit. Toomas Pajusoo
Placeholder

Aseri koguduse ajaleht

Perioodil, kui viiruse leviku tõttu kogudustes kokkusaamisi korraldada ei saanud, püüdsid kogudused
Mine asukohta Üles