Õp 16:9 Inimese süda kavandab oma teed, aga Issand juhib tema sammu.
HINDREK TAAVET TAIMLA:
Keset talve 2018. aastal oli võimalus minul ja minu sõbral Tanelil minna misjonireisile Keeniasse, kus Eesti maratoonarid hooajaks valmistusid. Lisaks vaimulikule toele sportlaste hulgas oli eesmärk teenida ja õnnistada kohalikke, jagades Jumala sõna.
Lend pidi minema Tallinnast kella 9 paiku, aga jumaliku ettehoole tõttu (meie teadmata) muudeti varasemaks. Lennujaama jõudes teatati, et oleme reisist maha jäänud. Kohe hakkas tugev palvevõitlus ja lennufirmadega läbirääkimine. Tänu Jumalale pandi meid uuele lennule paari tunni pärast. Tekkis küsimus, miks on Jumal kinkinud selle lisa-aja meile.
Otsustasime kaasa osta kommi kohalikele lastele ning lootuses, et ehk äkki on avatud Tallinna koguduse riideabi pood, saame abivajajatele sealt üht-teist kaasa.
HELVI KRUUSMANN:
Ma ei pidanud sel päeval Tallinna metodisti kirikusse heategevuspoodi tööle minema. Mul olid selleks päevaks teised plaanid. Aga kuna soovisin eelmisel päeval kütmisest poe ruumides alles jäänud soojust ära kasutada, läksin poodi, et talveriideid välja otsida ja ostjate jaoks valmis panna. Asju sorteerides avastasin ühe kastitäie laste suvejalatseid. Panin selle kasti suveasjade juurde, et see kevadel uuesti välja tõsta. Olin just tööd lõpetamas ja kirikust lahkumas, kui tuli Uno Looris ja ütles, et Taavet helistas ja nad tahaksid Aafrikasse kaasa võtta laste suveriideid, et neid seal jagada. Otsisin suveriided välja ja andsin need Taavetile üle. Kaasa sai pandud ka suur hulk laste suvejalanõusid, mis ma just äsja olin leidnud. Jalanõud olid täiesti uued – need oli suve lõpus toonud heategevuspoodi Soome misjonär Jorma Wilponen.
HINDREK TAAVET TAIMLA:
Me ei teadnud, kas Tallinna koguduse riideabi pood oli lahti või mitte, aga saime poodi sisse ning valida hulgaliselt lasteriideid, aga ka spordivahendeid ja muud kasulikku. Täitsime tervelt ühe kohvri nendega ja lahkusime poest tundega, et see võiski olla lendude vahetuse põhjus.
Peale pikka reisi kohale jõudes olid lennufirmadel meie kohvrid kaduma läinud. Meid mõlemat aga varustati 100 dollariga ja saime Nairobist sõita Nyahururu linnakesse, kus Eesti sportlased meid ootasid. Tagasi vaadates oleks olnud nelja kohvriga väga raske mikrobussi peale saada, endalgi oli neljatunnise sõidu ajal kitsas. Mõne päeva pärast saadeti meie suured kohvrid järgi. Nyahururu linnas tundus lastel aga riideid olevat ja sotsiaalabi ka, seega kohe oma kingitusi me ära ei jaganud.
Nyahururu Eesti majast liikus edasi-tagasi palju rahvast ja ühel päeval, kui tahtsime minna autoga loomi avastama, viisime enne seda mõned koju naasvad eesti sportlased bussijaama. Autojuht Margus oli kogemata tõstnud ühe meie kohvritest samuti auto peale ja bussijaamas selgus, et see võeti kaasa ilmaasjata.
Sõitsime sealt edasi põhja poole, lootes silmata mõnda kaelkirjakut või elevanti. Lõpuks olime eksinud ja peatusime, et abi küsida. Kohe esimene inimene, kellelt teed küsisime, juhtus olema kohalik Somburu hõimu kõrbepastor. Kuuldes, et oleme misjonärid, palus ta meil tulla oma kodukülla, et Jumala sõna koos jagada ning ütles, et neil on isegi kodukülas metsikuid elevante (hiljem ka nägime neid).
Peale neljatunnist sõitu umbes 5-10 km tunnis (tee oli kivine ja kohati olematu) leidsime ennast kõrbekülast, kus inimeste vajadused olid suured. Sealsel alal oli juba pool aastat olnud põud. Vihma polnud. Süüa ka mitte. Kohale jõudes ütles pastor, et lähme sööma (meie tuleku puhul oli aias üks kana seitsmest vähem), toibusime natuke ja siis kutsus ta terve küla kokku, et me saaks neile jutlustada, haigete pärast palvetada ja lastega mängida.
Peagi selgus, et jääme sinna vähemalt üheks ööks (kuna vahemaad on pikad ja teed halvad). Pidasime ära esimese külakoosoleku. Jumal puudutas ja tervendas mitmeid inimesi!
Õhtul asju lahti pakkides tekkis huvi „juhuslikult“ kaasa võetud kohvri suhtes. Meil oli kahe peale 4-5 pagasit, täpselt ei mäletanud, mis asjad kuhu said. Avastasime, et enamik meie kaasa võetud riietest, kommidest, mänguasjadest olidki selles salapärases kohvris, mis kogemata kaasa sai! Just seal – keset kõrbe – paigas, kus seda kõige rohkem vaja oli! Järgmise päeva koosolekutel saimegi ühes hea sõnumiga Jeesusest jagada lastele kummikomme ja pastori kätte usaldada ka riideid ja spordivahendeid.
Rändasime sealt edasi Meeru linna, kus on kristlik kool peamiselt vanemateta lastele. Meie reisil oli mitmeid seiklusi: katki läinud rehv, tasuta safari oma autoga ja mitmed muud. Kõik see, mida kirjeldan, käis selgelt mitte meie, aga mingi kõrgema agenda järgi. Siin oli Jumala käsi meid juhatamas just nende juurde, kes abi tõesti vajasid. Hiljem mainis kohalik pastor, et oli just Jumala poole hüüdnud, et Ta saadaks abi. Ja Jumal saatiski! Suur osa sellest oli kümne tuhande kilomeetri kauguselt saadetud kohvritäis kingitusi Tallinna koguduse tagaruumidest.
HELVI KRUUSMANN: Tallinna koguduse orelifondi tegevusest välja kasvanud heategevuspoodi on Jumal saanud kasutada evangeeliumi levitamise toetamisel. Kaupluse vahendusel on toetatud misjonireise, korraldatud on Soome vanglamisjonäride vastuvõtmist Eesti vanglates ja jagatud riideabi nii Eestis (Lastekeskus Tähetorn, Oleviste supiköök, kodutute varjupaik, rehabilitatsioonikeskus, Lootuse Küla, Päästearmee, erinevad kogudused jt) kui ka välismaal (Venemaa, Läti jt).
Hindrek Taavet Taimla, Reeküla koguduse pastor, EMK Teoloogilise Seminari õppejõud
Helvi Kruusmann, Tallinna koguduse heategevuspoe juhataja
Fotol: Sellised jalanõud rändasid heategevuspoest Aafrikasse EMK pildikogu
