Mis on kristlik misjon?
Kristlus on misjoniliikumine. Igas evangeeliumis ja Apostlite tegude raamatus läkitab Jeesus pärast surnuist ülestõusmist oma järgijaid, et nad oleksid Tema tunnistajad. Kuid mida misjonäriks olemine täpsemalt tähendab? Üks mitu aastat võõrsil teeninud eesti misjonär on väljendanud kurbust selle üle, et temasse suhtuti kui kangelasse. Kas misjonäriks olemine seda tähendabki? Ma ei usu, et Jeesuse kavatsuse kohaselt oleks misjon tegevusvaldkond, mis on määratud erilistele kangelastele või hästi valitud professionaalidele. Ma ei usu ka, et misjonäriks olemine erineb väga palju lihtsalt Jeesuse järgijaks olemisest.
Enne kui hakkame analüüsima misjonäri olemust, peame me mõistma misjoni olemust. Mis on misjonäri kohustused? Peaks olema loogiline, et järjepidevat kristlikku misjonitööd on võimatu teha, kui puudub selge arusaam probleemist, mille lahenduse osaks me oleme. Kui kristlus on misjoniliikumine, siis meie kui kiriku tegevust peab igas valdkonnas juhtima meie arusaam misjoni olemusest.
Misjoni alguspunkt: milles on probleem?
Jumala misjon on Piiblis algusest lõpuni selgelt näha. Esimesed kaks peatükki Piibli alguses ja viimased kaks selle lõpus (1. Moosese 1–2 ja Ilmutuse 21–22) näitavad Jumala igatsust olla meiega koos täiuslikul ja väga reaalsel viisil. Kõik, mis jääb nende peatükkide vahele (1. Moosese 3 – Ilmutuse 20), näitab, kuidas patt rikkus meie suhte Jumalaga ning kuidas see mõjutab meie eksistentsi kõiki tahke. Õnneks näitab see ka Jumala tegu, millega Ta toob probleemile lõpliku lahenduse. Meie ülesanne ehk misjon on olla osa sellest Jumala suurest lunastustööst.
Samas, kui inimene kuuleb, et misjon pakub pattude lunastust, võib see temas segadust tekitada. Üldiselt arvatakse, et „patt“ on miski, mida tehakse, st meie halvad teod. Kas sellest peabki meid lunastama? Kas misjon tähendab inimeste aitamist selleni, et nad ei teeks enam halba, vaid head? Osaliselt on see tõsi, kuid see ei selgita tegelikku probleemi ega tegele sellega. Enamikule meist on väga ebamugav aktsepteerida patu reaalsust, kuid just see on peamine probleem, millega inimkond silmitsi seisab ja millele misjon peab keskenduma.
Jumala looming oli plaanitud olema täiuslik ja hea, ja nii see ka oli (1Ms 1–2). Kuid et see nii jääks, selleks peab looming jääma ühenduses kogu headuse ja täiuslikkuse allikaga. Kui Aadam ja Eeva otsustasid elada ja tegutseda omaenda äranägemise ja arusaama kohaselt, mõjutas nende tegu kogu loodut – meid ümbritseva maailma osaks sai patt (Rm 5:12–19). Sellest hetkest peale oleme elanud patuse loomusega, kuigi oleksime pidanud olema pühad ja täiuslikud. Seetõttu oleme ka lahutatud Jumalast, kes on elu, headuse ja täiuslikkuse allikas. Kristlik misjon pakub peamiselt ja eelkõige võimalust parandada seda rikutud loomust.
Rikutud loomus ja purunenud suhe Jumalaga ei ole mitte ainult suurim probleem, vaid on ka kõigi teiste probleemide algpõhjus. Kristliku maailmavaate kohaselt oleme Jumalast lahutatud, meie süda sõdib Tema vastu ning meie loomus on rikutud. Peamine probleem või võitlus ei seisne siis mitte lihtsalt selles, mida inimesed teevad (lõpeta halb ja tee head), vaid me peame tunnistama, et meie loomus on rikutud, ning alandlikult Jumala poole pöörduma. Sellepärast ütleb Jeesus, et suurim käsk on armastada Issandat, oma Jumalat (Mt 22:36–39). Kogu muu inimlik või füüsiline dimensioon on meie ja Jumala vahelise suhte kõrval teisejärguline.
„Metodisti kiriku usuartiklid“ sõnastavad traditsioonilise kristliku arusaama: Aadama pattulangemise tagajärjel on kogu inimkond juba sündides patuse, st rikutud loomusega. See on olukord, millest me ei suuda omal jõul välja tulla („Usuartiklid“ 7–8). Misjonit võib kutsuda kristlikuks ainult siis, kui see suhtub tegelikku probleemi täie tõsidusega ning osaleb teadlikult selle probleemi lahendamises.
Loomulikult on hea uudis, et Jeesus suri meie pattude eest! Mida meie omast jõust ei suuda (patu väe eest põgeneda ja taastada oma suhet Jumalaga), selle teostas Jumal ise, saades inimeseks Jeesuse isikus, kes suri ristil ning tõusis surnuist üles. Just seda Head Sõnumit on meid kutsutud kuulutama. Kristlik misjon eeldab väga selget arusaama Jeesuse surmast ja ülestõusmisest, mis mitte lihtsalt ei näita Jumala soovi ja väge meid iseendaga lepitada, vaid viib selle ka täide (kui me selle vastu võtame!).
Evangeelium on palju rohkem kui lihtsalt see, et meie tunnistame, et Ta on meie Päästja. Jeesus on tõepoolest Jumal ning ainus Päästja kogu maailmale, mis on patu käes suremas. Paulus kirjutab, et tuleb päev, mil Jeesuse nimes nõtkub iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistab: Jeesus Kristus on Issand (Fl 2:10–11). Tuntud tekstilõigus kirjutab Johannes selgelt: …et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu … kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud (Jh 3:16–18). Need sõnad ei kanna endas mitte ainult evangeeliumi tuuma, vaid ka misjoni peamist eesmärki: kui me tahame, et inimesed saaksid lepitatud Jumalaga nüüd ja igavesti, siis nad vajavad Jeesust! Aga kuidas nad võivad uskuda temasse, kellest nad ei ole kuulnud? Ja kuidas nad saavad kuulda ilma kuulutajata? Ja kuidas nad võivad kuulutada, kui neid ei läkitata? (Rm 10:14–15)
Misjon ei ole ainult evangeeliumi jagamine
Kristlikku misjonit ei saa taandada ainult evangelismile, nii nagu evangeeliumi jagamist ei saa taandada ainult patukahetsuspalvele.
Evangelism sisaldab endas jüngerlust ja pühitsust ning sama kehtib misjoni puhul.
Misjon keskendub evangelismile, kuid hõlmab endas teenimist ning töötamist Jumala riigi heaks, mis on juba meie juurde tulnud (Mt 12:28) kui eelmaitse Uuest Taevast ja Uuest Maast. See tähendab, et sama tähtis kui inimese julgustamine pärast patukahetsust pühitsuses kasvama, on see, et tema iga eluvaldkond võiks kogeda pühadust, mis on üles ehitatud Jumala sõnale. Iga kord, kui me evangeeliumi kuulutame, laieneb Jumala riik ühe sammu võrra. Samamoodi laieneb see iga kord, kui käitume armastavalt meid ümbritsevate inimestega viisil, mis on kooskõlas Jumala pühadusega.
Alates kaasaegse misjoniliikumise algusest, kui William Carey 1793. aastal Indiasse suundus, on evangelism käinud käsikäes hariduse, tervishoiu ja igasuguste muude projektidega, mille eesmärgiks on aidata vaeseid ja abivajajaid. (See on kristliku misjoni osa olnud tegelikult juba 2000 aastat – alates sellest, kui Paulus tegi korjanduse vaeste heaks (1Kr 16:1–4).)
Misjoni seesugune, laiem perspektiiv on olnud osaks ka soome-ugri misjonist, milles on osalenud Eesti kristlased. Projektide üheks eesmärgiks on julgustada inimesi pidama lugu oma emakeelest, samuti keele, kunsti ja kultuuri kaudu esile tõsta neid rahvusgruppe, keda on väga pikka aega marginaliseeritud ja diskrimineeritud. On tähtis rõhutada, et keele või kultuuri austamine ei ole viis, kuidas meelitada neid rahvaid Jeesust vastu võtma. Vastupidi, nende keelt ja kultuuri austatakse seepärast, et need on juba iseenesest imelised kingid Jumalalt. Suhtudes austusega ebaõiglaselt maha surutud rahvusrühmadesse, osutame neile armastust ja väärikust, mida nad väärivad, aga austame ka Jumalat, kes on nad loonud. Toites vaeseid, pakkudes rehabilitatsioonivõimalusi sõltlastele, suhtudes rõhutud inimgruppidesse armastuse, väärikuse ja õiglusega, tunnistame Jumala armastusest ning pakume eelmaitset Tema Kuningriigi täielikust tulemisest. Kõik see on oluline osa kristlikust misjonist.
Misjon on terviklik
Kristlik misjon peab olema terviklik selles mõttes, et inimliku olukorraga tuleb tegelda terviklikult. Jaakobus meenutab meile, et usk, kui tal ei ole tegusid, on iseenesest surnud (Jk 2:17). Jeesus tervendas haigeid ja toitis näljaseid, seega peab see olema osa ka meie misjonist. Samas on vaimulikud vajadused Piibli kohaselt igavikuliselt palju tähtsamad. Jeesus ise on öelnud: Ärge kartke neid, kes ihu tapavad … pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata! (Mt 10:28). Terviklik lähenemine misjonile peab algama selle alguspunktist: kogu inimkond on Jumalast lahutatud ning suundub igavikku, mis on Temast lahus. See on vaieldamatult suurim probleem, seega ei saa misjonit pidada terviklikuks, kui see ei tegele nimetatud probleemiga konkreetselt ja teadlikult.
Me kõik tahame, et vaesus, haigused ja ebaõiglus kaoks sellest maailmast ning asenduks rõõmu, rahu ja harmooniaga. Kuid isegi kui see juhtuks, jääks alles Jeesuse küsimus: Mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, kuid oma hingele kahju teeks? (Mt 16:26) Võime olla õiglased ja armastavad, kuid see ei tähenda, et oleme päästetud. Sest me ei pääse oma tegude tõttu, ükskõik, kui head me ka oleme. Igaüks võib teha head, aidates siiralt abivajajaid ning püüdes maailma paremaks muuta, kuid sellest ei piisa päästeks. Pääste toimub patukahetsuse kaudu ja usu läbi Jeesusesse (1Jh 1:9; Ef 2:1–9).
Kristlikust maailmavaatest lähtudes on lausa võimatu tegeleda edukalt vaesuse, ebaõigluse, rõhumise ja teiste ülemaailmsete probleemidega, kui esmalt ei saa lahendatud patuprobleem inimsüdameis. Markuse 7:20–23 ütleb Jeesus, et ahnus ja võimujanu sünnib patuses südames, mis sõdib Jumala vastu. Kristlikust perspektiivist lähtudes on muudetud süda ainus tõhus ja püsiv lahendus kurjusele (nt ebaõiglusele ja vaesusele), millega me silmitsi seisame. Uues Testamendis on seda kirjeldatud kui surmast ellu minekut uuestisünni kaudu. Paulus kasutab seda võrdpilti koloslastele saadetud kirja 2. ja 3. peatükis: Ning teid, kes olite surnud üleastumistes ja oma ihu ümberlõikamatuses – teid on Jumal koos Kristusega elavaks teinud, andestades meile kõik üleastumised (2:13). Uuestisünni läbi on meil uus elu Kristuses ja me suudame kuuletuda käsule: Surmake nüüd need liikmed, mis on maa peal: hoorus, rüvedus, kirg, kuri himu ja ahnus … (3:5).
Misjon pakub tõelist lahendust
Kui me mõistame peamist probleemi, mida misjon püüab lahendada, siis näeme, kui naiivne on siinses maailmas oodata reaalseid ja kestvaid tulemusi, seni kui inimesed ei koge südame muutust Jeesuse pakutud uuestisünni kaudu. Loomulikult võime oma jõud ühendada ja muuta orjapidamine seadusevastaseks. Väga hea! Tegelikkuses aga kurjuse vorm lihtsalt muutub ja sünnib uus rõhumise vorm. Nendest orjadest, kes olid varem oma isandate alluvuses, saavad nüüd vaesuse süsteemi orjad. Patt ja kannatused leiavad uusi vorme, milles jõudsalt edasi areneda. Kurjus ei lõppe ka meie suurimaist pingutustest hoolimata.
Kristlik misjon suudab eristada haiguse nähtavaid sümptomeid viirusest, mis neid põhjustab. Meie kohus on leevendada nende sümptomite (vaesus, sõltuvused, ebaõiglus, rõhumine jms) valu, keskendudes samal ajal viiruse (milleks on Jumala vastu sõdiv patune süda) võitmisele. Hea Sõnum on see, et meil on ravim, mis selle viiruse kõrvaldab. Hesekieli 36:26 kirjeldatakse seda kui uue südame siirdamist. Peetrus kirjutab, viidates Jeesuse sõnumile Nikodeemosele (Jh 3. ptk), et Jumal on meid uuesti sünnitanud (1Pt 1:3).
Ka John Wesley rääkis põhiõpetustest 1770. aastal peetud jutluses: „Neid võib võtta kokku kahe mõistega: uuestisünd ja usust õigeksmõistmine. Neid nõudkem kogu julgusega … Hoidkem nende vanade heade ja moest läinud õpetuste ligi, hoolimata paljudest, kes võivad neile vastu vaielda ja Jumalat teotada“.
Kristlikus misjonis on võimatu küsimust „Mis on misjon?“ eraldada küsimustest „Mis on pääste?“ ja „Mida tähendab kristlik elu?“ Kristlik misjon tähendab, et patuprobleemile leitakse tegelik lahendus ja pakutakse seda neile, kes ei ole veel kogenud elu täiust Kristuses. Meie ülesanne on tuua lähemale Jumala riik, mis algab nende südamest, kes Kristuse vastu võtavad. Riik, mis tahab laiendada ja muuta patuse, murtud ja ebaõiglase maailma kõiki aspekte: nii Jeruusalemmas, kus sa tunnistad oma naabritele, Juuda- ja Samaariamaal, kus sa korraldad rehabilitatsiooniprogramme, mis pakuvad vabadust Kristuse kaudu, kui ka ilmamaa äärtes, kus sa teenid handi rahvast Jamalis (Jamal tähendab ühes kohalikus keeles „maa lõppu“). See kõik on misjon, mida meid on kutsutud teostama.
Me kõik oleme misjonärid
Kristliku misjonitöö tegemine tähendab elada kristlikku elu – elu, mis on tunnistuseks Kristusest ja milles on teod, mis ustavalt ja teadlikult peegeldavad Jumala pühadust ning armastust neile, kes on meie ümber. Jumal otsustab, kas Ta kutsub meid teenima oma kogukonda või saadab teisele poole maakera. Kas teeme seda väljaõpetatuna ja ordineerituna täisajaga või vabatahtlikuna oma vabast ajast, Jumala silmis oleme kutsutud kiriku ülesannet ehk misjonit täitma just sel ainulaadsel viisil, kuidas Tema meid kutsub.
Misjonäril, kes läheb kohtadesse, kuhu varem pole jõutud, kaugel elava rahva hulka, kes ei ole veel kunagi kuulnud Jeesuse nime, on minu arvates üks põnevamaid misjonäriks olemise kutsumusi. Aga see ei ole ainus kutsumus. Misjon, mis toimub teisel maal teenides, ei erine oma olemuselt suuresti teenimisest omal maal. Misjoni põhiolemus on ikkagi sama.
Misjonäril, kes teenib Kuningriigi eesliinil inimeste seas, kes ei ole evangeeliumi kunagi kuulnud, ja sellel, kes teenib omaenda kogukonnas, on ühine see, et nad ei saa teenida üksi. Vaja on tugivõrgustikku koolitamiseks, samuti neid, kes on järjepidevalt abiks, pakkudes nii finantsilist kui ka emotsionaalset ja vaimulikku tuge, mida aastate jooksul paratamatult vaja läheb. See kehtib võrdselt nii kohalikus koguduses teenivale pastorile kui ka inimestele, kes organiseerivad evangeelseid laagreid, rehabilitatsiooniprogramme või töötavad kodututega. Keegi neist ei peaks teenima üksi. Pauluse kujund kogudusest kui ihust on väga oluline. Meil kõigil on misjonis osa ning võrdselt tähtsad rollid: mõned lähevad välja, mõned koolitavad minejaid, organiseerivad ja läkitavad, mõned toetavad praktiliselt. Ja palvetama peaksid kõik! Võimatu muutub võimalikuks isegi üksikisikule või väikesele kirikule, kui töötatakse koos. Eesti kirikud on väikesed ning nende ressursid piiratud, kuid meie kristlased on teeninud pikaajaliselt, pühendunult ja tõhusalt Siberis, Hiinas, Jordaanias, Indoneesias, Brasiilias, Etioopias ja teisteski paikades. Mida me ei suuda üksinda, seda võime teha ühises koostöös teiste denominatsioonide ja misjoniorganisatsioonidega. Eesti kristlased osalevad selles töös, püüdes võita maailma Kristusele ning olles ühel või teisel viisil misjoni osa.
Misjon on ülioluline
John Wesleyle meeldis järgmine lause: „Tähtsates asjades olgu ühtsus, vähemtähtsates vabadus ning kõigis asjus ligimesearmastus.“ Misjon on see, mida peame tegema, kui me tõesti mõistame patuprobleemi tõsidust ja inimese lahutatust Jumalast. Misjon pakub lahendust, mis on saadaval ainult Kristuses, aidates eksinutel vastu võtta Jumala riigi elu ja seda ka elada. Seega peab misjonisse suhtuma kui millessegi väga olulisse.
Iga inimene sellel planeedil vajab Jeesust. Peamine sõnum, mida me peame kuulutama, on patukahetsus ja see, et usk Jeesuse ristisurma ja ülestõusmisse kõrvaldab meie patu. Jüngerlus, inimeste aitamine, et nad võiksid uuestisünni läbi muudetud südamega elada püha elu, ning Püha Vaimu elu inimestes muudab järk-järgult elu ja suhteid järjest suuremate lainetena.
See on kristlik misjon. See on sinu misjon ja see on ka minu misjon.
Fotod: Üllas Tankler, erakogu, EMK pildikogu
