Piibel on Jumala Sõna. Kui usume selle väite tõesusesse, järeldub sellest loogiliselt, et Piibel on usaldusväärne. Seetõttu on iga kiriku usutunnistuses kinnitus, et Piibel on meie usu alus. Väide, et Piibel on Jumala Sõna, põhineb sellel, mida Piibel enda kohta kõneleb. Vanas Testamendis kordub fraas „nõnda ütleb Issand“ eri variatsioonides 3800 korda. Uues Testamendis, Pauluse 2. kirjas Timoteosele 3:16, on öeldud: „kogu Pühakiri on Jumala sisendatud,“ mida võiks sõna-sõnalt tõlkida: „kogu Pühakiri on Jumala-hingatud.“ 1. Korintlaste 2:13 ja 2. Peetruse 1:21 on vaid kaks paljudest kirjakohtadest, millest ilmneb, et Piibellikke kirjutisi peeti Jumala Sõnadeks.
Kas me saame sellegipoolest kohe järeldada, et Piiblis on kõik usaldusväärne? Mida tähendab sõna „usaldusväärne“, kui osa kohti Piiblis on poeetilised nagu Jesaja lause: „Mäed ja künkad rõkatavad rõõmust teie ees ning kõik väljapuud plaksutavad käsi“ (Js 55:12)? Tõsiasi on, et Piibel on kompleksne raamat, mis on kirjutatud meist väga erinevas kultuuriruumis ning milles leidub luulet, seadust ja ajaloolist jutustavat teksti – kõike tuleb tõlgendada erineval moel. Seega on Piibli usaldusväärsus keeruline teema. On aga oluline mõista, et vaatamata keerukusele on Piibel usaldusväärne.
Pole raske leida inimesi, kes selles kahtlevad või kes panevad Piibli usaldusväärsuse proovile. Kui keegi pakub välja, et ehk ei peaks mõnda kirjakohta liiga tõsiselt võtma, peaksime seda koheselt ohumärgina võtma. Saatana esimesed kirjalikult talletatud sõnad on: „Kas Jumal on tõesti öelnud…?“ (1Ms 3:1). Vaevumärgatava kahtluseseemne istutamine on siiani üks tema lemmiktaktikatest. Valede isa (Jh 8:44) ei alusta valest, vaid kahtlusest. Jumal tahab, et alustaksime usust – mitte pimedast usust, vaid usust Temasse.
Meie suhtumine kirjutatud Sõna usaldusväärsusesse on sarnane nende kogemusele, kes Jeesust, inimeseks saanud Sõna, Galilea mägedel kuulasid. Vaid ühelainsal korral, üksildasel mäel kolme tunnistaja silme all, ilmus Jeesus nähtavas pühas auhiilguses (Mt 17). Oleks see püha auhiilgus pidevalt Jeesusest välja paistnud, oleksid rahvamassid tundnud sundust Temasse uskuda, isegi Tema sõnumit kuulamata. Kuid Jeesus valis teise strateegia. Ta kutsus inimesi kuulama, mõtlema ja otsustama: kes see mees on? Kas ma usun Temasse?
Kui Piibel sisaldaks selget lausungit Einsteini relatiivsuse teooria kohta, siis selle püha olemus säraks kõigile nähtavalt, nii nagu Jeesus säras Kirgastumise mäel. Keegi ei eitaks niivõrd vana raamatu usaldusväärsust, kui see sisaldaks nii uudset teadust. Kuid, nagu ka Jeesuse puhul, ei olnud see Jumala strateegia. Jeesuse aja juudid nägid tagasihoidlikku puuseppa. Vaid need, kes võtsid aega Teda kuulata, hakkasid Tema tõelist olemust nägema. Enamik inimesi vaatab Piiblit ja näeb pelgalt vana raamatut, aga, nagu ka Jeesusega, tahab Jumal, et me võtaksime aega kuulata ning Teda Tema Sõnas tundma õppida. Jumal ei pakkunud kiiret otseteed, tõestamaks Piibli usaldusväärsust. Ta tahab, et me sellesse süüviksime ja palves laseksime Pühal Vaimul meid juhtida niikaugele, kus meie vaimusilmad näeksid Teda Pühakirja tekstis ning Tema saaks aluseks, millel meie usaldus põhineb.
Küll aga ei tähenda see, et me ei saaks esitada ühtegi selget ja kindlat tõendit Piibli usaldusväärsuse kaitseks. Jumal on meile selle tõestusmaterjali andnud.
Esiteks võime usaldada, et meie praegune Uue Testamendi tekst on tegelikult identne sellele, mis algselt avaldati. Vastupidiselt väidetule ei ole ühtegi asitõendit viitamaks sellele, nagu oleks Uue Testamendi raamatuid keiser Constantinuse või kellegi teise käsul ümber kirjutatud, et toetada konkreetset poliitilist agendat. Kuigi ei ole säilinud ühegi Piibli raamatu algset käsikirjalist originaali, on olemas enam kui 5000 iidset käsitsi kirjutatud Uue Testamendi kreekakeelset koopiat ning veel tuhandeid teisi varajasi tõlkeid (ladina-, süüria-, koptikeelseid jne). Lisaks sellele leidub 2., 3. ja 4. sajandi kirikuisade kirjutistes tuhandeid Uue Testamendi tsitaate, mida saab võrrelda praeguse Uue Testamendi tekstiga. Tulemuseks on, et kuigi käsikirjades leidub vigu ning inimlikke eksimusi, ei ole tõendeid selle kohta, nagu oleks teksti ümber kirjutatud või oluliselt muudetud. Kui nii oleks juhtunud, oleks see nähtav säilinud käsikirjades. Sensatsiooniliste väidete tõestuseks, nagu oleks Piibel ümber kirjutatud kristliku usu muutmise vandenõu eesmärgil, ei ole mingit tõestusmaterjali.
Vana Testamenti toetavate asitõenditega on märksa keerulisem, kuna selle raamatud on sajandeid ja lausa tuhat aastat vanemad, seega on vähem tõendeid säilinud. Surnumere kirjarullide avastus on samas märkimisväärne. Näiteks leiti peaaegu täielik koopia Jesaja raamatust, mis pärineb umbes aastast 125 eKr ja on 95% identne „tänapäevase“ tekstiga. See 5%, mis erineb, sisaldab valdavalt õigekirjamuutusi või erinevusi üksikutes sõnades, mis ei muuda vähimalgi määral raamatu sõnumit. See näitab juudi kirjameeste imetlusväärset oskust Pühakirja teksti kopeerimisel täpselt säilitada, läbi aastasadade. Me võime seega Piibli teksti usaldada.
Me saame usaldada ka Piibli sisu. Veel sajand tagasi tavatsesid piibliteadlased öelda, et terve piiblilugu on legend. Taavetit peeti veel aastani 1993 samasuguseks kujuks nagu meie Kalevipoega, kuni arheoloogid leidsid asitõendeid selle kohta, et ta tõepoolest on kunagi elanud. „Olgu, Taavet eksisteeris, aga ta polnud suur kuningas,“ vastasid sellepeale kriitikud, „tal polnud reaalset kuningriiki. Piibel pole ikkagi usaldusväärne.“ Heebrea Ülikooli arheoloogid Garfinkel ja Mumcuoglu vastasid sellele aastal 2021. Erinevaist paigust Juudamaal on nimelt leitud asitõendeid kuninglikust (kuningale kohasest) arhitektuurist, mis pärineb 10. sajandist eKr – Taaveti ja Saalomoni ajastust. Seega Piibel rääkis tõtt. Tänaseks on arheoloogidel ja ajaloolastel kindlaid tõendeid rohkem kui 53 Vana Testamendi tegelase ja 30 Uue Testamendi tegelase kohta. Isegi pisemaid detaile Piiblist on tõeks tunnistatud, nagu orja hind, mis tõusis inflatsiooni tõttu 20 seeklilt Joosepi ajal (1Ms 37:28) 30 seeklile Moosese ajal (2M 21:32): arheoloogid on leidnud kirjeid eri perioodidest, mis dokumenteerivad orjade müüki ning hinnad klapivad. Piibel on erakordselt usaldusväärseks tunnistatud!
Võiks veelgi näiteid tuua, kuidas kriitikud on väitnud Piibli ebausaldusväärse olevat üksnes selle hetkeni, mil arheoloogid midagi uut üles kaevavad, mis sunnib tunnistama Piibli tõesust. Muidugi on veel palju detaile, eriti varasematest ajajärkudest, mille puhul on tõestusmaterjal puudulik või ebaselge. Näiteks ei ole veel arheoloogilisi asitõendeid Saalomoni olemasolu kohta (mida võiks eeldada) või Aabrahami kohta (mida pole ka realistlik oodata – telkides elavad perekonnad ei jäta endast maha asitõendeid, mis peaksid vastu 4000 aastat!). Aga kui kaugele saaksime nii minna?
„Ja Jumal ütles: ’Saagu valgus!’“ (1Ms 1:3). Kas see on viide Suurele Paugule? Siin on huvitav sarnasus, kuna esimene asi, mida oleks pärast Suurt Pauku näha, oleks valgus. Kuid kas see veenaks skeptilist mittekristlast? Ilmselt mitte. Me võime uskuda, et Piibel ja tänapäeva füüsika kirjeldavad sama sündmust ning et füüsika on seega Piiblile järele jõudnud. Aga Ms 1:3 ei anna lihtsalt piisavalt informatsiooni, et veenda skeptilist füüsikut selles, et seal kirja pandu on sama, mida teadlased nimetavad Suureks Pauguks.
Mõned ütlevad, et me teame, et Piibel on tõde, kuna Heebrealaste 11:3 nägi enam kui tuhat aastat enne mikroskoobi leiutamist, et kogu loodu koosneb väikestest osakestest, mis on paljale silmale nähtamatud. Kui aga loeme tervet Heebrealaste 11. peatükki, ei näe me tõendeid sellest, et autor räägiks aatomitest. Iiobi 26:7 on vahel esitatud kui tõendit Piibli üleloomuliku usaldusväärsuse kohta, kui on öeldud, et Jumal „riputab maa eimillegi kohale“ – aastatuhandeid enne kui astronautide pildid näitasid maakera hõljuvat kosmose tühjuses. Kas see on tõendus Piibli jumalikust päritolust? Aga mida siis öelda 11. salmi kohta: „taeva sambad kõiguvad“? Kui võtta 7. salmi sõnasõnalise teadusliku väitena, siis kas 11. salm on samuti teaduslik? Ja mida arvata Iiobi 9:6 ja Ps 75:4 kohta, mis kõnelevad maa sammastest? Mitteuskuv skeptik tabab ruttu ebakõla, kus üht salmi võetakse kui teaduslikku ja teist mitte. Kas ei oleks rohkem sisuliselt õige näha kõiki neid salme poeetiliste kirjeldustena, mis ülistavad Jumala au?
Piibli autoriteetsuse usaldamine on kiriku jaoks otsustav küsimus. Aga kui rajame usalduse Piibli vastu tänapäeva teaduslikule tõlgendusele (oma isiklikule tõlgendusele), mis tugineb üksikutele Piibli fraasidele või värskeimatele arheoloogilistele leidudele, võtame suure riski. Jah, Piibli usaldusväärsust on tõestatud mitmes mõttes ning on oluline rõhutada tõendite mitmekesisust. Kuid sellega kaasneb teatud risk. C. S. Lewis hoiatas selle eest, kui ta kõneles pastoritele ja noortejuhtidele Carmarthenis Walesis 1945. aastal. Ta ütles, et „miski pole isiklikule usuelule ohtlikum“, kuna see teeb meid sõltuvaks omaenda argumentidest või tõendeist või intelligentsitasemest. Lewis rääkis iseendast – ta nägi ka iseenda jaoks sama ohtu. Ja väitis, et sellised inimesed (tema ise kaasa arvatud) „saavad päästetud vaid tänu sellele, et kukuvad läbi endaloodud argumentide võrgust … tegelikku reaalsusesse … Kristuse enese rüppe.“
Jumal andis meile Piibli, et õpiksime tundma Teda – meie Loojat, Tema Poega – meie päästjat ja Tema Vaimu – meie teejuhti. Olen lugenud mittekristlikke teadureid, ajaloolasi ja arheolooge, kes erineval määral usaldavad Piibli ajalugu või fakte. Nad järgivad pimesi enda teadmisi, kuid samas ei usalda Piibli Jumalat. Piibel on aga usaldusväärne palju sügavamal tasemel, kui nad ette kujutada suudavad, kuna see on kirjutatud, avamaks meie silmi Jumalale. Kui hakkame nägema Teda, hakkame mõistma, et saame Tema Sõna usaldada rohkem, kui kunagi oleksime osanud kujutleda.
