Tugikodu rajaja Artur Põld: „Umbes 15 aastat, tagasi teenides lapsi Giideoni laagris Aa rannas, kuulsin iseeneses küsimust: „Kus on erivajadustega lapsed, kes on meie ühiskonna osa?“. Laagrit külastab igal suvel 1000-1500 inimest, aga erivajadustega lapsi siin ei kohanud. Uurisin valla sotsiaalosakonna juhatajalt Sirli Tammistelt infot ja tuli välja, et erivajadustega lastega peresid oli sel hetkel piirkonnas 140. Hakkasime nende perede eest palvetama. Tasapisi tekkisid ka teod. Jumal saatis sõpru, tegijaid. Tugikodu esimene juhataja oli Ursula Randlaine. Vallavalitsus pakkus meile tasuta rentimiseks endist lasteaia hoonet, mis oli räämas. Tänaseks on siin majas ruumi erivajadustega lastele, tugispetsialistidele (logopeedid, psühholoogid), Pereraadio Jõhvi stuudiole ja ka Jõhvi metodisti kogudusele.“
Puuetega laste tugikodu (PLT) Päikesekiir loodi 2012. aasta veebruaris Eesti Metodisti Kiriku Jõhvi Koguduse ja Jõhvi Vallavalitsuse koostööna. Põhjalikud renoveerimistööd Sompa tänav 5a hoones said teoks tänu ameeriklanna Mary Walshi annetusele, rahvusvahelise heategevusorganisatsiooni Stoneworks International abile ning toetusele, mis saadi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt regionaalsete investeeringutoetuste programmi kaudu.
Hoone esimesele korrusele on loodud kaasaegsed tingimused puuetega lastele lapsehoiuteenuse pakkumiseks. Maja ümber on avar õueala, kuhu on võimalik rajada mänguväljak. MTÜ PLT Päikesekiirel on liftiga mikrobussid, millega saab peredele pakkuda transporditeenust.
Lapsehoiuteenus annab lapsevanematele võimaluse „hinge tõmmata“, täienduskoolitustel osaleda, tööd otsida ja tööl käia. Lastele loob teenus võimaluse mitmekülgseks arenguks, teiste lastega suhtlemiseks ning oma maailmapildi avardamiseks.
Tugikodu on partneriks Sotsiaalkindlustusametile tugiteenuste pakkumise korraldamisel raske ja sügava puudega lastele Ida-Virumaal. Praeguseks ostavad tugikodult teenust üheksa omavalitsust. Teenusel on 97 last ja palgal on 78 inimest.
Kristo (nimi muudetud) oli Päikesekiirde tulles 3aastane väike, armas laps, kelle maailma oli raske mõista. Oma olemuselt meenutas ta väikest robotit, kellel puudusid positiivsed emotsioonid. Temaga oli raske saada silmsidet või kaasata tema mängudesse teisi lapsi. Ta ei tundnud huvi teiste vastu, pigem tegutses omaette. Kristole oli väga oluline omada rutiinset ja turvalist keskkonda. Muudatused võisid vallandada raevuhoo. Meie suur soov oli aidata lapsel tema poolt seatud piire tasapisi laiendada. Seda eesmärki aitasid meil saavutada sõbrad USA-st, kellel on erivajadustega laste õpetamisel suuri kogemusi. Tänaseks on Kristo teise klassi õpilane. Koolivaheaegadel Päikesekiirde tulles on ta jutukas, rõõmsameelne, tunneb huvi teda ümbritseva vastu. Ta mängib meeleldi koos teistega, otsib silmsidet. Rutiinist kinnihoidmine pole enam oluline. Muutus Kristos on hämmastav.
Anu on liitpuudega (vaimu- ja liikumispuue) tüdruk. Tema mõlemad vanemad käivad tööl. Anu vajab oma puude tõttu igapäevast järelevalvet, hoolt ja abi. Selleks, et vanemad saaksid tööl käia, peavad nad leidma Anule päevaseks ajaks sobiva hoiuteenuse pakkuja. Anu hakkas 17-aastase tüdrukuna osalema tugikodus lapsehoiuteenusel 2013. aasta sügisest. Kuna lapsehoiuteenust osutatakse kuni lapse täisealiseks saamiseni, sai Anu teenusel viibida kuni oma kooliprogrammi lõppemiseni suvel 2015. aastal. Enne tugikodusse sattumist oli Anu olnud paaris erinevas hooldekodu ja hooldushaigla tüüpi asutuses, kus tagatud oli esmavajalik hooldus (hügieenitoimingud, toitlustamine, järelevalve), kuid sealne keskkond ei olnud lastepärane. Kuna tüdruk oli harjunud suurema tähelepanu ja individuaalse tegelemisega, aga haigla keskkond erines tüdruku jaoks harjumuspärasest kodusest keskkonnast, siis oli tüdruku stressitase kõrge. See tegi vanematele muret, sest tihti jäi laps haiglasse maha rahulolematu ja ärevana. Tugikodus loodud lastepärane ja hubane keskkond meeldis vanematele. Anu oli siin kahe lapsehoidja hoole all. Muutusega harjudes hakkas tüdruk keskusesse jääma juba aina parema meelega. Tema tervislik, emotsionaalne ja psüühiline seisund paranesid jõudsalt. Tüdruk sõbrunes tugikodu töötajatega. Tal oli nüüd võimalus kokku puutuda ka teiste lastega, veeta aega õues ja osaleda väljasõitudel. Koostöös kooliga korraldati Anule õppetundide läbiviimine tugikodus. Lapsehoidjate ja õpetaja järjepideva tegevuse tulemusena hakkasid tüdruku arengus toimuma positiivsed muutused. Tema käed, mis olid tulles jäigad ja vähese liikuvusega, hakkasid aegamööda paremini liikuma. Ka Anu jalgade liikumine paranes. Täiskasvanute toel sai ta sammuda. Liikuvuse paranemine ning stressitaseme langus aitasid kaasa tüdrukut varem vaevanud öiste epilepsiahoogude vähenemisele. Tugikodu personal sai väärtusliku kogemuse suure hoolduskoormusega lapse eest hoolitsemisel ning tema pere toetamisel. Vanematele andis lapsehoiuteenuse kasutamine võimaluse säilitada töökohad. Pere lähivõrgustik suurenes tugikodu personali näol toetavate inimeste võrra. Vanemate mure lapse pärast vähenes ning hoiak elu suhtes muutus positiivsemaks.
Päikesekiire meeskonna jutustuste põhjal kirja pannud
LISANA PÕLD,
Jõhvi kogudus
