Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

Inna Välja

Minu esimene kohtumine Piibliga

Aasta oli siis 1972-73, olin keskkooli-ealine. Ma ei olnud Piiblit kunagi käes hoidnud ega lugenud – see kuulus tol ajal ju „riigi- ja rahvavaenuliku“ kirjanduse hulka. Juhtus nii, et ühel päeval olime tüdrukutega ühel klassiõel külas, kui tema vanemaid kodus ei olnud. Ja ühel hetkel ütles ta, et näitab meile midagi. See, mida ta näitas, oli tõenäoliselt kelleltki piiril konfiskeeritud Piibel, salakaubana sisse toodud – uhiuus, väikeses formaadis, tumeda kaanega. Miks ma seda arvan? Sest sõbratari isa töötas üsna kõrgel kohal nõukogude julgeolekuteenistuses – kust mujalt sellist Piiblit võis tol ajal leida.

Vaatasime ja lehitsesime seda kordamööda, aga kui teised suundusid mujale, hakkas mind kui tõelist raamatukoid huvitama, mis sellest „kurikuulsast“ raamatust ikkagi leida võib. Sirvisin siit-sealt, kuni mu pilk jäi pidama Lauludele (uuemas tõlkes: Psalmid). Ja mind hakkas köitma see, mida Taavet seal palus, kuidas ta väljendas oma tundeid ja mõtteid. Mind haaras tema siirus ja ideaali otsimine, midagi väga tõelist ja ülevat oli tema lauludes. Mõtlesin, et vaat siin on inimene, kes otsib midagi, mis ületab maise madaluse ja kurjuse, ja kes tõesti usub, et see ideaal on olemas… Kas tõesti ongi?

Olin ennast lugema unustanud ja kui teised olid mind korduvalt kutsunud, panin selle raamatu vastumeelselt käest. Aga päriselt ei unustanud. Aeg-ajalt meenus jälle Taavet ja tema püüdlus ideaali järele… Kuni aastaid hiljem kohtusin päriselt selle ideaali – elava Jumalaga.

Järg: 20 aastat hiljem ehk kuidas ma õppisin Piiblit teistmoodi lugema

1990-ndate alguspoolel, kui Eesti oli vabaks saanud, tuli Euroopast Scripture Unioni (Avatud Piibli Ühingu) esindaja, et levitada siin õpetust ja meetodeid, kuidas Piiblit lugeda. Olin juba 15 aastat usus käinud, tundsin enda arvates Piiblit üsnagi hästi ja olin esialgu endamisi veidi tõrges – no mida uut siin ikka võib olla! Samas olin juba aastaid palvetanud, et Jumal aitaks mind usus tugevamaks saada, sest kogesin alalõpmata, et minu usk on justkui „Ameerika mäed“ – kui kõik oli hästi, siis olin rahul ja õnnelik, aga raskustes ei osanud ma millelegi toetuda, sattusin lootusetusse ja meeleheitesse.

Nüüd, õppides APÜ koolitustel Piiblit lugema AEGLASELT, igasse sõnasse süvenedes, mäletan, kuidas see ühel päeval mulle „kohale jõudis“. Olin varem justkui Sõna „pinnal liuelnud“, nüüd hakkasin sukelduma selle nagu mere sügavustesse ja saama osa sealsest imelisest ja hämmastavast maailmast. Varem ma ei teadnud, mida peaksin Piiblist õieti otsima – lugesin seda nagu juturaamatut. Nüüd andis APÜ meetod mulle KÜSIMUSED Sõna sisu kohta, mille abil hakkas Jumala tegelik sõnum mulle avanema. Õppisin, mida tähendab see, et Piiblit tuleb lugeda järjest ja iga kirjakohta tõlgendada Piibli terviklikku sõnumit – läbivat „punast niiti“ – silmas pidades, et mitte sellega vastuollu sattuda. Õppisin ka, et Jumala Sõna annab nii vaimule, hingele kui ka mõistusele – et see on eluallikas, mida keegi ei saa enam ära võtta, kui olen selle omandanud. Olin saanud aluse, millele oma usus ja elus toetuda – Jumala Sõna. APÜ tulek Eestisse oli minu jaoks palvevastus.

Mari Vahermägi seletab oma artiklis lähemalt, milles see piiblilugemise meetod seisneb – soovitan soojalt – loe ja õpi tundma ning rakenda see oma ellu! See on tõeline varandus!

Märgusõnad:

Veel rubriigis Tunnistus

Piiblid pööningul

Kasvasin üles marksistlikule ideoloogiale toetuva riigikorra ajal, kus ühiskonna mudel ja inimese
Andrus Norak

Varastatud Piibel

EMK Teoloogilise Seminari esimene rektor Andrus Norak (27. märts 1958 Tallinn –
Haapsalu vitraaz autor Urmas Rahuvarm

Teenimislood

Anneli Klausson Üles kasvanud olen tollases tavalises nõukogudeaegses peres, kus elati ilma

Pöördumislood

Jumal leiab tee iga inimese juurde erineval viisil. Käesolevas numbris saab lugedapöördumislugusid,
Mine asukohta Üles