Aastal 1976 olin E. Vilde nimelise Tallinna Pedagoogilise Instituudi üliõpilane raamatukogunduse ja bibliograafia erialal. Sel kevadel olime kolme sõbrannaga kujundanud välja eksamiteks õppimise rütmi: istusime neljakesi pikkade päevade kaupa kellegi juures (tihti minu kodus) ja lugesime kordamööda konspektidest ja õpikutest üksteisele ette kordamisküsimuste vastuseid.
Üheks õppeaineks oli teaduslik ateism, mida tollal kõik üliõpilased, olenemata erialast, pidid õppima, et kõrgharidusega inimestel kujuneks välja „ideoloogiliselt õige maailmavaade“. Ateismi õpik kritiseeris kirikut ja Piibli õpetust ja mu kursusekaaslastel tekkis ägeda kriitika alla sattunud raamatu vastu ootamatu huvi. Keegi neist ei olnud varem Piiblit lugenud ega käes hoidnud. Nii ma siis võtsingi oma Piibli ja mil iganes õpik Piiblile viitas, otsisin vastava koha üles ja lugesin ette. Selgus, et mitte kõik ei olnud Piiblis niimoodi kirjas, nagu tark õpik väitis – ja nii mõnigi loetud koht tekitas huvi: taheti teada, „mis sealt veel edasi tuleb“. Seega kujunes ateismi õppimine hoopis omamoodi Piibli õppimiseks ja hoogsateks aruteludeks selle üle, mida Piiblis kirjutatu tähendab või miks ateistid mõnest asjast nii isemoodi aru on saanud. Ükski mu sõbrannadest ei saanud nende vestluste tulemusena küll kristlaseks, aga hajusid päris mitmed eelarvamused ja ühtlasi lõi tugevasti kõikuma usk ateismi kui maailmavaate „teaduslikkusesse“. Eksamil saime kõik neljakesi kõige kõrgema hinde.
