Uskumatu! Meie kiriku ajakiri on järjepidevuse kandjana ilmunud juba kolmkümmend kolm aastat! Algus oli 1990. aastal, nüüd oleme jõudnud saja viiekümnenda numbrini.
99 aastat tagasi, 1924. aastal ilmus meie ajakirja eelkäija Kristliku Kaitsja neljas numbris järjejutt pealkirjaga „Koduteel“. See järjejutt on pigem intervjuu kellegi kahtleva kuulajaga, kes oli jälginud ühe Eesti Piiskopliku Metodisti Kiriku vaimuliku ettekannet.
Intervjuu algab niimoodi:
Kas tohin küsida, kuidas kõne teile meeldis?
„Tal on kahtlemata mõnes asjas õigus, aga on ju võimatu seda läbi viia, mis ta nõudis – igaüks peaks oma leeritunnistust tõsiselt võtma ja tõsiselt Jeesuse järgijaks hakkama ja end terve ilma ees Kristuse omaks tunnistama. See ei lähe ju mitte.“
Mikspärast see siis ei lähe?
„Väga lihtsalt. Millist teotust ja pilget sünnitaks see, kui ma nii teeksin, kui kõneleja ütles. Millist segadust see sünnitaks minu büroos. Igatahes kui otsustaksin mitte ainult nime järele, vaid teos ja tões kristlane olla, see tekitaks liigset tähelepanu. Siis naerdakse ja pilgatakse, siis arvatakse sind ajas mahajäänuks, harimatuks ja muud sarnast.“
Meie ajakirja üheks eesmärgiks on kahtlemata hajutada eelarvamust, et avalikult usku tunnistav kristlane on ajast maha jäänud, turvalisse minevikku kinnistunud inimene. Ajakirja oluliseks väljundiks on samuti olnud lugejate kasvatamine nii hingehoidlikult kui ka teoloogilises harituses. Pikaaegne superintendent Olav Pärnamets on 1990. aastal ajakirja Koduteel esimeses numbris kirjutanud: „Pilved on hakanud pikkamööda hajuma. Ajalugu ja ühiskond on taas hukka mõistnud inimvaenuliku, vägivallale rajatud elukorralduse. Taas on avanenud võimalusi Kristuse evangeeliumi, armastuse, usu ja lootuse sõnumi laiemaks levitamiseks trükisõna kaudu. Soovime, et Kristlik Kaitsja õiguspädev järglane kannaks nime Koduteel. Miks just see nimi paljude võimalike hulgast? Vastus on lihtne. EMK esimene superintendent ja tõenäoliselt ka esimene märter Martin Prikask toimetas kolmekümnendatel aastatel samanimelist ajakirja.“
1990. aastal oli stardipauk antud ja Koduteel hakkas regulaarselt ilmuma. Ajakirja juures ei saa üle ega ümber peatoimetajast, olgu selleks siis esimestel aastatel olnud Urmas Rahuvarm, kes andis teatepulga edasi Kärt Jänes-Kappile, või Taimi Pärna, kes sai toimetajaks peale Kärdi igavikku siirdumist. Nüüdseks veab peatoimetaja vastutusrikast ja rasket koormat juba mitu aastat Marjana Luist. Eks ajakiri ongi ju peatoimetaja õlgadel, kes vastutab, et see ettenähtud kuupäeval ilmuks. Tahtmatult on Koduteel ka pisut oma peatoimetaja nägu, aga see on ka loomulik.
Tartu Püha Luuka koguduse pastor Priit Tamm kirjutab ajakirja 100. numbris: „Kui mõelda rubriikidest või autoritest, siis mulle on ajaloohuvilise inimesena meeldinud mälestused ja elupildid, mida ajakiri on päris palju avaldanud. Ka on mulle meeldinud teoloogilised või õpetuslikud artiklid (rubriik „Meie usume“), mis on ehk aidanud meelde tuletada meie identiteeti ja tõekspidamisi metodistidena.“ Olen pastor Priiduga sama meelt, kui ta rõhutab: „Mulle kui ajaloohuvilisele inimesele on olulised olnud koguduste sündmuste kajastused: kes sündis, kes suri, kus midagi ehitati või sisse pühitseti, kes millisele tööpõllule läkitati. Minu jaoks ei ole nii olulised olnud hingehoidlikud rubriigid (nt jutlused vms). Kokkuvõttes tundubki mulle, et kõige olulisemaks on ajakirjades olnud metodistliku identiteedi süvendamine ja meie asjadest kõnelemine, nii minevik, tänapäev kui tulevik.“
Taimi Pärna aga lisab samas numbris: „Tähtsad on olnud ka lihtsad jutlused. Läbi aja on kirjasõna olnud koht, kus Jumal saab minusugust tavalist inimest kõnetada.“
Kui ajakirja esimene number ilmus 1990. aastal, siis kahekümne viies Koduteel ilmus aastal 1996, viiekümnes aastal 2000, seitsmekümne viies aastal 2004, sajas aastal 2011, saja kahekümne viies aastal 2017. Issanda abiga ilmub saja viiekümnes number AD 2023. Alates 2016. aastast ilmub ajakiri Koduteel värvilisena.
Nüüdsest alates ilmub ajakiri uues kujunenud olukorras. Eesti Metodisti Kirik ei ole enam Ühinenud Metodisti Kiriku koosseisus. Nüüd oleme päriselt iseseisev kirik. Selles muutunud olukorras kannab ajakiri Koduteel erilist vastutust metodistliku identiteedi kandmisel Eestimaal.
Ajad on muutunud ettearvamatuks. Sõda niidab oma surmavikatiga inimelusid Euroopas. Suur kuumus ei lase lõunapoolsetel rahvastel elukohas püsida. Elektrivool võib kaduda ja serverid pahavaraga nakatuda või hoopiski hävineda. Oleks ju vahva, kui millalgi kaugemas tulevikus leiaks pealekasvava põlvkonna noor usklik kusagilt majapööningult paki paberajakirju Koduteel (nagu mina kunagi nõukogude okupatsiooni ajal leidsin paki baptistide noorteajakirju „Elukevad“ ja teise paki kaitseliidu ajakirju „Kaitse Kodu“), et sealt lugeda, mis juhtus Eesti Metodisti Kirikus 21. sajandi algul.
Selleks soovin omalt poolt palju jõudu peatoimetajale, ajakirja kolleegiumile ja artiklite kirjutajatele. Samuti soovin Taevaisa hoidmist ja õnnistust ajakirja edasisel ilmumisel nii paberkandjal kui ka virtuaalselt, et meie kiriku lugu tänuväärselt jäädvustada.
