Ma sündisin looduse keskel. Köögi- ja juurviljad, mida sõime, tulid meie aiast, munad meie kanadelt ning piim lehmalt nimega Brownie. Meil oli looma- ja seakari ning ühed lemmikpäevad aastas olid need, kui saime onu perega kokku, et endale vorste teha.
Lõõgastumiseks läksime kalale või jahile, nautides vaikust järvel või metsas, ning edu korral lisasime maitsva lisa meie lauale. Esimene raha, mille teenisin, oli ondatrate püüdmise ning karusnahaks müümise eest. Ma olin laps, kuid ma mõistsin, et need väiksed karvased loomad paljunevad kiirelt ning neid on sajandeid kasutatud selleks, et inimesi talvel soojas hoida.
Minu jaoks oli loodus midagi, millega ma elasin ja töötasin. Mind kasvatati arusaamisega, et talvine toit sõltus suvisest vihmast. Vihm, mis tühistas meie suveplaanid, lubas ka saagil kasvada, andes toitu loomadele ja meile. See kõik on kingitus Jumalalt. Kingitus, mis nõudis ka rasket tööd ja ohverdust.
Kasvades Kanada preerias, on mul head mälestused sellest, kui vaatlesime maaoravaid, keda nimetasime uuriklasteks. Ma armastasin kuulata koiotte, huntide sugulasi, kes ulgusid mu magamistoa akna taga. Ma armastan metsloomi. Aga ma tean ka, et selleks, et koiott saaks elada, peab uurik surema. See on loodus.
Kui ma kasvasin ja hakkasin Piiblit tõsisemalt lugema, leidsin Vanast Testamendist palju asju, millega end seostasin. Iidne Iisrael oli samuti maa-ühiskond, mille ideaal oli elada „oma viinapuu ja viigipuu all“ (1Kn 5:5). Sellise elu elamine nõuab palju rasket tööd ning arusaamist iga olendi rollist ning tasakaalust, mis teeb elu võimalikuks.
Üks esimesi asju, mida Jumal inimkonnale ütles, oli meie „valitsejateks“ määramine ülejäänud loodu üle. Meil võivad olla halvad kogemused valitsejatega, kuid Vana Testamendi aegne ideaalne valitseja oli hea karjane. Taavet oli kutsutud „hoidma mu Iisraeli rahvast kui karjane“ (2Sm 5:2). Hesekiel mõistab hukka Iisraeli korrumpeerunud valitsejad, „kes karjatavad iseendid“ oma karja asemel (Hs 34:2). Karjase ülesanne on kõvasti töötada lammaste heaolu nimel. Kui Jumal lõi Aadama ja Eeva „valitsejateks“, tuleks seda tõlgendada kui: olla karjased, kes vastutavad ülejäänud loodu kaitsmise, juhtimise ja toitmise eest. Meid on kutsutud olema talunikud – hoolitsema Jumala loodu eest, aidates sel õitseda.
Kuigi ma armastan loodust, õpetab talus kasvamine, et mitte kõik looduslik ei ole hea. Umbrohi kasvab kiiremini kui juurviljad. Nad lämmatavad su porgandid, kui neil on selleks võimalus. Kui sa paned kartulid maha ja lähed ära, lootes kolme kuu pärast naasta looduslikku saaki korjama, on tulemuseks tühjad kõhud. See nõuab pidevat ja kontimurdvat tööd, umbrohu rohimist, mulla kobestamist, et lasta kartulitel umbrohust võitu saada ja kasvatada toitu nii nagu vaja. Sama lugu on ka õunapuudega, mis omapead jättes kasvatavad liiga palju oksi vales suunas, segades vilja valmimist nii, et tulemuseks on vähem õunu.
Pauluse sõnad Rooma 8 sobivad sellesse konteksti, kui ta kirjutab, et „Loodu on ju allutatud kaduvusele – mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt –, kuid ometi lootusega, et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse.“ (Rm 8:20-21). Loodus on „katkine“, selle tasakaal on rikutud patu tagajärjel (1Ms 3:17-19). Jumala loodu karjastena on meil vastutus töötada patu mõjude vastu meie inimloomuses ja ka keskkonnas. Kristlasena tähendab see, et ma ei saa tegeleda keskkonnaprobleemidega lahus patu suuremast probleemist, sest lõppkokkuvõttes on see sama probleem sama lahendusega. Nagu näeme Roomlaste 8, ootab loodus mitte poliitilist, vaid vaimset lõpplahendust.
Keskkonna-liikumises on palju asju, millega ma nõustun. Kui meie „ühekordse kasutuse kultuur“ tekitab plasti ja teisi jäätmeid, mis lämmatavad või mürgitavad kalu ja linde, ei austa me Jumalat, kes kutsus meid karjatsema Tema loomingut. Karjane ei mürgita lambaid ja seega peab meie kultuur muutuma. Kui on olemas null-emissiooniga energiaallikas, mis on taskukohane ja praktiline, nõustun ma, et me peaksime seda kasutama oma kodude kütmiseks õli või puidu asemel. Minu jaoks on see kooskõlas karjaseks olemisega, kes hoolitseb looduse eest nii nagu Jumal meid on käskinud.
Ometi õppisin talus üles kasvades, et on selge eristus inimeste ja loomade või taimede vahel. Talunik hoolitseb loomade ja taimede eest, planeerides, kohandades, hallates ja muutes, et hoida põllud ja karjad terved ja produktiivsed. See oskus ja intelligents on osa inimese Jumala-näolisusest, millest Piibel kirjutab (1Ms 1:27). Mitte miski muu kogu ülejäänud loodust ei ole Jumala nägu. Me ei ole üks loodusega – me oleme aukohal ning vastutavad Jumala ülejäänud loodu eest. Me oleme lammaste eest hoolitsevad karjased.
Lapsena jälgisin põnevusega vasikate sündimist. Mina „kuulutasin“ punased ja valged oma lemmikuteks, samal ajal, kui mu nõbu „kuulutas“ mustad enda lemmikuteks. Me hoolitsesime nende eest, kogu aeg teades, et nad sündisid, et meile süüa tagada. Selles ei olnud midagi kummalist meie jaoks, see on tegelikult loomulik. Austades loodust nii, nagu Jumal selle lõi, tähendab, et tunnistame seda, et Jumal ise andis loomad meile toiduks (1Ms 9:3) ja riietuseks (1Ms 3:21). Olen osalenud paljude loomade sünnis ja samas ka paljude elu võtnud. Sünd on rõõmu ja ime hetk. Surm on sügava austuse ja tänulikkuse hetk. See on sarnane sellele, mida iidsed iisraellased tundsid esimesel paasapühal, kui tõid koju täiusliku talle, et selle eest neli päeva hoolitseda, enne selle ohverdamist endi asemel, päästes nad Egiptuse orjusest (2Ms 12:3-6). Hoolitsedes neli päeva talle eest, tekib loomaga side. Kuid pääste saavutamiseks tuleb tema elu võtta; ta verd tuleb valada. See on kingitus, mis võetakse vastu sügava tänulikkusega.
Suhtumises loodusesse, on minu arvates põhiline alustada sellest, et väärtustame Piibli õpetust Jumalast kui Loojast ning meist kui Tema määratud valitsejatest, Tema karjastest loodu üle. Me ei tohi näha ennast kui lihtsalt üht osa loodusest, sama väärtusega nagu rebane, kana või vaal. Me oleme ainukesed kogu loodus, kes on loodud Tema näo järgi – mis asetab iga mehe, naise ja lapse täiesti teisele tasemele. Kui me kaotame selle lihtsa piibelliku õpetuse selle kohta, kes me oleme, on lihtne langeda keskkonnateadlikkusse, mis näeb inimkonda (ning koos meiega loomi, taimi ja kogu ülejäänud loodust) seismas justkui kiigelaual, püüdes samal ajal meeleheitlikult hoida tasakaalu, kukkumata hävingusse.
Mina näen inimesi, toetudes Jumalale endale, olles Tema näo järgi loodud, Tema poolt määratud karjastena loodu üle, hoides ülal kogu loodut, loomi ja taimi, mille Ta lõi, püüdes neid kõiki tasakaalus hoida, samal ajal kui patu mõju püüab seda kõike hävitada. Meie vastutame loodu alalhoidmise eest. Jumal lõi meid selleks, et hoolitseksime selle ilusa maailma eest, mille Ta meile kinkis.
Mustikate korjamine metsas täidab mind kiitusega Jumalale, kes lõi selle ilu ja külluse meile nautimiseks. Ma olen kogenud mõningaid kõige sügavamaid ülistuskogemusi üksinda metsas, kui Jumala ligiolu peaaegu särab läbi Tema loodu. Ma võin ainult ette kujutada, milline oli Eeden, täiuslik loodus, mis ülimalt helises kaasa Jumala auga! Äravisatud pudelite ja plastkottide leidmine ümberringi on nähtav meeldetuletus, et paradiis on kadunud. Me saame ja peaksimegi nad üles korjama, koristama metsa, muutes selle sammukese võrra enam Jumala kavandatud disaini sarnaseks. Aga isegi kui eemaldaksime kogu reostuse, ei jõuaks me tagasi Eedeni aeda. Puugid ja nende poolt kantav viirus mustikapõõsaste keskel kahjuks näitab, et loodusega elamine sisaldab rohkemat kui ainult prügi koristamist.
Ma tean, et näeme tõeliselt taastatud ja tervendatud loodust alles siis, kui Jumala Kuningriik ilmub kogu täiuses – uue taeva ja uue maaga (Ilm 21). Aga kui Jeesus alustas oma teenimisega, kuulutas Ta, et „Jumala riik on jõudnud teie juurde“ (Lk 11:20). Iga kord, kui kuulutame evangeeliumi, edeneb Jumala riik sammu võrra. See edeneb veel ühe sammu võrra iga kord, kui me tegutseme armastavalt kooskõlas Jumala pühadusega nende suhtes, kes on meie ümber. Ma usun, et iga kord, kui korjame üles prügi või rohime oma aeda, võib sellest saada ülistustegu, milles Jumala riik ilmsiks tuleb, kui näeme seda võimalusena taastada üks nurgake Tema loodust – ehk peaaegu selliseks, kui see oli enne patu tulemist maailma. Ta lõi selle maailma meile sellest rõõmu tundmiseks ja selle eest hoolitsemiseks. Me oleme selle karjased.
Kui Jumal lõi Aadama ja Eeva „valitsejateks“, tuleks seda tõlgendada kui: olla karjased, kes vastutavad ülejäänud loodu kaitsmise, juhtimise ja toitmise eest.
Me näeme tõeliselt taastatud ja tervendatud loodust alles siis, kui Jumala Kuningriik ilmub kogu täiuses – uue taeva ja uue maaga.
Fotod: erakogu
