Eesti Metodisti Kiriku Ajakiri

EMK superintendent Robert Tšerenkov aastakonverentsil Elele üle andmas „AASTA PANUSTAJA“ auhinda.

Ele Paju – kutsumuse lugu

Pastor, noortejuht, kirikuvalitsuse ja ordinatsioonikomisjoni liige, ettevõtmiste initsiaator jne jne. Käesoleva aasta suvel 40-aastaseks saanud Ele Paju annab Jumala riigi tööks metodisti kirikus tohutu panuse!

Millised kolm asja sinu lapsepõlvest on sind edasises elus enim mõjutanud ja miks just need?

Minu vanaema palved, millest ma tol hetkel aru ei saanud. Mõtlesin ikka, et miks ta nõnda triikides omaette „podiseb“. Täna mõistan ja hindan seda väga sügavalt.

Perega ühised „kirikusõidud“ punase Žiguliga. Kirikusõitude alla võis panna kõik isa sõprade külastused, matustel-käigud, kus pidime õe ja vennaga pojengi kroonlehti korvikesest teele puistama, erinevates EELK kirikutes toimunud leeripäevadel ja sinoditel osalemine jne. Kõik meie sõidud toimusid lauluga. Makki polnud, kuid „musta lauliku“ laulud meenuvad veel tänagi.

Onu Martini ja emaga veedetud pikad õhtud, täis naeru (onu Martini naer oli kohe eriline) ja erinevaid põnevaid lugusid, mis rääkisid alati ootamatutest ja üleloomulikest Jumala imedest. Martini allajoonitud Piibel oli alati põnevam kui enda oma.

Kuidas iseloomustaksid oma teekonda isikliku suhteni Jumalaga?

Ma olen sündinud kirikusse. Juba minu vanavanaema Rosalie Säägi, vanaisa August Säägi ja minu ema Agnes Palo on olnud metodistid, seda pärandit kannavad hetkel eriliselt edasi ka meie pojad Benjamin ja Daniel. Isa Kaljola Palo oli aga algselt kristlaseks saades pühendunud luterlane, enne kui metodisti kirikuni jõudis ja meie esmane pühapäevakooli teekond sai alguse hoopis EEKBL Võru koguduse lastetundidest, kus sain ema kõrval esimesed kogemused lastetöös.

Eks need esimesed igatsused Jumala sügavuste järele tulidki ema suunamisel, mis said kinnitatud ja isiklikumaks just Võru Baptisti koguduse noortegrupis, kasvades koos Toivo Teekeli poegadega.

Kuidas ja millal tundsid endas kutsumust saada pastoriks?

Kui metodism jõudis Võrru ja loodi EMK Võru Elupuu kogudus, siis ema Agnese süda rõõmustas ja meie perekonnast sai üks esimesi perekondi, kes antud töösse hakkasid innukalt investeerima. Minu jaoks olid juba EMK noortejuhtide koolitused natuke erilised, kuna ootasin alati hetki, kus oli kas läkitamise või otsustamise koht Issanda kasuks. „Siin ma olen, saada mind!“ Aga päris asjaks läks ikka peale keskkooli lõpetamist. Siis tuli ju otsustada, kuhu edasi. Kuna olin tol hetkel EMK Võru liige, siis Thea ja Kaupo Kant, ilmselt nähes minus mingeid omadusi/tugevusi, varustasid mind EMKTS voldikutega. No nad tegid seda ikka südamest, mille tulemusena kirjutasin „10 põhjust, miks ma EI lähe EMKTSi õppima“. Nii ma siis veetsin suve, astumata erinevatel põhjustel mitte ühtegi kooli, endal tugev koolilõpu tunnistus taskus. See oli augusti lõpp, kolmapäeva õhtu, kui kogesin selgelt oma südames: Vii oma tunnistus nüüd EMKTSi! Mõtlesin, et hästi, aga vaid 1-aastane kursus. Seal sai Jumal mu kätte, kasutades minu vormimiseks erilisi Jumala sulaseid. Samal ajal aga teenisin juba aktiivse töötegijana Võrus paralleelselt õpingutega. Meenub öö, kui nägin unenäos, et matsin kedagi, must talaar seljas. Ärkasin ärevusega, liikusin kooli, unenäos nähtu veel mõtetes ringlemas. Kooli uksel võttis mind vastu Olav Pärnamets lausega: „Me Urvega tahaksime sinuga natuke rääkida!“. Vestluse sisu oli konkreetne: „Me näeme sinus Jumala kutset teenida pastorina.“ See ei ole võimalik, mõtlesin endamisi, kui te vaid teaksite, mis ma unes just nägin… Siit jätkus nii seesmine kui väline kasv ja teekond vaimulikuks väga loomulikult.

Millised on olnud sinu suurimad mured ja rõõmud Räpina koguduse pastorina?

Meil saab juba 10 aastat teenimist Räpina koguduses. See on olnud eriline kool, kus päris elu „tekstiülesanded“ on pidanud leidma parima lahenduse. Lahenduskäik ei ole olnud alati kiireim ja lihtsaim. Eriline rõõm ja õnnistus oli Räpina koguduse armastav ja teeniv õhkkond, mis mind noore naisvaimulikuna algul ümbritses. Seda armastust ja teenimist kogen veel tänaseni. Päris teenimise algul pidin matma koguduseliikme, kes tegi enesetapu. Seejärel edasi liikuma laste- ja noortetööd rajades. Õppides kogemuste najal ehitama üles kogudusetöö majanduslikku tegevust. Kuid minu kui pastori jaoks on olnud see parim kool, kus minu edukus on sõltunud Jumalaga koosveedetud ajast, minu kõrval olevast tugisüsteemist, nõuandjatest ja kõige selle sees minu enda oskustest või oskamatusest. Suurim mure väikeses koguduses on töötegijate vähesus. Alguses olin nagu „Hunt Kriimsilm“, kes viis teenistuse läbi, saates üldlaule, pidades jutluse ning igatsedes parimat ka oma lastele, siis toimus ka lastele sõnum lauluga. Aastatega on tulnud tarkus, julgus ja kogemused mitte enam nõnda jätkata. Kuigi distantsilt teenimine pole minu seisukohast edukas, siis Jumala ime läbi on see olnud õnnistusterohke. Minu jaoks on elav evangelism kristlaste kohaolu kogukonnas. Seega kinnitan väidet, et „Pastor, kes on 6 päeva nädalas nähtamatu, on seitsmendal päeval mõistetamatu“. Siinkohal teebki rõõmu (vaatamata minu suutmatusele) kohaliku omavalitsuse valmisolek ja igatsus koostööks, nii oleme ikka sotsiaaltöötajatega maha istunud, et leida parimaid lahendusi ühistele „murelastele“. Tänaseks on Jumal imeliselt esile tõstnud uusi töötegijaid, vastanud igatsustele uue pühakoja osas ja kasvatanud nii koguduseliikmete hulka kui nende vaimset igatsust enama järele.

Kuidas sai sinust EMK noortejuht?

Ma kasvasin noortejuhiks. Alustasin lastetöö toimkonnas, siis kasvatasin oma lapsed noorteks. Tajudes igatsust enama järele ja kuuldes Kirikuvalitsuses küsimust: „Kes valutab oma südant EMK noorte pärast?“ vastasin selle küsimusele minus olnud igatsuse ja valuga: „Mina valutan!“ Millele vastas meie superintendent Robert: „Hästi, siis ole õnnistatud ja tegutse!“ Eks see oli algul meeskonnatöö ja on seda tänaseni. Mina olen meeskonnamängija ja väärtustan head tiimi kõrgelt.

Milline noor olid sina, võrreldes noortega, kellega puutud kokku praegu noortetööd tehes?

Ma olin teistsugune. Ma olin maalt, lammaste keskelt, kes laulis: „Võtkem Jumalale laulda“ ja käis koos vanematega pühapäeviti kirikus, kuid ülejäänud aja veetsin talutööd tehes. Mul ei olnud vaba aega. Talus ei saanud töö kunagi otsa, aga see oli omamoodi eriline elu. Minu jaoks oli isa käsk korraldus, mis tuli teostada kohe. Ja sellise kasvatuse keskelt on tõesti tänapäeva noore elu, mõttemaailm ja tegevus hoopis teine maailm, kus õpin orienteeruma. Olen oma eesmärgiks seadnud kuulamise: kuula noori kõikjal, kus sa liigud ja kuula Jumalat, seejärel tee otsused ja püstita eesmärgid, mis suunas liikuda.

Millisena näed EMK noortetööd ühe ja millisena viie aasta pärast?

Tegime just meeskonnaga kokkuvõtte oma aastasest tegevusest ja see oli hämmastav, kui palju suudab teha meeskonnaga, kus kõik panustavad tulihingeliselt. Me oleksime nagu mitu aastat juba arendanud oma kiriku noortetööd ja tegutsenud koos metonoortega. Kuna Jumal on juhtinud meid strateegiliste kohtadeni, siis mulle tundub, et aasta pärast on noortetöö mitmetasandiline, kus kindel koht on nii teismelisel (vanuses 11-14 a) kui ka noortel vanuses 15+. Meil on olemas juba list noortejuhtidest, keda jüngerdatakse ja koolitatakse ning noortetööd on alustatud vähemalt 10 EMK erinevas koguduses.

Aga 5 aasta pärast saame nägema praeguseid noori juhtimas ja Jumala riiki laiendamas suuremalt kui vaid meie metonoorte tegevus. Mul on aukartus Jumala ees, nähes, millised erilised noored on meie kätesse usaldatud, keda juhtida, kellesse investeerida ja kellelt õppida.

Oled lisaks ka kirikuvalitsuse ja ordinatsioonikomisjoni liige – millised on olnud suurimad väljakutsed ja õnnistused nendes rollides?

Olen kogenud, kui erinev võib olla meeskonna olemus ja tegevus, samas olen saanud oma väga olulised kogemused ja õppetunnid meeskonnaliikmeks olemisest just antud toimkondadesse kuuludes. Need on olnud minu kasvuala nii isikuna, meeskonnaliikmena kui ka Jumala hääle kuulamises. Antud meeskondadesse kuuludes ei saa tegutseda vaid oma tahet ajades, vaid sul peab olema pidev arusaam, kuhu juhib meid Jumal, kuhu kirikujuht/meeskonnajuht ja mida ma hetkel kuulen. Olen õppinud kuulama, mõtestatult tegutsema, julgemalt oma seisukohti välja ütlema ning otsima Jumala tahet kõiges, nii rõõmsates kui ka mind kurvastavates asjades.

Oled olnud mitmete põnevate ürituste nagu Wing It Girls ja naiste palvehommikute algataja. Kuidas need ideed on tulnud ja kuidas nendel algatusel on läinud?

Ma süttin kiiresti. Mulle lähevad asjad hinge ja siis tuleb nende tunnetega enda sees edasi tegutseda: palvetades, mõtiskledes ja neid õigete inimestega jagades. Antud kaks ettevõtmist on olnud Jumalast juhitud hetked, kus vaikseks jäädes antakse sulle kogu järgnev strateegiline tegevusplaan ja seejärel ka rikkalik õnnistus. Eks selle kõigega kaasneb ka pingutus, vahepeal tagasilöögid ja rünnakud, mis on aga tagantjärele kinnitav ja edasiviiv õppetund. Wing It oli põnev algatus, kus Jumal juhtis märkama mind ümbritsevaid noori tüdrukuid ja nende emasid, kellega kord kuus tegime põnevaid ja arendavaid programme, kuulates erinevatel erialadel tegutsevate kristlastest edulugusid, lisaks oli alati praktiline tegevus silmaringi ning oskuste arendamiseks ning vaimulik sõnum. Wing It oma põhiolemuses jäi aastaseks projektiks, kuid selles olnud emad on kõik leidnud tee palvehommikutesse. Ja need varased kolmapäeva hommikud üheskoos on eriline koht, kus saame kuulata Piiblit, ülistada, jagada oma elus toimuvat ning palvetada üheskoos enne, kui läheme tööle. See grupp on igapäevane õnnistus, mis annab võimaluse jagada oma palvesoove ja tänu põhimõtteliselt 24/7 Facebooki grupi vahendusel. Erilised naised ja vägevad tunnistused, mille taga on kõikvõimas Jumal ja tema loodud naised.

Mida uut ja põnevat on toonud sinu ellu ettevõtja ja tööandja roll?

Mäletan hetke, kui olin taastunud oma haigusest, mis mind aastaks põhitegevusest kõrvale võttis. Ma olin valmis tegutsema hakkama. Mu südames on olnud ikka soov – aidata ja muuta maailma ning seal ma siis olin – taas ennastohverdavalt valmis koolitama end kogemusnõustajaks. Mu armas õde Lea oli just tulnud oma eriala koolituselt ning kuuldes minu plaanidest, ütles sõnad, mis muutsid minu elu: „Sa oled elus väga palju juba õppinud, sul on meeletu kogemustepagas, pane see kõik nüüd raha teenima ja hakka ettevõtjaks, olen sinuga!“. Täna ma juhin Jumala abiga ja nüüdseks 6-liikmelise meeskonnaga huvikooli, kes läbi mängude, loodud metoodika ja õppekava õpetab lapsi lugema alates 3. eluaastast. Alguses said sellesse ettevõttesse panustada nii minu õde Lea, vend Ove, ema Agnes, kui ka abikaasa Tanel ja lapsed ning kõigil oli väga eriline roll ja võidmine. Huvi lugemisringide vastu on meeletu nii lastevanemate, laste kui ka haridusasutuse poolt. Mina naudin oma tegevust ja olen tänulik Jumalale nõuandjate, sissetuleku ja võimaluse eest toetada ja arendada lapsi nende teel tähtede ja lugemise põnevas maailmas.

Oled inimene, kellega tahetakse sageli rääkida oma muredest ja koormatest. Mis sa arvad, miks see nii on? Kas räägiksid sellest mõne julgustava ja inspireeriva loo?

Neid lugusid on meeletult palju. Viimane põnev lugu juhtus uute õpetajakandidaatidega vesteldes. Võtsin hiljuti ühendust noore naisega, kes kevadel teatas, et tahab minna õppima eripedagoogikat, kuid nüüd sügisel temaga kontakteerudes selgus, et ta asus õppima hoopis maksundust. Aga südames oli ikkagi temaga kohtuda, kuigi ma olin üsna skeptiline. Kui töö jutud olid aetud, hakkas ta rääkima, kuidas tal on jälitajad, kes tema igapäevaelu segavad ja ta kardab meeletult üksinda olemist. Kuulan ja tunnen, et ma ei saa vait olla. Rääkisin, et olen kristlane ja pastor ja Jumala abiga on võimalik vabaneda kõikidest hirmudest ja järelkäijatest. Tegin ettepaneku, et palvetame, millele ta vaid vastas, et ta ei oska. Ütlesin, et ma õnneks oskan. Palvetasime ja ta teatas lahkumisel: „Ma olen õnnelik, et mul oli võimalus rääkida kellegagi. Tavaliselt tulevad teised minu juurde, et rääkida oma muresid ja mul ei ole kellegagi rääkida. Ainus võimalus on minna mõne sensitiivi juurde!“. Ütlesin, et võid alati tulla ja jagada. Järgmisel päeval sain sõnumi: „Ma peangi sind tänama. Ma täna ärkasin, ma olin täiesti teine inimene. Nii uskumatu kui see ka poleks… ega isegi ei suuda praegu uskuda, kas see on kokkusattumus või tõesti mingi raskus langes mu õlult ja hingest.“ Täna tuleb mulle külla tema ema, kes igatseb lihtsalt rääkida ja kokku saada. Põnev!

Aga miks nad igatsevad? Ma võin ju vaid oletada. Ma armastan Jumala loodud erilisi ja erinevaid inimesi, omade kiiksude ja muredega. Mulle meeldib kuulata! Ja mulle meeldib palvetada.

Milline abikaasa ja ema sa oled?

Ma olen hooliv, aga vahepeal see väljendub hoopis ranguses, mille olen pärinud oma isalt. Ja kui maailma muutmine saab olulisemaks, siis nad on ilmselt kannataja rollis. Kuid kui ma neid ja Jumalat kuulan, siis oleme kõik üheskoos võitjad ja naudime üheskoos tegutsemist. Nad on kõik kolmekesi muutnud mind väga palju. Ma olen õppinud oma poegadelt palju. Imetlen seda, kui loomulikult Benjamin elab välja Kristust, kuulutab julgelt evangeeliumi klassi- ja treeningkaaslastest kuni koolidirektori ja treeneriteni välja. Ja ta teeb seda loomulikult Jumala väes.

Minu jaoks on abielu ja lapsed väärtus, mille eest ma võitlen, pingutan ja olen valmis ka ohvreid tooma. Kõiges selles vajame tarkust ja peame tegema tööd, kuid selle viljad – tulemus ja armastus, mida me kogeme, annab elule värvid ja sisu. Ma naudin igat hetke oma dream-tiimi seltsis.

Mida armastad teha vabal ajal ja millised on sinu hobid?

Puhkamise õpetas mulle selgeks minu abikaasa Tanel. Kuid mul on veel arenguruumi. Hobideni viisid mind mu lapsed ja perekond. Seega naudin ma muusikat, eriti puhkpillimuusikat, mida saame nüüd juba teha üheskoos Danieliga, kes mängib metsasarve. Ja parim pingemaandaja on füüsiline tegevus aias ja sport. Mul on oma koduaed, kus saab teha kõike, mida hing ihkab ja aeg võimaldab. Kuna meespere kirg on korvpall, siis on täiesti eriline tähistada emadepäeva üheskoos perega, elades kaasa korvpalli Eesti meistrivõistlustele Saku Suurhallis. Ma ju süttin, seega näitan ka välja, kui kaasa elan ja see on uskumatult äge!

Milline on see eesmärk või eesmärgid sinu elus, mille kohta võid öelda, et kui oled need saavutanud, oled hästi elanud?

Kõige suurem eesmärk on olla see ja teha seda, milleks Jumal on andnud annid, täitnud mind kire ja võidmisega. Ja kui me elame iga päeva koos Jumalaga just seal, kus me liigume (minge kõike maailma), siis Jumala väes, erinevate vestluste ja tegevuste kaudu saab Jumala riik sündima.

Teine eesmärk ja igatsus on „Mina ja minu pere, me teenime Issandat Jumala väes!“

Ele Paju EMK Räpina 30 aastapaeval Foto Aivo Parmson
Räpina koguduse 30 aastapaeval, foto Aivo Parmson
Ele Paju Benjamini 9.klassi lõpetamisel kevad 2020. Foto eraogu
Benjamini 9.klassi lõpetamisel kevad 2020. foto eraogu
Ele Paju, Siry Lahi EMK Aastakonverentsil 2020
EMK Aastakonverentsil 2020, foto Üllas Tankler

Intervjueeris Riin Pärnamets

Foto: EMK superintendent Robert Tšerenkov aastakonverentsil Ele Pajule üle andmas „Aasta Panustaja“ auhinda. Foto autor: Üllas Tankler

Märgusõnad:

Veel rubriigis Meie pastorid

Georg Lanberg koguduses

Juubilar Georg Lanberg 90

Eesti Metodisti Kirikus venekeelse tööga rajaja Georg Lanberg tähistas hiljuti oma 90.
Mine asukohta Üles